Pilvest sündinu valgub vargsi kanalisse

Vähe tuntud Veisjärv on pindalalt Eesti viies siseveekogu, kuid sügavuse poolest jääb see alla isegi Jakobsoni kooli ujulale. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Mis kala?» sajatab Veisjärve kaldal koha sisse võtnud õngitseja, kui talt saagi kohta küsitakse, ja lisab paar venekeelset vandesõna. «Siin pole ju vettki, ainult muda!»

Tema jutt on muidugi veidi liialdatud nagu kalameestel ikka, kuid mitte nii palju, kui nood oma saagist kõneldes juurde tavatsevad panna. Päris veeta pole pindalalt viies Eesti järv jäänud, ent lai ja lapik nagu lestakala on see küll. Karksi-poolses küljes olevat muda peal kõigest kümnesentimeetrine veekiht ja isegi üsna järve keskel kroolides võivad käed kohati põhja puutuda.

Vanarahvas räägib, et kunagi ammu, kui kratid veel naabrite varaaitasid tühjendasid ja puugid ulgudes Punikute udarate juurest lendu sööstsid, polnud siin mudagi, oli hoopis ilus heinamaa. Ühel päikselisel päeval ilmunud aga taevasse hiiglaslik tume pilv, millest sadanud orgu lausa järv. Vihma kallanud nii kõvasti, et suur hulk veiseid ei jõudnud selle eest põgeneda ja uppus järsku sündinud järve, nagu oleks peaaegu juhtunud «Naksitrallides» kassidega. Ka üks kaaslastest maha jäänud heinaline, noor tüdruk, saanud seeläbi otsa ja nõudvat nüüd näkineiuna endale igal aastal kedagi seltsiks.

Sajandeid Veisjärvega seotud suguvõsast pärinev Herbert Sepp, kel täitub järgmisel nädalal 83. eluaasta, ütleb, et märja haua on selles veekogus tõepoolest leidnud palju inimesi, kuid päris igal aastal neid sinna ka ei upu. Kui tema veel noor oli, polnud näkk tervelt 20 aasta jooksul ühtegi ohvrit tahtnud.

«Nüüd aga on palju joodikuid,» nendib Sepp ja jutustab loo kahest kalamehest, kes olid mõne aasta eest püüdnud paati läbi muda Õhne kanali suudmesse pressida. Sõudmiseks oli veetase liiga madal ja seetõttu pidid nad paadis püsti seistes aerudega põhjast lükkama. Napsised mehed ei tulnud tasakaalu hoidmisega toime, läksid paadiga ümber ja uppusid.

3,3-kilomeetrine Õhne kanal on praegu Veisjärvest ainus väljavool, selle kaevas omal ajal Herbert Sepa isa Aadu. Õigemini oli tema asja eestvedaja, labidatööd oli lõhkunud kahe aasta jooksul teha tervelt 300 saarlast.

Heinamaa sai kõrgemaks, hein madalamaks

Veisjärve kaldal talu pidanud Aadu Sepp tahtis riigi raha abil rajatud kanaliga vett järvest ära juhtida kiiremini, kui see voolas Õhne jõge pidi. Nii lootis ta ümbruskonna heinamaid kuivendada.

Järve veetase alaneski 1,5 meetri võrra, kuid kordaläinuks ei saanud projekti juba toona pidada. Nimelt ei ujutanud suurvesi enam kevaditi luhtasid üle ega kandnud sinna toitvat muda, mis oli varem heina rinnakõrguselt vohama pannud.

Teiseks siunasid naabrid kraavikaevajat selle eest, et koos üleujutustega haihtus hulk haugidele sobilikke kudemiskohti ja noid kalu jäi tublisti vähemaks.

Purikast veel hullemini läks jõevähil ja kohal: nemad kadusid pärast seda, kui järv 1924. aastal alla lasti, täielikult.

Ei saa siiski öelda, nagu oleks Aadu Sepp Veisjärve kalastikule ainult kahju teinud. Ühe versiooni järgi oli just tema see, kes tõi sajandi eest veekogusse latika, ja too kala kasvab seal mis muliseb. Herbert Sepp räägib, et järvest on välja tõmmatud rohkem kui 12 kilo kaalunud latikas ja ta ise on saanud võrgust korraga mitu viiekilost.

Poeg parandab isa viga

Tõele au andes ei olnud kunagise jääpaisjärve jäänuk juba enne kanali valmimist kuigi sügav, ent siis jäi see ilma peaaegu poolest veekihist. 1968. aastal välja antud raamatu «Eesti järved» andmetel on Veisjärve keskmine sügavus kõigest 1,3 meetrit. Seda umbes kolm korda enam kui tavalisel vannil ning seetõttu jääb ta pindalalt neli korda väiksemale Viljandi järvele mahu poolest peaaegu kahe miljoni kuupmeetriga alla.

«Et isa järve nii palju alla lasi, oli liiast,» tõdeb Herbert Sepp. «Pärast seda, kui need kaks kalameest madala vee ja muda tõttu paadiga ümber läksid, hakkasin mõtlema, et midagi tuleb ette võtta. Vaja on tamm teha.»

Õigupoolest asus ta esimest korda Veisjärve paisutama juba 10-aastasena: siis tõkestas ta kanalis veevoolu Rubina raba vanade turbaküünide laudade abil. See tamm ei püsinud kuigi kaua, sest allavoolu elaval möldril hakkas veskirattal vett nappima ja ta tuli piki jõge põhjust otsima. Muidugi ei jätnud pahane mees ehitisest lauda laua peale.

Järgmise katse võttis Herbert Sepp ette 60 aastat hiljem: järve pärast südant valutades läks ta toonase Viljandimaa keskkonnateenistuse juhi Veikko Kunbergi jutule.

«Leppisime kokku, et kõige õigem on tõsta järve taset 60 sentimeetrit. Tema hankis projekti jaoks raha ja mina tegin tammi valmis.»

Nüüd, enam kui kümme aastat hiljem pais enam vett ei pea, sest aeg, koprad ja vesirotid on teinud oma töö. Sepa arvates tuleks see uuesti üles ehitada, kuid enne peaks magistraalkraavi puhastama piibrite puretud puudest ja muust voolu takistavast risust.

Lindude toidulaud

Veisjärve tuleviku pärast tunnevad muret ka looduskaitsjad. Kahe aasta eest Viljandimaa keskkonnateenistuse palvel veekogu uurinud maaülikooli professorid Ingmar Ott ja Valdo Kuusemets märkisid toonases aruandes, et pikaajalise keskmisega võrreldes on veetase alanenud 40 sentimeetrit.

«Nii madala järve ökoloogilisele seisundile ja kalavarudele on veetaseme kõikumine väga suure mõjuga,» hoiatasid teadlased. «Olukord on eriti ohtlik, kui järv madala veeseisu juures jäätub. Siis ei ole hapnikuvaru talveks kuigi suur ja pealegi võivad ulatuslikud alad põhjani külmuda.»

2007. aasta septembris käisid Veisjärve seisuga tutvumas looduskaitsekeskuse töötajad. Kiireks sekkumiseks nad toona küll vajadust ei näinud, aga esitasid sellest hoolimata juba 2008. aasta algul keskkonnainvesteeringute keskusele Õhne kanali veeregulaatori projekteerimise finantseerimise taotluse. Raha selleks paraku ei jagunud.

Veisjärv pole oluline üksnes oma suuruse ja kalavarude poolest, vaid toimib ka kaitsealuses Rubina rabas tegutsevate lindude tähtsa toitumisalana. Sealkandis elavad näiteks kala- ja kaljukotkas, teder, metsis, väikepistrik ning sookurg.

Laugastel pesitsevad luiged toovad oma lennuvõimetud järeltulijad jala kilomeetrite kaugusel asuvale järvele, kus nood täiskasvanuks sirguvad.

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitse juhtivspetsialisti Agu Leivitsa sõnul on just Rubina looduskaitseala üks põhjus, miks uue tammi rajamise ja teiste veetaseme reguleerimise abinõudega kiirustada ei maksa — esmalt tuleb hoolega uurida, kuidas inimese teod loodust mõjutada võivad.

«Küll jagan ma seisukohta, et Õhne kanali kunagine kaevamine põhjustab Veisjärvele ja veelgi enam Rubina soole probleeme,» lisab ta.

Kas heita teise sängi?

Agu Leivitsa ütlemist mööda on tarvis välja selgitada, kas õigem oleks rajada kanalile kärestikuline tammikaskaad, mis võimaldab ka kaladel mööda Õhne jõge Veisjärve ujuda, või sulgeda kraav täielikult ja taastada ühendus Võrtsjärvega Õhne jõe loodusliku väljavoolu kaudu kanalist umbes 700 meetrit kagu pool.

«Kindlasti oleks viimane variant kaitseala ökoloogilise terviklikkuse seisukohast mõistlikum,» leiab Leivits. «See oleks ühekordne investeering ja päästaks meid edasistest tammihoolduskuludest.»

Maaülikooli professorid kalduvad pooldama vastupidist seisukohta. Nende meelest varitseb loomuliku väljavoolu taastamise korral oht, et Veisjärve tase hakkab kõikuma ja põhjustab naabruses tegutsevatele maaharijatele peavalu. Teiseks: kui valgala peaks olema reostunud, kanduksid kahjulikud ained üleujutustega järve.

Kolmas risk peitub teadlaste arvates selles, et loodusliku väljavoolu täielik taastamine nõuab tõenäoliselt jõesängi süvendamist, kuid see võib viia veetaseme mõneks ajaks katastroofiliselt madalale, mis tähendaks muu hulgas, et järve kogunenud toitesoolade ja muude kahjulike ainete kontsentratsioon suureneb märkimisväärselt.

«Veisjärv on seda solki kõvasti saanud,» teab Ingmar Ott. «Mida kõrgem on veetase, seda suurem on vee maht ja parem järve ökoloogiline seisund.»

Herbert Sepa mõõtmiste kohaselt on järv praegu 60 sentimeetrit madalam kui enne tammi purunemist ehk veel paarikümne sentimeetri võrra allpool, kui teadlased tunamullu tuvastasid.

«Kui midagi ette ei võeta, on järv saja aasta pärast kadunud,» kardab ta.

Professor Ott aga arvab, et madalusest hoolimata veekogu naljalt kinni ei kasva, sest selleks on ta liiga suur ja taimestikku lahti loksutavatele tuultele avatud.

«Samas on raske seda paugupealt ennustada,» möönab ta.

Esialgu mulistavad kalad endiselt õhu ja muda vahelises kihis ning laululuiged kluugutavad suure veepeegli kohal madallennul edasi sööstes just nagu muistsetel aegadel, kui veekogu oli alles noor ja terve.

«Ega järvetäis vett taevasse pidama jää,» võisid saabuva Veisjärve eest pagenud heinalised Naksitrallide kombel tõdeda, kui nad legendis mainitud hiigelpilve märkasid. Ent kas ta siia, Mulgimaa madalasse nõkku, ikka jääb püsima?