Lauri Sepp rajas 2005. aastal Aimla mõisa südamesse astelpajuistanduse ning tänavu rõõmustab ta esimese suuremat sorti saagi üle.
Aimla mõisa maal laiub astelpajuväli
22. september 2009, 17:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle vitamiinipommi kasvatamise juurde jõudmist meenutab ehitusfirmas Silindia projektijuhina töötav kolmekümne viie aastane mees nõnda.
«Tahtsin ennast ka eraettevõtjana teostada ning kuna isakodus Kungla talus on küllalt maad, leidsime poeg Timoga asja arutades ja internetis surfates, et just astelpaju on see kultuur, mida on mõistlik kasvatada.»
Tööd vähe ja riskid väikesed
Lauri Sepp nendib, et astelpaju puhul on tööd suhteliselt vähe ja riskid väikesed, pealegi on seda võimalik mahedalt kasvatada.
«Astelpalju mineraalväetiste tarve on minimaalne. Nagu liblikõielised taimed, kasvab ka tema sümbioosis kiirikbakteritega, mille abil saab kätte õhus leiduvat lämmastikku. Ja et taime ei ohusta bioloogilised kahjurid, pole seda vaja ka pritsida.»
Aednik ütleb, et algul pani ta astelpajutaimedele kasvu ergutamiseks natuke sõnnikut, aga edaspidi pole need saanud midagi peale vee.
«Maad ette valmistada polnud samuti keeruline. Kündi ma ei teinud. Ainult libistiga lasksime pinna üle ja kõik kivid, mis niitmist segasid, koristasime ära.»
Talvel ja kevadel astelpajuga Sepa jutu järgi muret pole. Suvel tuleb istandust niita ja kuival ajal kasta. Niitmiseks kasutab Sepp murutraktorit ja kastmiseks endisest Võidu kolhoosist soetatud tuletõrjeautot.
«Kui on kuivem aeg, siis tuletõrjevoolikuga kõrgelt kastan. Veega koonerdada ei tasu, sest astelpaju vajab kasvuks palju niiskust ja juured levivad pinna lähedal horisontaalselt. Päevaga tervet hektarit ära kasta ei jõuagi.»
Mees rõhutab, et istanduse juures on talle toeks ja abiks olnud nii pere kui kõik lähemad tuttavad ja sõbrad.
Kõige enam kulutusi nõuab astelpajukasvatuse puhul Sepa ütlemist mööda istanduse rajamine, eelkõige istikute ostmine. Tema pani hektarile maha 1000 taime, mille ostis Eesti tuntuima astelpajukasvataja, tulundusühistu A-mari eestvedaja Lauri Aaspõllu käest. Tollelt sai ta ka esmaseid nõuandeid.
Tunamullu ja mullu kuivas enamik Lauri Sepa istanduse marjadest enne valmimist ära.
«Küllap oli häda selles, et suur hulk isastaimi jäi pärast istutamist kiduraks ja kuivas ning allesjäänud ei jõudnud tervet välja tolmeldada,» arvab ta.
Saaki kogutakse asjatundja abiga
Tänavu pani mees maha uued isastaimed — neid on 900 emastaime kohta 100 — ja asi toimib. «Nüüd saame lõpuks rõõmustada esimese rikkaliku saagi üle.»
Astelpajukasvataja suurima tööna nimetab Lauri Sepp marjade korjamist. Osa saagist nopitakse Kungla talus käsitsi, abiks nii oma pere kui tuttavad ja naabrusest kaubeldud inimesed. Aga et see on aeglane ja vaevarikas töö, on enamik saagist Sepal siiski kavas koguda lõikamise meetodil.
«Tihedalt marju täis oksad lõigatakse ära ja need lähevad kastides külmhoonesse. Pärast külmutamist on neid lihtne lahti raputada. Nii jäävad viljad terveks, pealegi ei kahjusta okste lõikamine taime elujõudu,» kõneleb ta. «Käsitsi noppides tuleb marjal vars küljest, kest puruneb ning ligipääsev õhk lubab alata käärimisel, mis kahandab vitamiinide hulka.»
Eriti suurt efekti annab lõikamismeetod Sepa sõnul üliküpsete marjade korral. «Neid käsitsi noppides oleksid kaod väga suured.»
Lauri Sepp nendib, et on pidanud eelläbirääkimisi Lauri Aaspõlluga, et saak saaks koristatud tema pikaajalisi kogemusi ja brigaadi abi kasutades.
«Soovime A-marja kaudu saagi ka turustada. Eelistan usalduslikku koostööd pikema perioodi jooksul ega otsi ühekordseid kõrgema tulu teenimise võimalusi,» räägib ta.
Istanduse rajamise kulud loodab Lauri Sepp tagasi teenida paari aastaga. «Edaspidi võib juba kasumiga arvestada.»
Nendel aastatel, kui taimed saaki ei anna, katab jooksvad kulutused mahepõllunduse toetus, mida Kungla talu saab 4000—5000 krooni hektari kohta.
Mari pakatab vitamiinidest
Käsitsi korjatud marjad kavatseb Lauri Sepp siiski ise turustada, müües neid inimestele otse. Osast marjadest laseb ta Pollis mahla teha. «Realiseerin seda kaheliitristes nõudes. Ühest liitrist astelpajukontsentraadist saab ligikaudu 20 liitrit vitamiinirikast mahla.»
Seppade kodus tehakse astelpajust näiteks kisselli ja moosi. «Marjad on meil sügavkülmast kogu aeg võtta.»
Pereisa ütleb, et selle aja jooksul, kui nemad on astelpajumarju tarvitanud, pole neist kedagi nohu ega köha kimbutanud. «Astelpajus on mõnda vitamiini nii palju, et juba neli-viis marja katavad inimese ööpäevase vajaduse.»