/nginx/o/2009/10/04/244874t1hb546.jpg)
Vene ajal paistis Eesti ja Läti piiri äärses Valmiera rajoonis teiste seast silma Naukšeni kolhoos. Praegu räägitakse edukast aktsiaseltsist, mis kannab sama nime.
Piiritagune aktsiaselts hoiab talupoeglikku mõtteviisi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Mudlte Smilga oli lõpetanud Jelgava põllumajandusülikooli, sai temast Naukšeni kolhoosi agronoom. Siis, 1981. aastal, ja hiljemgi oli Naukšeni üks Valmiera rajooni kolmest silmapaistvast kolhoosist.
«Majand oli suur — siin oli 10 000 hektarit maad — ja täielikult välja arendatud,» meenutab ta toonast aega. «Olid avar töökoda, palju masinaid, kümme head lauta karja täis ja mitmekesine tootmine. Agronoomegi oli mitu. Praegu olen mina ainus.»
Mudlte Smilga peab kolhoosi peamiseks alleshoidjaks selle tugevat esimeest Visvaldis Skujinšit, kes ei lasknud ühisvara laiali tassida. Suur osa maid läks siiski erakätesse kunagistele omanikele tagasi ning aktsiaseltsi kasutada jäi ainult 1500 hektarit, millest 1200 hektarit on rendimaa.
Ka karja on Vene ajaga võrreldes vähem: 300 lehma ja teist niisama palju noorloomi mahuvad nelja lauta. Mis kuuest farmihoonest on saanud, seda agronoomilt ei kuule. Mitmest hoonest koosnenud sigala üsna asula kõrval jääb siiski silma. See on tühi. Maa oli tagastatud selle kunagisele omanikule ning ühtlasi olid tolle kätte läinud ka sellel laiutavad sealaudad. Peremeheks saanu ei suutvat paraku otsustada, mis ta kinnisvaraga peale hakkab, ning ei müü ega rendi seda.
Aktsiaseltsiks saanud ja uuenenud Naukšeni juht Imants Kamzols on agronoomi sõnul hea peremees nagu tema eelkäijagi. Insenerina hoiab ta eriti masinaväge joone peal. Kombaine on kolm, neist John Deere’i toode juba kümme aastat vana. Kaks uut on Venemaa Donid, elektroonikaga nagu läänemaailma masinad, ent palju odavamad. Oskaja käes tegevat needki head tööd.
Agronoom ei ütle jaa ega ei selle kohta, kas elu on praegu endise kolhoosi maadel parem või halvem. «Elame teist moodi,» sõnab ta. «Varem pidime direktiivide järgi käima, praegu on oma peaga mõtlemise aeg.»
Viljahindade üle nurisevad lätlasedki. Ka piim ei maksa midagi, sest kümmet santiimi kilo eest ei saa mõistlikuks pidada: meie rahas on see pisut vähem kui kaks ja pool krooni.
Naukülas — nii kutsub Naukšenit piiriäärne eestlane — on allaandmise asemel võetud vastumeetmeid. Piima ja teravilja hinda need küll ei tõsta, kuid aitavad kaotust korvata.
Aktsiaselts on edasi arendanud linnasepulbri valmistamist, mis oli alguse saanud juba kolhoosi ajal. Varem tehti seda odralinnastest, mida õllepruulijad vajasid, praegu aga rukkist. Toodang läheb pagaritööstustele nagu köömnedki.
Lätlased soovivad süüa väga head leiba ning miks siis põllumehed ei peaks selle eest hoolt kandma. Pealegi toob pagaritele vajalik pulber kasvatajale teramüügiga võrreldes poole rohkem tulu.
Oma rapsiõli
Ka rapsiõli pole uudis — algust tehti kümme aastat tagasi. Ühes väikses majas pressib kaks automaatset mehhanismi rapsiteradest õli, üks on veneaegne ja teine pärineb läänest. Mõlemalt voolab kuldne õli anumasse ja kuiv seemnepuru kukub kotti.
«Iga piimaandja saab kaks kilo rapsijäätmeid päevas,» teab Mudlte Smilga.
Värske õli pannakse kaheks nädalaks suurtesse vaatidesse laagerduma ning siis on aeg see kaubaks vormistada. Seda teeb neljane naistegrupp käsitsi.
Üks pistab liitrise plastpudeli kraani alla, keerab selle lahti, laseb õlil neli-viis sekundit voolata ja keerab kraani kinni, et haarata uus tühi pudel. Järgmine paneb kaanetajaga raks! korgi peale ja kleebib sildi. Olekski nagu kõik, kui mitte arvestada transportijate ja suurte kaupluste nõuet: pudelid tuleb kuuekaupa kilesse pakkida. Seda tehakse teises hoones.
On mõeldud ka kauba mitmekesistamisele. Kaks naist täidavad väikseid pudeleid salatiõliga, üks neist on tilli- ja teine küüslaugumaitseline.
Naukšeni väike rapsiõlivabrik valmistab 40 tonni toiduõli aastas. Seesama naistegrupp villib ka Valmiera nime kandvat mineraalvett. Kogus on 80 000 poolteiseliitrist pudelit aastas.
Vallavanem Janis Zuments selgitab: «Valmiera ligidal maa seest ammutatav vesi on liiga mineraalirikas. See tuuakse tsisternides meile ning siin lisatakse puhas vesi — Naukšenis on see väga hea.»
«Elame normaalselt, majandusraskused meie aktsiaseltsi eriti ei kummita,» lausub Mudlte Smilga.
Ei elata üle jõu
Naukšeni tegutseb talupoegliku mõtteviisi järgi. Laenu pole võetud. Masinaid ja muud vajalikku on hangitud projektide rahaga. Äsjasel õitseajal oli juhatus kitsi palku tõstma, tänu sellele tänavu suurt palgalangust pole. Agronoomi arvates saab majandi töötaja iga kuu keskmiselt kätte 250 latti, mis on meie rahas pisut üle 5000 krooni.
Et sealne elu liiga roosiline ei paistaks, nimetagem suurt, ilmselt kaupluseks ja restoraniks ehitatud hoonet, mis ootab tühjana oma saatust. Samas pakuvad rahvale esmatarbekaupa kaks madalas majas paiknevat poodi, loomulikult üsna teineteise kõrval nagu meilgi. Ja veel hakkas asula peatänava ääres silma pooleli olev maja, mille lael kasvab kask.