Paradiisisaar Madeira lõhnab ja maitseb kirglikult — nagu granadill, ingliskeelse nimetusega kirevili. Just selle, ühe parema troopilise puuvilja magushapukas aroom hõljus mu köögis veel mitu päeva pärast reisilt naasmist, kuni viimased lusikatäied vilja sisu koorest välja kraapisin ja suhu pistsin.
Peaaegu alati päikesepaistes kümblev Madeira üllatas meie turismigruppi tänavu oktoobri algul viimase 30 aasta suurimate vihmasadude ja tormiga. Nõnda tuli meil saarel ringi sõites mõnda vaatamisväärsust udu tõttu üksnes ette kujutada.
Kui erakordne säärane ilm seal on, selgus Portugali kohalikke uudistekanaleid jälgides: teated sellest, et Madeiral on sadanud juba viis päeva järjest, pälvisid väga suurt tähelepanu.
Samas pole Madeirale nagunii mõtet rannapuhkusele sõita, sest saare liiv on laavalist päritolu ja musta värvi ning üks sealsetest vähestest tehisliivarandadest Calheta on suhteliselt pisike.
Nii eelistavadki liivaranna otsijad Kanaari saari. Madeirale jõuavad eelkõige loodushuvilised, sest imetlemist väärt troopilist taimestikku jagub seal küllaga.
Madeira pealinn Funchal on nime saanud apteegitilli ehk fenkoli järgi. Seda maitsetaime leidsid praeguse linna kohalt esimesed sinna jõudnud Portugali maadeavastajad 1420. aastal.
Koloniaalvallutuste verise ajaloo taustal oli portugallaste Madeira asustamine valutu, sest pärismaalasi seal ei elanud. Samuti ei hiilanud Madeira tollal ega hiilga ka nüüd metsloomade rohkusega. Heal juhul näeb seal mõnd jänest ringi silkamas ning metshane või -tuvi mööda lendamas.
Selle eest, et inimesed pole saarele aegade jooksul suuri rohusööjaid metsloomi asustanud, peaksid praegused põlved tänulikud olema: tõenäoliselt paljuski seetõttu on just Madeiral kõige ulatuslikumal pindalal, umbkaudu 150 ruutkilomeetril säilinud UNESCO kaitse all olevat Laurissilva ehk loorberipuuliste metsa. Kuni 40-meetrised igihaljad kõva puiduga puud ja nendest sõltuv taimestik kasvavad seal merepinnast 300—1400 meetri kõrgusel.
Milline muinasjutuline liigirikkus kaunistaks seda saart veel siis, kui selle esimesed asukad oleksid olnud targemad, ei oska keegi öelda. Nimelt otsustasid esimesed saarele jõudnud portugallased alet teha, et saada rohkem ruumi viinamarja- ja suhkrurooistandustele — metsad olid nii tihedad ja puud sedavõrd jämedad, et inimjõul neid maha võtta ei suudetud. Paraku pääses tuli kontrolli alt välja ja kogu saar mattus leekidesse, nii et inimesed põgenesid seitsmeks päevaks oma laevadele. Mõnes kohas leiti tulekoldeid veel paarkümmend aastat hiljemgi.
Samas selgus põllupidajate meeleheaks, et tulega reageerinud mineraalirikas muld oli muutunud väga viljakaks. Õitsele lõi veinitööstus, mis kaotas oma tähtsa positsiooni alles Esimese maailmasõja paiku.
Magusa Madeira veini ehk madeira edulugu algas seigast, kui veinivaatidega üle ekvaatori ja tagasi loksunud kaubalaevas ununes üks vaat nurka seisma. Kapten arvas, et selles on vein halvaks läinud, ja käskis madrusel vaadi merre lükata. Too aga ei täinud alkoholi raisata ja valas endale kruusitäie. Oma üllatuseks avastas ta, et kuude viisi soojas hoitud vein on väga mõnusa maitsega.
Esialgu hakatigi madeira saamiseks kasutama järeleproovitud varianti ehk pikka merereisi üle ekvaatori, kuid hiljem töötati saarel välja spetsiaalne tehnoloogia: veinil lastakse soojadel suvekuudel pööningul seista.
Teine asi, mis on Madeira maailmakuulsaks teinud, on sealsete naiste auktikandid. Funchalis tasub kindlasti sisse astuda broderiivabrikusse, mis on vabrik küll ainult nimetuse poolest: nii nagu XIX sajandi esimesel poolel, valmivad kaunid lille- ja taimemustrid linasele ja puuvillasele riidele käsitööna kodus. Vabrikus ringi kõndides võib näha, kuidas üksikud kohapealsed töölised mustri sinise värviga linale kannavad ja pisikeste aukudega tähistavad ning kodus töötavatelt naistelt tagasi saadud linikutest värvijääke välja pesevad, linikuid triigivad ja neist kääridega mustriauke välja lõikavad.
Käsitöölistele makstakse 1000 piste pealt, kuid vaid väike osa turistide rahast jõuab suurima töö tegijateni.
Tavaline turist ei jõua endale umbes 10 000 krooni maksvat laudlina osta ja selles pole ka midagi imestada: XIX ja XX sajandil ehtisid Madeira käsitööga oma veimevakka Euroopa ja Ameerika kuninglike õukondade ja rikkamate suguvõsade liikmed, pakkudes tippajal tööd ligi 70 000 Madeira naisele.
Funchalis on lausa kohustuslik ära käia botaanikaaias. See on jagatud mitmesse ossa. Ühes näiteks võib imetleda suurte õite ja viljadega kaktusi, teises imeliselt lõhnavaid ravim- ja parfüümtaimi. Peale Madeiral looduslikult kasvavate liikide leiab seal viie kontinendi asukaid, kokku üle 2000 taime.
Madeirale vahest kõige iseloomulikum taim on kuninglik strelitsia ehk paradiisilinnulill. Ehkki seda leidub seal päris palju, sunnib ta ikka inimesi peatuma ja ennast imetlema. Teine pilkupüüdev lill on Madeiral vaat et umbrohu staatuses olev suurte roosade kellukakujuliste õitega amarüll. Selle mugulaid tasub Funchali värvikirevalt turult kaasa osta, et need kodus mulda panna.
Imepäraste taimede juurikaid, troopilisi puuvilju (peale granadilli mangosid, avokaadosid, banaanananasse ja paljut muud), suuri punakaid maguskartuleid, aga ka kaheksajalgu, hiiglaslikke tuunikalu ja rahvuskala espada’t, eesti keeles süsisaba, toovad turule enamasti kokkuostjad.
Madeiral ringi sõites võib märgata, kuidas kultuurtaimed saare suhtelisest väiksusest hoolimata vahelduvad. Funchalist läände, Câmara de Lobose poole sõites jäävad silma väikeste viljade, kuid raskete, kuni 35 kilo kaaluvate kobaratega banaanipuude istandused, ida pool, Santana küla ja Kotkakalju ümbruses võib aga näha põllulappe, kus kasvab juurvili. Ja ikka kohtab ka viinamarjaistandusi.
Nii nagu käsitöötegijad, saavad ka põllumehed Madeiral kokkuostjatelt vaid osa müügitulust. Seetõttu ei ole põllumajandus sealsete noorte seas just populaarne valdkond. Pealinnas Funchalis turiste teenindades on ju märksa lihtsam raha teenida. Nii jäävad külad aina tühjemaks ja üha enam põlde sööti.
Et suur osa haritavast maast asub mäenõlval, ei ole seal võimalik tänapäevaseid masinaid kasutada ning põlde väetada tohib ainult orgaaniliselt, sest Madeira saab oma mageda vee tänu sajandeid toiminud Levada ehk kraavide süsteemile, mis toob selle pilvede ja niiskusega ümbritsetud saaretippudelt allpool elavate inimesteni.
Ohtlikult järskudele mäenõlvadele ei saa lehmi ja kitsi vabalt jalutama lasta, seetõttu on neile ehitatud väiksed tarandikud.
Lehm on Madeiral tihti lemmiklooma staatuses. Neile pannakse hellitusnimesid, nagu Kelluke või Piimake, ning pühapäeviti viiakse neid oheliku otsas jalutama.
Madeira keskosas asub Nunnade org ehk Curral das Freiras, mis oli veel kuni käesoleva sajandi esimeste aastateni väga raskesti ligipääsetav. Paik sai oma nime selle järgi, et 1566. aastal rüüstasid Funchali 16 päeva Prantsuse piraadid ja Santa Clara nunnad põgenesid sellesse looduslikult hästi kaitstud orgu. Nad jäid sinna küll lühikeseks ajaks, kuid kohalikud ehitasid nende auks kloostri. Praeguseks on see paraku lagunenud.
Sealsesse külla viiv tee ehitati alles 1959. aastal ning see oli väga kitsas ja ohtlik, nii et suure bussiga sinna sõita ei saanud. Nüüdne uus tee on aga kohalike meelest oru võlu kaotanud.
Turistidele pakub suurt naudingut 1094 meetri kõrgusel asuvalt Eira do Serrado platvormilt külale avanev vaade.
Eira de Serradosse viival teel tasub hetkeks peatuda ja värsket õhku sisse hingata. See on nimelt üks kant, kus kasvavad eukalüptipuud, mis toodi saarele sisse, et takistada mäenõlvade erosiooni.
Eukalüpt sirgub kiiresti ja kõrgeks ning selle puit on hinnaline, mistõttu on sellest saanud ekspordiartikkel. Paraku on kohalikud töösturid selleks, et puitu odava hinnaga kätte saada, hakanud eukalüpte koorima. Nõnda on ääretult kurb näha tee ääres kümneid ja isegi sadu kooritud puid, mis vaikselt surevad.
Funchalist ülesmäkke Montesse viib köisraudtee. Vagunisõit võtab aega paarkümmend minutit ning pakub vaateid Funchalile ja selle kõrval laiuvale ookeanile.
Montet tasub külastada eelkõige kahe paiga tõttu.
Nossa Senhora do Monte ehk Neitsi Maarja kirik asub Madeira ühe esimese kabeli kohal. Selle ehitas 1470. aastal Adam Gongalves Ferreira, kes õe Evaga olid esimesed saarel sündinud lapsed ja ühtlasi kaksikud. Kabeli purustas maavärin. Praegune barokkstiilis kirik on pärit 1818. aastast.
Igal aastal taevaminemispühal roomavad patukahetsejad põlvili 74 basaltastmest üles kiriku ette. Neid astmeid vaadates võib arvata, et see on päris piinarikas tegevus ja seda ei anna võrreldagi kiriku lähedalt ainulaadse sajanditevanuse korvkelguga tänavaid mööda allakihutamisega.
Montes asub ka troopiline park, mille trepid ja teerägastikud ning Hiina, Jaapani ja Portugali mosaiikplaatide stiilis aiakaunistused pakuvad silmailu nii taimehuvilisele kui esteetilise naudingu otsijale.
Aed laiub seitsmel hektaril ja kuulub José Berardo fondile. Berardo sündis Madeiral ja kolis 18-aastaselt Lõuna-Aafrikasse. Aja jooksul ostis ta võileivahinnaga üles hüljatud kullakaevandusi, kust tõi uut tehnoloogiat kasutades välja suuri kullakoguseid. Praegu on Berardo Portugali rikkuselt teine inimene ning tunneb vastutust Madeira käekäigu eest. Monte park on üks tema heategevusprojekte.
Madeiral tasub kindlasti ära käia ka rookatusega kolmnurksete majakestega Santana külas, 890 000 aastat tagasi vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkinud São Vicente koobastes, Porto Monizi laavabasseinide juures ja Paul de Serra nõmmeplatool ning imetleda Ponta de São Lourenço 180-meetrisi rannakaljusid ja proovida mõnda võimetekohast Levada-matka. Troopiline elamus on sellel saarel garanteeritud.