/nginx/o/2009/11/23/270673t1h0d2e.jpg)
On muutunud juba tavapäraseks, et koos suuremate laste ja noortega lähevad sügisel kooli ka beebid. Erinevalt paljudest teistest õppeasutustest ei ole aga beebikoolis käijate arv Viljandis kahanenud, vaid hoopis kasvanud.
Beebikool aitab vundamenti laduda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tänavu on kõik koolitajad kriisiolukorra tõttu natuke ärevuses ja mõtlevad, kas neile inimesi jätkub. Huvitaval kombel on minul aga just sel aastal olnud palju helistajaid ja rühmad said ruttu täis,» lausus Mängupesa lasteaia ruumides tegutseva Miku ja Manni beebikooli juhendaja Eda Aus.
Sügisel oli tema tundidesse olnud isegi nii suur tung, et kõik soovijad ei mahtunud ära.
«Mulle tundub, et praegu on inimestele tähtsad emotsioonid: mõeldakse rohkem perele ja hoitakse ühte,» rääkis Aus. «Palju on ka selliseid emasid, kes on sünnitanud väikese vaheaja järel teise lapse ja saavad edasi emapalka. Nad on seadnud endale eesmärgiks tegelda laste arendamisega ja otsivad selleks võimalusi.»
Beebikooli juhendaja sõnul toimivad need emad õigesti, sest just lapse kolme esimese eluaasta jooksul loob ema temaga emotsionaalse sideme.
«See on nagu majale vundamendi ladumine,» tõi ta võrdluse.
«Emotsionaalne side tekib suhtlemise kaudu ning selle nimel tasub lapse esimestel eluaastatel nõudepesemine ja koristamine tagaplaanile jätta.»
Beebikoolis käies õpivad emad nippe, kuidas oma maimukesega käituda, ning nad saavad teiste emadega suhelda ja kogemusi vahetada.
Koos ajaga muutuvad ka beebid
Eda Aus toonitas, et kindlasti on lapsega tegelemine ja temaga laulmine tähtsad musikaalsuse kujunemisel. Beebikooli eesmärk ei ole aga ette valmistada tulevasi «superstaare», vaid hoopis muusika, mängu, silituste ja kallistuste kaudu arendada lapse kõiki kehalisi ja vaimseid võimeid.
Beebide kõrval arenevad ka emad ise. Paljud neist ei julge algul oma häält kuuldavale tuua, kuid tundides nende enesekindlus kasvab ja nad söandavad hiljem koduski oma lapsele lihtsaid viise laulda.
Eda Aus on beebikooli juhendanud alates 1992. aastast. «Varsti tulevad selle esimesed kasvandikud juba oma lastega tundi,» muigas ta.
Naine tõdes, et koos ühiskonna arenemisega muutuvad beebid järjest agaramaks. Kui algusaastatel kulus esimene kuu nii lastel kui emadel kooliga kohanemiseks, siis nüüd hakkavad nad märksa rutem juhendajaga koos tegutsema.
«Sel aastal on mul eriti vahvad beebid: nad on särasilmsed ja rõõmsameelsed ning muusikat kuuldes kohe aktiivsed. Kahekuustelt titadelt sain juba esimesel tunnil naeratuse kätte!» kõneles Eda Aus.
«Võib-olla on emad nendega juba raseduse ajal laulnud ja palju ringi käinud. Tänu ajakirjandusele on inimestel selles valdkonnas üha rohkem teadmisi.»
Miku ja Manni beebikoolis algab hooaeg tavaliselt septembris. Seal on eraldi grupid kahe-kolme, viie-kuue ja üheksa-kümne kuu vanustele beebidele. Igas rühmas on kõige rohkem kümme last, sest suurem grupp muutuks neile väsitavaks.
Ühe kuni kolme aasta vanused lapsed võivad hiljem koos vanematega edasi käia Miku ja Manni mängukoolis. Seitsmenda eluaastani saavad sama juhendaja käe all õpetust need beebikooli vilistlased, kellel on koht Mängupesa lasteaias, kus Eda Aus on muusikaõpetaja.
Juhendaja sõnul lõpetab lasteaia igal aastal üks grupp laululapsi, kes tulid tema juurde juba beebina.
«See on suur rõõm, kui saad jälgida, kuidas mõni laps areneb sinu käe all beebist peale kuni kooliminekuni,» ütleb ta.
Oma laps ajendas teisi õpetama
Juba viiendat hooaega juhendab Viljandis beebikooli ka Tiina Sünter. Tema tunnid leiavad aset Päikesekillu perekeskuses. Tänavu algas seal hooaeg 7. oktoobril, sest ühtlasi huvijuhi ja klaveriõpetajana töötav naine pidi enne valmis saama teiste koolide tunniplaanid.
Tiina Sünter, kes on erialalt muusikaõpetaja, jõudis titade juhendamise juurde tänu sellele, et ta tahtis olla oma lapse juhendaja. Ta täiendas ennast Viljandi kultuuriakadeemias beebikooli õpetajate kursusel, kus on teadmisi jaganud ka Eda Aus. Pärast oma esimese grupi komplekteerimist selgus paraku, et tema enda laps vanuse tõttu sinna enam ei sobi.
«Alustasin ühe grupiga ja poole aasta pärast võtsin teise juurde.
Järgmiseks kevadeks töötasin juba kolme rühmaga,» jutustas ta.
Sellest ajast saadik ongi Tiina Sünter (pildil) juhendanud kolme vanusegruppi: ühes neist on kahe- kuni kuuekuused ja teises kuue- kuni kaheteistkümnekuused titad ning kolmandas ühe- kuni kahe ja poole aastased lapsed. Ühe rühma nimekirjas on tavaliselt veidi üle kümne lapse.
Sünter nentis, et noorimate beebide rühm on tavaliselt kõige hõredam, sest emad ei ole hooaja algul veel infot üles leidnud või koguvad alles julgust. «See grupp tuleb täis aasta jooksul.»
Kord juba beebikoolis käima hakanud lapsevanemad soovivad aga sageli selle tegemistes kaasa lüüa hiljemgi, nii et järgmiste vanuserühmade grupid täituvad üsna kiiresti.
«Eakaaslastega koos tegutsedes arenevad lapsed hästi motiveeritult,» tõi Sünter välja ühe beebikooli hea omaduse. «Kui laps näeb näiteks, et teine tõuseb neljakäpukile, proovib ta paari päeva pärast seda järele teha.»
Valikuvõimalus tuleb kasuks
Tiina Sünteri arvamust mööda praegune konkurents õpetajate tööd ei sega ning on isegi hea, et Viljandis tegutseb mitu beebi- ja mängukooli. Lisaks Miku ja Manni mängukoolile ja Päikesekillu perekeskusele on kahe- kuni kuueaastased lapsed koos vanematega oodatud pärimusmuusika keskuse pereringi, kus Annika Mändmaa juhendamisel õpitakse ühiselt laule, mänge ja tantse.
«Arvan, et me kõik oleme erineva käekirjaga, nii et igaüks saab endale valida sobiva õpetaja,» kõneles Tiina Sünter. «Tean mitut lapsevanemat, kes on algul käinud mitmes kohas ning alles hiljem otsustanud, milline õpetaja talle ja lapsele kõige paremini sobib.»