Arvuti nutika sünoptikuta ilmateadet ei ilmuta

Vaade «Aktuaalse kaamera» režiipuldist: ilmateade on otse-eetris. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Kus see vihm siis on? Lubati ju!» tahab fotograaf hommikul kell seitse teada, miks ilmateade paika ei pea. Pisut kannatust! Mõne tunni pärast saame selgitust nõutada lubajalt ehk sünoptikult endalt.

Küsimus kaotab aga juba õige pea mõtte, sest hakkab tibutama ja hiljem kallab nagu oavarrest. Liiati on meil hoopis teine plaan: tahame olla tunnistajaks sellele, kuidas ilmateade valmib ja areneb ning lõpuks telekanali kaudu rahva ette jõuab.

Ilmaprognoosijate pealik Merike Merilain esialgu ajakirjanikke sünoptikute juurde ei lase, sest kohati juba tormist nägu näitava ilma tõttu on neil parasjagu väga kiire.

Esimene ešelon

Alustame Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudis (EMHI) esimese korruse toast, kus rahumeelses vaikuses istuvad arvutimonitoride ees arendusosakonna asjatundjad. Nemad on ilmateate algandmete sissetoojad.

Praegu, kella poole kümne paiku, on esimene info homse päeva tarvis juba serveeritud.

Peaspetsialist Andres Luhamaa ütleb, et arendusosakond vastutab ilmateate koostamiseks vajaliku teabe kogumise ja eeltöötlemise eest. Tema sõnul on Eesti ametliku ilmateate alus paari lähema päeva ilmaennustusmudel HIRLAM.

Ühise arvutiprogrammi alusel arendab oma ilmaennustusmudelit üheksa Euroopa riiki.

Mudel tähendab teisisõnu arvutiprogrammi koostatud prognoosi, mis ei pruugi osata arvestada kõiki asjaolusid, mida märkab sünoptik.

«Oluline osa on meie ilmateate kujunemisel ka Inglismaal asuva Euroopa ilmaennustuskeskuse kümne ja enama päeva pikkustel mudelitel,» lisab Luhamaa.

Rahvusvahelised ilmamudelid omakorda ammutavad andmeid kogu maailma ilmajaamadest ja ühtlasi kosmoses tiirlevatelt satelliitidelt.

Inimene on esmatähtis

Kogu see ilmainfo ühes Eesti enda jaamade omaga jõuab EMHI kitsukesse ruumi, mis on IT-peaspetsialist Henri Kaukveri hinnangul väärt miljoneid kroone. Siin sünnibki neli korda ööpäevas HIRLAM-i ilmamudel. Selle heaks töötab vahet pidamata mitukümmend ülikiiret arvutit.

«Omavahel on ühendatud 32 arvutit kokku 128 tuumaga, aga osa neist on reservis, juhuks kui mõnda peaks tabama rike,» lausub Kaukver. «Võrreldes tavalisse võrku ühendatud arvutitega, suhtlevad meie ilmamudeli heaks töötavad omavahel kümme korda kiiremini.»

Kuigi IT-mehelt võiks oodata eelkõige arvutite kiitmist, rõhutab Kaukver: «Kõige tähtsam on siiski sünoptik. Arvutiprogrammide koostatud info on abivahend, väga suur abivahend, aga sellest üksi ei piisa.»

Andres Luhamaa on sama meelt. «Kõige olulisem on inimene. Sünoptik on see, kes lõpuks ilmateate kokku paneb.»

Jätame hirmkiired arvutid HIRLAM-i ilmamudelit töötlema ning teeme põgusalt tutvust ilmavaatluste osakonnaga, kelle kanda on juhtiv roll ilmaandmete talletamisel ja arhiivi pidamisel.

Juhataja Miina Krabbi räägib, et enne arhiveerimist tuleb ilmainfot kontrollida ja analüüsida ning võimalikud vead parandada. «Peame hea seisma ka selle eest, et töö vaatlusvõrgus laabuks ja oleks üldse andmeid, mida talletada.»

Sünoptikud kasutavad ilmavaatluste osakonna andmeid pikemat, näiteks kuuprognoosi tehes, otsides praegusega sarnaseid aastaid minevikust. Krabbi lisab, et erakorralise ilma puhul annab see osakond avalikkusele värskeid andmeid tugeva vihma, lume, tuule või mis tahes muu nähtuse kohta.

EMHI ilmaprognooside osakonna juhataja Merike Merilain ütleb, et hommikuse kõige esimese ilmaennustuse koostab valvesünoptik juba siis, kui enamik inimesi alles magab: kell viis läheb see maan­teeinfokeskusesse.

Laiem avalikkus kuuleb värsket ilmainfot kell kuus raadiost. Kell pool kaheksa annab valvesünoptik ilmateatepulga üle oma kolleegidele, kes selleks ajaks tööle tulevad. Varsti pärast seda uuendavad sünoptikud järgmise nelja ööpäeva ennustust EMHI kodulehel.

«Praegu on sünoptikute enda soovil sedasi kujunenud, et valve kestab 24 tundi järjest,» nendib Merilain. «Kui ilm vähegi lubab, võib sünoptik ka veidi puhata, sest muidu ta lihtsalt ei näe hommikul ekraanil või paberil võbelevaid numbreid.»

Harilikul tööpäeval annab ilmateate heaks oma panuse neli praegu EMHI-s palgal olevast tosinast sünoptikust ja muidugi mõista ka juhataja.

Külakorda on üks neist põhisünoptik ning teistel on abistamise roll ja pisut teised ülesanded. Näiteks üks sünoptik koostab ilmateateid ajakirjandusele, teine aitab vastata tasulisele ilmainfo telefonile tulevatele kõnedele. On isegi selline tava, et paar-kolm ilmaprognoosijat on lisaks justkui modellsünoptikud: nende näo- ja nimepildi kõrval ilmub üldsust vältida eelistava kolleegi

ennustus.

Muide, sünoptikute laual lebab sageda kasutamise märke ilmutav raamat «Ilma ennustamine läbi vanarahva tarkuse». Siit ammutab meediasünoptik põnevaid ütlemisi ajalehte mineva ilmateate tarvis.

Sünoptikute ruumi teises otsas töötavad hüdroloogid. Parajasti on tööl Ilona Vahter ja Riina-Merike Vahter, juhtumisi nimekaimud. Nende jutu järgi sõltuvad hüdroloogid sünoptikute ennustusest ning prognoosivad selle põhjal ilma Eestit ümbritseval merealal. Neilt pärinevad ka hoiatused, kui on karta merevee taseme ohtlikku tõusu ja kõrgeid laineid.

Miks nii, mitte naa?

Et päev on jõudnud pärastlõunasse, on homne ilmateade oma kuju võtnud. Siis veel lumeohtu paista pole, hoopis soe õhumass voogab meist üle. Sünoptiku prognoos lubab järgmiseks päevaks kuni 11 kraadi.

Miks ikkagi just nii palju, tahan teada. Miks mitte näiteks 12 kraadi?

Seekord põhisünoptikuna Eesti tarvis järgmise päeva ilmaennustust koostav Valentina Judakova leebub ajakirjaniku urgitsemise peale ja ütleb, et võib-olla tuleb saartel kohati ka tosin kraadi. Ametlikku ilmateadet ta siiski ei muuda.

Vahemärkusena olgu öeldud, et järgmisel päeval mõõdab vähemalt 12 kraadi sooja 11 ilmajaama ning päeva maksimumina läheb kirja Sõrve 13,5 kraadi.

Kas prognoosida üks kraad ühele või teisele poole, lubada tuule kiiruseks meetri jagu rohkem või vähem, sõltub Merike Merilaini sõnul nii paljudest teguritest, et ühel hetkel sünoptik lihtsalt peab oma otsuse tegema.

Tähtsuse järjekorras nimetab ta olulisemate infoallikatena HIRLAM-it ning Euroopa ilmaennustuskeskust, Inglise ilmateenistust ja Ameerika Ühendriikide ilmamudelit.

«Samuti jälgib sünoptik Euroopa ilmakaarti, mis uueneb iga kolme tunni tagant, ning ta võib teavet hankida ka teiste riikide ilmateenistuste veebilehtedelt,» kõneleb Merilain.

Ta lisab, et vahel viitavad arvutiprogrammide koostatud ilmamudelid ühele arengule, aga sünoptiku kõhutunne ütleb teist. «Siis arutleme ja vaidleme omavahel, kuid enamasti jääme ikkagi arvutiprognoosi juurde.»

Tõenäosuse protsent

«Eks aeg-ajalt ikka juhtu, et prognoos ei lähe täkkesse,» tunnistab Merike Merilain. «Pisut üldistades võib öelda, et meie järgmise päeva ilmaennustuse paikapidavus on 85—100 protsenti. Mida kaugemale ennustus ulatub, seda väiksem on selle tõenäosus. Alates neljandast-viiendast päevast on see juba 50—75 protsenti.»

Kuuprognoose ja veel pikema aja peale ilma ettevaatamist teevad sünoptikud nii-öelda analoogaastaid kõrvutades ning siis on paljuski juhuse asi, kas läheb nii või naa.

Kõige keerulisem on Merilaini sõnul ennustada sügisest ilma — see kipub olema väga muutlik.

Kui tegu pole just äärmusliku ja suisa ohtliku ilmaga, täpsustavad sünoptikud järgmise päeva prognoosi Merilaini teada neli-viis korda päevas. Tema ise koostab ja uuendab EMHI veebilehel nädalaennustust.

«Kas võtad tormi vähemaks?» küsib ta abisünoptiku kohuseid täitva Taimi Paljaku käest. «Ikka jah,» vastab Paljak, kes veab parajasti paberile värvipliiatsiga jooni ehk töötleb sünoptilist ilmakaarti.

Ta märgib ära isohüpsid — kõrgemates õhukihtides valitseva õhurõhu samajooned, mis ühendavad alasid, kus valitseb ühesugune õhurõhk. Kaarti võib hiljem ilmateadet täpsustades tarvis minna.

Hommikul, mil sünoptikud tegutsevad järgmise päeva ilma ennustamisega kõige usinamalt, on nende ruumi tähtsaim töökoht kolme monitoriga laua taga. Nii saab sünoptik infot ammutada kiiresti ja täpselt mitmest kanalist korraga.

Mõneti paradoksaalsel moel pole sünoptikute ruumis ja osakonnajuhataja toas ega ka nende akna taga termomeetrit.

«Ma unustan vahel isegi koduse termomeetri ära,» lausub Paljak. «Kui tahan teada, milline ilm on tulemas, vaatan arvutist järele. Vahel helistan tööle ja küsin üle.»

See on kombeks teistelgi. Aga kui kolleeg juhtub eksima ja puhkav sünoptik saab kraesse sahmaka vihma, ehkki pidi paistma päike, annab ta eksimuse suuremeelselt andeks — teinekord võib ta ju ise eksida.

Tõtt-öelda on ilmateate sünd nii keeruline protsess, et isegi napi poole päevaga kogutud infost saaks terve ajalehe täis kirjutada. Aga nagu sünoptik, pean ka mina lõpuks valiku tegema. Läheme fotograafiga jälitama ilmateate teekonda telejaamas TV3 ja seejärel Eesti Televisioonis.

Nimetatud kaks jaama vahendavad koduse ilmateenistuse prognoosi, Kanal 2 hangib selle mujalt.

Kell on pool viis õhtul, kui TV3 ilmateadustaja Erkki Sarapuu meid Power Hit Radio stuudiosse juhatab. See asub telejaamaga ühe katuse all. Noorel mehel on palju ameteid: ta on nimetatud raadio eetrihääl, Star FM-i muusikajuht, ööklubide DJ ja ürituste korraldaja.

Merike Merilaini sõnul peab ilmateatel olema sees hariv ivake, et ka lai vaatajaskond mõistaks atmosfääriprotsesside keerukust.

«See, mida sünoptikud räägivad, on huvitav, aga tavaline inimene ei saa paljustki aru,» kõneleb Sarapuu. «Püüan asja kõigepealt endale selgeks teha ja siis räägin seda arusaadavas keeles televaatajatele.»

Nõnda eelistab tema meteoroloogilisi termineid vältida ja öelda lihtsalt, et tõenäoliselt läheb homme sajule. Võõramaa riikidest ja linnadest nimetab ta need, mida arvab eestimaalasele rohkem korda minevat. «Kindlasti üritan olla usaldusväärne, päris palagani ma ei tee.»

Tunnustab konkurente

Erkki Sarapuu lisab, et ETV ilmateadustajad Triin Tuula ja Kristo Elias näivad igati asjalikud. «Kui mul avaneb võimalus nende ülesastumist jälgida, teen seda alati. Usun, et saan neilt nii mõndagi kasulikku kõrva taha panna.»

Sarapuu märgib, et tavaliselt on tal kella neljaks uudiste tarvis ilmateate tekst ette valmistatud. Salvestus vältab harilikult paarkümmend minutit, aega on selleks kella viie ja kuue vahel.

Sarapuu valib telejaama garderoobist endale sobivad rõivad, külmemat sorti ilma puhul näiteks kampsuni, ning käib seejärel läbi juuksuri ja grimeerija juurest.

Sel päeval alustab ta ilmateate salvestamist kell 17.25. Tema palvel jälgime protsessi teisel pool klaasi režiipuldi taga.

Sarapuu suflööri ei kasuta, vaid vuristab peast. Kui takerdub, teeb uuesti. Seekord takerdub mõne korra ja veerand tunniga on asi tehtud. Telesaates saab sellest umbes kaheminutine lõik.

TV3 uudiste peatoimetajalt Sven Soiverilt kuuleme, et Erkki Sarapuu kutsumine ilmateadustajaks oli telejaama töötajate idee ja kõik klappis. «Ta meeldis kõigile esimesest kaameraproovist. Oleme väga rahul. Tulekul on veel avalik konkurss, et leida teinegi ilmateadustaja.»

Riigitelevisiooni ilmatavad

Sel ajal kui Erkki Sarapuu järgmise päeva ilmateadet TV3 stuudios linti salvestab, on Kristo Elias hakanud prognoosi Eesti Televisioonis ette valmistama. Sarapuu on ilmauudiseid televaatajale vahendanud tänavu 17. augustist igal tööpäeval, Elias alustas 1. juunil.

Rahvusringhääling valis Eliase välja 241 kandideerinu seast ja nüüd veab too «Aktuaalse kaamera» ilmateadet vaheldumisi Triin Tuulaga.

Kristo Elias on oma põhitöökohas A-Tolliagentuuris ametis tolliagendina, telemajja saabub ta õhtul kella viie paiku. Erinevalt TV3 ilmateadustajast on tema Eesti Televisioonis otse-eetris, seda küll alles augusti lõpust alates.

Esimese õhtuse uudistesaate lõpul on Eliase või Tuula päralt kaks minutit ja «Aktuaalse kaamera» põhisaate lõpul kolmeminutine lõik. Kui on kavas veel hilisõhtune uudistesaade, loeb ilmateadustaja pärast spordiuudiseid kolmanda versiooni prognoosist linti. Puhkepäeviti piirdub ETV ilmateadustaja roll ühe esinemisega otse-eetris.

Revalia kammerkoori ja praegu nimetu vokaalansambli liikmena teab Elias, kuidas oma häält kasutada ja hoida, kuid nimetab end teles algajaks jutumeheks. «TV3 ilmapoiss on väga hea jutuga, ta on professionaalne raadiomees,» leiab ta.

Ka riigitelevisiooni ilmateate esitaja töö on sünoptiku prognoos telekeelde ümber panna. Liikuva ilmapildi saab Eesti Televisioon EMHI sünoptikutelt, TV3 kasutab omatoodangut.

Teksti suhtes on Elias oma TV3 kolleegiga ühte meelt: see tuleb kõigepealt endale selgeks teha ja siis arusaadaval kujul televaatajani tuua. ETV võõrsõnu ja vähetuntud kohanimesid ei pelga, televaataja kuuleb näiteks tsüklonite teekonnast ja pöörisest Biskaia lahel.

Sobivad rõivad valib Elias rahvusringhäälingu garderoobist ning seejärel tuleb grimm. Juuksuriteenust ta oma sõnul telemajas ei vaja.

Nagu Elias ütleb, võttis tal kõige rohkem aega seljataguse tunnetamine.

Ilmateadustaja seisab sinise tausta ees, monitor asub tema küljel ning sellest näeb ta ennast nii nagu televaatajagi — ilmakaardi taustal.

«Korraga pean mõtlema nii tekstile, oma asukohale kui monitorile, et käega kaardil õiget kohta näidata.»

Kell saab 20.30. Jätame Eliase mõneks ajaks rahule, sest ta hakkab põhisaate ilmateadet viimistlema. Kui ilm oleks äärmuslik, saaks ta praegu veel värskemat infot lisaks uurida.

Miks on otse-eetri ilmateade parem kui videosse loetud sõnum, küsin õhtu uudisteankrult Aarne Rannamäelt.

«Otse on alati parem, palju vahetum,» märgib ta.

Teine uudisteankur Monika Tamla täiendab, et mõtteid ilmateate arendamiseks jätkub ja kõik selgub katsetamise käigus.

Nii näiteks jäeti üsna pea ära uudisteankru ja ilmateadustaja põgus vestlus, mis võib edaspidi küll muudetud moel tagasi tulla.

Tamla sõnul muutus idee stuudios plaanitust teiseks ja Eliase hinnangul liiga punnitatuks. Päevatoimetaja Peeter Kaldre lisab, et asi jättis õpetaja ja õpilase vestluse mulje.

Viimased ettevalmistused

Peatselt saab kell üheksa. Režissöör Siiri Ottender piltnikku stuudiosse ei luba, sest fotokaamera plõksud jäävad mikrofonis kuulda.

Kristo Elias kinnitab peegli ees mikrofoni paika. «Triinul on seda kleidi sisse märksa tülikam panna,» muheleb ta.

Siis võtab Elias oma teksti, kõnnib eesruumis ringi ja loeb seda vaikselt ette.

Kell saab 21.22. «Ma lähen nüüd sisse,» teatab Elias ja parasjagu videolindilt tulevat saatelõiku ära kasutades sätib end kaamera ees valmis. Viis minutit hiljem alustab ta: «Meil on ilm õnneks veel sügiseselt soe ja kuigi täna saime tunda nii vihma kui kõva tuult, nii hulluks, nagu mõni päev tagasi oli, ilm ei läinud.»

Kui algavad spordiuudised, lipsab Elias stuudiost tagasi. «Täna läks hästi, kokutamist ei olnud,» rõõmustab ta. «Vaatan tavaliselt oma lõigu hiljem üle, sest ise ei pane otse-eetris kõike tähele.»

Täna Eesti Televisioonis hilisõhtust uudistesaadet ei ole.

Päeval pealinna tänavaid ujutanud vali vihm on lakanud. Uut ilmateadet enne homset ei sünni.