Vana tehasehoone lennukas minevik

Tööstusarhitektuurgi võib olla püsiväärtus. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui Viljandis kesklinnast Männimäele jalutada, võib lossimägede jalamil silmata puudesallu peitu pugenud telliskivihoonet, mis on seal seisnud juba ajast, mil tänased vanimad linnakodanikud olid väikesed poisid ja tüdrukud.

Maja postiaadress on Hariduse tänav 12-a, ent viimased kirjad saadeti sinna aastakümnete eest.

Küllap ei tea paljud sellest aastakümneid privaatsust nautinud ehitisest hommikuti ja õhtuti mööda tõttajad, kui huvitav on selle ajalugu.

Algul tunti maja Pohrti masinavabriku, siis Ungern-Stern­bergi tehase ja hiljem Talleksi töökojana. Samal aadressil on eri ajajärkudel asunud ka õlle-, limonaadi-, vahujookide- ja veinitööstus.

Hoonestu on kantud kultuuriväärtuste riiklikku registrisse numbri 14 723 all kui Viljandi lennukitehase hoone XX sajandi esimesest poolest. Teisi sellise ajalooga ehitisi Eestist enam naljalt ei leia.

Selle enam-vähem saja-aastase maja ajaloos tagasi rännates jõuame aastasse 1905, mil kinnisturaamatu järgi kreposteeriti insener Uno Pohrti ja parun Oswald Ungern-Sternbergi vahel rendileping «masina wabrikule» Viljandi mõisa maadel asuva maatüki asjus.

XIX sajandi lõpp ja XX sajandi algus oli Viljandile üldse hea aeg. Rajati tikuvabrik ja kerkis linavabrik. Turg kasvas, linn arenes. Pohrti masinavabrikus oli 1910. aastaks ametis juba 100 inimest.

Õitses kogu Eesti. Pärast segaseid aastaid tundus tulevik helge ja taevas vähimagi pilveräbalata. Kõik oli nii kerge, et tõuse või lendu.

Nõnda polegi midagi imestada, et paljud hakkajad mehed võtsid lendutõusmist sõna-sõnalt. Progressi pakutav enneolematu võimalus õhku tõusta ja lennata köitis ju tehnikahuvilisi kõikjal maailmas.

Eesti ei jäänud sellest vaimustusest puutumata. «Postimees» kirjutas 1934. aastal sütitava loo «Iga inimene õhku!». Lennundus oli noores vabariigis väga populaarne: tollasesse eliiti kuuluvad härrad linnavalitsustest, riigiaparaadist ja sõjaväest asutasid mitmel pool lennuühinguid.

Eesti lennunduse sünniajaks peetakse juba 1910. aasta suve, mil Haapsalus tegi enda meisterdatud purilennukiga esimese sõidu gümnaasiumiõpilane Grigori Vekšin. Lennumasin, mille noormehe sõbrad köiega õhku tõmbasid, suutis tõusta kaheksa meetri kõrgusele ja lennata 65 meetri kaugusele.

Tallinna väikeettevõtja Aleksander Willisch ehitas 1913. aastal kaheistmelise lennuki Põhjapääsuke. Tallinna tehases Dvigatel ehitati Saksa inseneride juhendamisel aastatel 1922-1923 viis lennumasinat. Kokku ehitati Eestis 1930. aastatel 22 lennukit.

Näib, et toonagi peeti tähtsaks eelistada eestimaist: enamik neid lennukeid kasutas kütusena kohalikust põlevkivist tehtud aviobensiini.

Lendava parunihärra seiklused

5. juunil 1931 asutati Viljandis Sakalamaa Õhuasjanduse Ühing. Üks asutajaid oli kunagine linnapea August Maramaa, kes oli tõeline lennundusfanaatik.

Ühing kujunes 1930. aastatel väga tegusaks, hoolimata pisiasjast, et oma lennukeid esialgu polnud. Kahasse kaitseväega rajati Männimäele töötute abi kasutades uus lennuväli.

1932. aastal sai teoks esimene lennupidu. Suurejooneline aktsioon meelitas kohale hulga publikut. Taevas tiirles tosin lennukit. Enamik neist kuulus küll kaitseväele, kuid teiste seas oli ka üks värvikas masin, Viljandi mõisnike järeltulija Heinrich (Heinz) Ungern-Sternbergi ES-UST.

Seiklushimu, mis oli kombineeritud tehnikahuvi ja majandusliku kindlustatusega, oli teinud vana paruni pojast ühe esimese eralennuki omaniku terves Eestis.

Too elurõõmus mees sattus oma hobi tõttu alatasa sekeldustesse. Kord näiteks tiirutas ta Pärnu ranna kohal ja tema pilku püüdsid peesitavad näitsikud. Et parunihärral tuli tahtmine neid lähemalt uudistada, laskus ta oma lennumasinaga rannaliste õuduseks üha madalamale ja patsatas lõpuks otse liivale.

1933. aastal sadas sama lennuk alla Põltsamaa kandis, kusjuures pilooti olid uimastanud mootori käivitamisel kasutatud eetri aurud.

Lendavad mulgid

Enamik andmeid Viljandi lennukitehase kohta pärineb linnapea August Maramaalt.

Tema 1934. aastal koostatud reisijuhis «Viljandi» seisab muu hulgas: «H. Ungern-Sternberg’i lennukitehas, Mõisa tee (nüüd Hariduse tn.) nr. 12. Tehases on ehitatud senini 2 mootor- ja 4 purilennukit, ehitamisel on üks mootorlennuk ja kaks purilennukit.»

Nii mõnigi uurija, nagu arhitekt Priit Roosalu, on juhtinud tähelepanu, et tollased aadressiraamatud säärase tehase olemasolu ei kinnita.

Fakt on aga, et Ungern-Sternberg tegeles Viljandis aastatel 1933-1934 lennukite ehitamisega.

Kus täpselt Ungern-Sternberg oma lennukeid ehitas, pole teada. Priit Roosalu arvates seda hoonet tõenäoliselt enam algsel kujul olemas ei ole. Nimelt koosneb kõnealune tehasehoone kahest, algul eraldi asetsenud tiivast. Põhjapoolne, õllekeldril paiknev kahekorruseline mehaanikatehas oli 1937. aastal alles kavandamisel ja selle ehitamise käigus lammutatud garaaž oma väikese põrandapinnaga oleks Maramaa loetletud hulga lennukite enam-vähem üheaegseks ehitamiseks ilmselt kitsaks jäänud.

Sakalamaa Õhuasjanduse Ühingul oli 1933. aastal juba 242 liiget. Tõsi, neist vaid kahel olid lenduripaberid. 1935. aastal üllitas ühing vahva pealkirjaga albumi «Lendav Mulk».

Traagiline õnnetus

13. juulil 1934 kirjutab «Postimees» Viljandis juhtunud lennuõnnetusest: eelmisel õhtul kella veerand üheteistkümne paiku purunes lennuvälja lähedal Heinz Ungern-Sternbergi juhitud uus lennuk ES-AAT.

Ungern-Sternberg oli käinud koos inseneriga Tallinnas Lasnamäe lennuväljal sellele lennuluba taotlemas, kuid komisjon oli mõningate allikate andmeil leidnud masinal tervelt 23 puudust ja keelanud kategooriliselt sellega õhku tõusta.

Keelust hoolimata Lasnamäelt siiski starditi. Pimedas ja vihmas Viljandi lennuvälja lähedal maandudes riivas lennuk maapinda ja purunes.

Lennuki konstruktor, 24-aastane diplomeeritud insener Ernst Lemm hukkus. Sinivereline piloot ise sai põrutada, kuid pääses tõsisematest vigastustest.

Arvatavasti oli just see põhjus, miks parun lennundusele selja pööras ning oma tehases edaspidi hoopis busside valmistamisele pühendus.

Maalähedasemad masinad

1938. aasta jaanuari algul tähistati juba bussitööstuse juurdeehitise valmimist, sest firmal oli rohkesti tellimusi Tartust, Tallinnast ja Narvast.

Lihtsate liinibusside ehitamise kõrval täideti ka erilisi tellimusi. 1939. aasta jaanuari algul valmistati Tallinna tellimusel ja gaasikaitse eriteadlaste jooniste järgi Tallinna tuletõrje lendsalgale furgoonkerega gaasikaitseauto 14-hobujõulise Opel-Blitzi alusele. Tegemist oli esimese säärase eriautoga Baltimaades.

Viljandi mõistes oli see tehas suurettevõte. 1938. aastal töötas seal 63 inimest. 1939. aastaks oli töökodades ehitatud 28 bussi.

1939. aasta oktoobris siirdusid Viljandi Ungern-Sternbergid, teiste seas Heinz, esimeste ümberasujate seas Saksamaale. Busse ehitati siin siiski 1941. aastani ja nende koguhulk jääb poolesaja kanti.

Pärast hoone natsionaliseerimist kolis sinna peagi sisse Talleksi tsehh ning taevasse pürgivate masinate ehitamise taastamine ei tulnud enam kunagi jutuks.