1933. aastal pahandasid viljandlased, et tuulega ringi tuiskav tolm teeb turul kauplemise võimatuks. 2009. aasta sügisel see probleem lahendati: turuplats sai uue sillutise.
Kuidas 76 aastaga tolmust jagu saadi
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
23. november 2009, 16:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne 1933. aastat asus Viljandi turg seal, kus praegu on Laidoneri plats. Et kauplejatele ja ostjatele hakkas ruumi nappima, otsiti pikka aega võimalust olukorda parandada.
Linnapea Otto von Engelhardt soovis turu viia Viljandi järve äärde praeguse staadioni kanti, kuid see jäi teenijatüdrukute ja peremamslite vastuseisu tõttu tegemata.
Avar, kuid tolmune
1932. aasta oktoobris hakati turgu kolima Valuoja oru kaldale. Esimesena viidi uude paika väikeloomade turg.
29. märtsil 1933 arutati linnavolikogu erakorralisel koosolekul linnavalitsuse ettepanekut ehitada uuele turule 12 ajutist laudadest ja neli telliskividest kioskit, kus kaupmehed võiksid tuulevarju leida ja kuhu nad saaksid oma kauba mahutada. Sama aasta 26. aprillil otsustas volikogu 22 poolt- ja ühe vastuhäälega kogu turu alates 15. maist üle kolida.
16. mai oli uue turu esimene kauplemispäev. «Sakala» kajastas seda nõnda.
«Turuhooaja haripunktil kella 9-11 vahel kujunes Uuelturul tegevus haruldaselt elavaks. Kogu sillutatud turuplats oli kraamikoormatest ja turukauplejatest täidetud. Turu linnapoolsel äärel asetsesid turukaupmehed, lillemüüjad ja kalakaupmehed, kuna tagapoole oli asetatud maameeste vankrid. Avarama platsi tõttu oli Uuelturul niihästi müüjatel kui ka ostjatel kaubitsemine vabam ja mugavam.»
Ajalehes leiti, et turg vajaks veelgi laiendamist, ning nenditi, ühes turu üleviimisega on märgata ärielu nihkumist turu ümbruse rajooni, eriti Tartu ja Tallinna tänavale.
Uus turg andis kaupmeestele ja ostjatele juurde rohkesti ruumi, paraku hakkas turulisi kohe kimbutama tolm.
Autobaas tuli ja läks
Nõukogude ajast pole turu kohta just palju andmeid.
Kauplemine toimus tollal platsi südalinnapoolses servas ja seal seisid reas müüjate kioskid. Kaubeldi põllumajandussaaduste ja toiduainetega.
1960. aastate algul kolis platsi teisele poolele 8. autobaas, mis ei mahtunud oma masinatega enam kõrvalasuvale, praeguse bussipargi territooriumile ära. Kümnendi lõpul tahtis autobaas tegevust laiendada ja ehitada endale suuremaid ruume. Sellele oli vastu tollane linna peaarhitekt Ülo Stöör.
Hoolimata autobaasi juhtkonna vastuseisust, õnnestus tal ettevõte suruda linna serva Pargi tänavale, kus 1970. aastate algul valmis suur korralik hoone.
Sama kümnendi lõpul oli turuplatsil talviti liuväli.
1987. aasta 1. septembril anti tollane Viljandi kolhoositurg üle Viljandi TK varumiskontorile. Peamised müügiartiklid olid tollal toidukaubad ja põllumajandussaadused.
Kord kuus ühel pühapäeval lubas linnavalitsus korraldada täikat, mis tõi kohale kauplejaid kõikjalt Eestist ja kus müüdi kõikvõimalikku träni, kaasa arvatud antiigikraami. Turuplatsil korraldati ka laatasid, mis olid rahva seas väga populaarsed.
Toimis isegi autoturg, kuid et see turuplatsile ära ei mahtunud, koraldati seda Viljandi järve ääres Vikerkaare restorani platsil.
17. septembril 1991 valmis uus, asfalteeritud, aiaga ümbritsetud ning kinniste müügikioskite ja varikatusega turg. Turuplatsi Jakobsoni tänava poolses servas asetses linna ainus tasuline autoparkla.
Kui turg uuele platsile kolis, muutus ka kaubavalik: veerand sellest oli toidukaup ja ülejäänu tööstuskaup, mis omakorda jagunes kasutatud ja uueks kaubaks. Märksa rohkem oli kasutatud kaupa.
Uued hooned
2002. aasta 15. jaanuaril avati turuhoone, kus hakati kauplema liha-, kala- ja piimasaadustega.
2004. aastal ehitati nõukogudeaegse tasulise parkla kohale hoone, kus praegu asuvad Mulgi Market ja ööklubi Red.
2007. aasta lõpul valmis turuhoone juurdeehitis, kus paiknevad kauplused Konsum ja Kodukaup.