Kolga-Jaani vallas Kaavere külas seisab tee ääres, kuid siiski keset rohelust heas korras kahe korrusega maja, mille juurde kuulub madal ehitis.
Küla leiab kauba oma poest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ei teaks, siis ei ütleks, et see oli omal ajal meierei. Kohalikud talumehed ehitasid selle peaaegu sajand tagasi, arendades sel viisil karjakasvatust, taluelu ja ühistegevust.
Ent saabus aeg, mil hobused asendati autodega ja talud kolhooside või sovhoosidega ning lõpuks ei pidanud tootmise koondamise valule vastu isegi suured meiereid, mida piimatööstusteks nimetati.
Kadusid ka külapoed, ent mitte Kaaveres, kus see asus kunagises meiereis.
Kodu meiereimajas
1997. aastal ostis meiereimaja endale Keerupite abielupaar.
«See oli küll üsna räämas, aga hind oli enam-vähem soodne ja pakuti ka järelmaksu võimalust,» lausus Mirja Keerup. «Nüüd on see meie kodu.»
Mirja ja Ago Keerup ning nende Leie koolis käivad pojad Kaspar ja Kalmer elavad teisel korrusel. Esimene korrus on poe päralt, kusjuures müügiruumi on praegused omanikud ehitanud poole väiksemaks.
Kodu peab olema ilus ning seda endine meierei ja selle ümbrus ongi. See ala, mida Keerupid korras ja silmailu pakkuvana hoiavad, on ikka väga suur.
Vahelduvad madalaks pöetud muru, lilled, põõsad ja puud. Isegi omanäolised puuriidad suudavad maja ümbrust ilmestada.
Veelgi enam: Mirja Keerup on üks neist, kes hakkasid korraldama kogu küla kaunistamist. Nüüdseks on Kaaveres isegi tenniseväljak.
Oma pood
Kaavere kauplus on vana aja jätkuna alles tänu maja uutele omanikele, eelkõige naispoolele, kes selle enda kätte võttis. Abielupaar suutis tänapäeval müügikohtadele esitatavad nõuded täita, kuigi see polnud lihtne ega odav.
Vähem tähtis polnud ega ole praegugi see, et ümbruskonna rahvas ei lasknud poeteel rohtuda.
«See ju meie enda pood,» sõnas leiba ja saia ostma tulnud Virve Orgusaar. «Milleks minna Kolga-Jaani, kuhu on kümme kilomeetrit, või kaheksa kilomeetri kaugusel asuvasse Leiesse, kuigi seal on koguni kaks kauplust?»
Müügiruum pole küll kuigi avar, kuid seal tundub olevat enam-vähem kõik, mis maainimesel iga päev vaja läheb. Silma hakkavad külmlett mitmesuguste lihatoodetega, kuivaine- ja alkoholiriiulid, kompvekid ja muud maiustused ning leib ja sai.
Liha- ja vorstiletti ostja seekord ei kiiganud, kuigi see oli ahvatlevat kaupa täis. Seal oli ligi poolsada nimetust ja hinnad polnudki maakauplustele iseloomulikult kõrged.
«Väga kallist ju keegi ei ostaks,» nentis Mirja Keerup ning lisas, et kauplust sulgema tema küsitavad hinnad ei sunni.
«Kõrget üüri pole vaja maksta, sest maja on enda oma ning kütuse toome oma metsast,» põhjendas ta.
Kaavere kauplus toimib ühtlasi postiasutusena. Mirja Keerup müüb oma kauba kõrval marke ja ümbrikuid, võtab vastu makse ja vormistab ajalehetellimusi, mille eest saadav tasu on üpris väike. Aga oma küla rahva nimel maksab pingutada.