/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2009/10/06/246315t1h0719.jpg)
Vändra lähedal Kurgja külas mesilasi pidav Ardi Asten usub, et see amet on tal geenides.
Ardi Asten: Eesti mesi on kõrges hinnas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mu vanaisal olid mesitarud alates 1930. aastatest ja tema tööd jätkas isa,» ütleb ta.
Mees meenutab, et oli viieaastane, kui isaga esimest korda mesipuu juurde läks, ja poisike veel ka siis, kui onu talle esimese päris oma mesipuu kinkis.
«Hoolitsesin selle taru eest ning sügiseti saaki kogudes kaaluti sealne mesi alati eraldi ja müügist saadud summa oli mulle taskurahaks,» kõneleb ta.
Paras arv on kolmsada peret
1990. aastal, pärast seda, kui oli Olustvere koolis mesiniku eriala omandanud, asus Ardi Asten Kurgjal oma vanaisa talus koos pensionärist isaga tõsisemalt mesilinde pidama.
«Alustades oli meil alla 20 pere. Aasta-aastalt laienesime. Raha oli vähe ja kõik tuli oma kätega valmis teha. Ehitasime tarud ja raamid, paljundasime peresid...» jutustab ta.