Fantaasiavaene ja tõlgendusarg lavastus

Alvar Loog leiab, et lavastaja Hendrik Toompere näitab eksistentsiaalseid ja sotsiaalseid konfliktsituatsioone modaalsuste (tegelikkuse, võimalikkuse, paratamatuse) piirialadel jantlikus võtmes, tehes igaveses taastulemises lõputa tragöödiast lunastava lõpuga komöödia.

FOTO: Alan Proosa

Inimlikul transtsendentsil on vähe nägusid ja palju nimesid.


Range definitsiooni järgi saavad tal õigupoolest olla ainult nimed, mitmesugused keelelised avaldumisvormid (näiteks jumal, paradiis, surematu hing, kahepoolselt sümmeetriline armastus, täiuslik kestev õnn, bioloogiline surematus, ideaalne ühiskonnakord), mida kõikvõimalikud religioossed õpetused, poliitilised süsteemid ja lihtsalt müügimehed kergeusksetele otsekui valimislubadusi välja käivad.



Transtsendents, mis märgib piirväärtusena inimlikke jumala-, tõe-, ilu-, täiuse- ning sageli ka eneseotsinguid, on kunstis rüütatud sümbolite ja metafooride keelde. Üks kuulsamaid ja ühtlasi tähendusmahukamaid on loss Franz Kafka samanimelisest romaanist (1926).



See on metafooride metafoor, kõigi vastuseta küsimuste igavese vastamatuse keeleline ekvivalent — puhas, hoomamatu ja puutumatu Ding an Sich, mis tunnetusliku silmapiiri viimasel piiril asudes koos sellega pidevalt meie eest ära liigub.



Püüdes otsekui Ikaros transtsendentsile kujutlusvõime jõul siiski lähedale lennata, saavad pöördvõrdeliselt kasvava õudustundega aegamisi otsa nii reaalsus kui ratsionaalsus. Ent kui ükskord näiliselt kohale jõudes tundub kõik hea ja helge, on mõistus ja koos sellega ka tegelikkus inimese maha jätnud.



Need lennud lõpevad üldjuhul kloostris, kalmistul või hullumajas.



Becketlikus võtmes

Kafka «Loss» portreteerib lihtsa narratiivi ja visandlike karakterite kaudu seda seisundit (selle sündi ja arengut), mis kirjeldatud lennul lõplikule vaimsele ja/või emotsionaalsele pimedusele eelneb.



Siin ei ole absurdi rohkem kui reaalses elus, see pole sürrealism sürrealismi enese pärast. Piir tegelikkuse ja unenäo, teadvuse ja alateadvuse, subjekti ja struktuuri vahel on õõvastavalt määratlematu ning see määratlematus sünnitab olukorra, kus igaühel on oma Kafka, igaüks loeb ja tõlgendab teda vastavalt oma intellektuaalsele ja emotsionaalsele veregrupile.



Minu subjektiivne rahulolematus Kafka «Lossi» lavastusega Tartu Vanemuises (esietendus 18. veebruaril) tõukub tõsiasjast, et dramaturg ja lavastaja Hendrik Toompere on lugenud Kafkat liiga becketlikus võtmes: õõvastust pakkuva realistliku kronotoobi asemel laiub laval unenäoloogikale alluv groteskne keskkond, mille väline ja sisemine absurdsus pakuvad klaustrofoobiaaistingu asemel vabastavat ja võõristavat naeru.



Leian, et Kafka «Lossi» aegumatu väärtuse vundamenti tuleb otsida eelkõige tema kirjanduslikust stiilist, milles on realismipõhjalist ekspressionismi selgelt rohkem kui sürrealismi. Süžeeline staatika sünnitab nappide vahenditega esteetilise omaruumi, mille labürintlik struktuur peidab eneses vaid küsimusi ja ei ühtegi lõplikku vastust. Ent eluks ja olemiseks asendamatult vajalik hapnik peitub just neis vastustes.



Kõnekus tasalülitatud


Vastukaaluks vähesele dramaturgilisele potentsiaalile pakub «Loss» oma lavaleseadjaile siiski lõpmatu hulga tänuväärseid tõlgendusvõimalusi, vabu valikuid täita lossi metafoor mingi (kas või mitme) konkreetse sisuga.



Paraku pole Hendrik Toomperet huvitanud teose metafüüsiline ega sümbolistlik laetus. Kui, siis ehk pisut eksistentsiaalne ja sotsiaalkriitiline. Ent ainuüksi paarist kristlikule kirikule viitavast kostüümist, bürokraatide parodeerimisest ja Nutumüürile vihjavast dekoratsioonist (kunstnik Ervin Õunapuu) on vähe.



Nii jäävadki üle vaid tõsiseltvõetavuse välistamiseks liiga unenäoliseks kujundatud atmosfäär ning narratiiv, mida on järgitud üsna detailse täpsusega. Paraku on kõik selle rõhud mängitud välja võimalikult koomilisena. Kõigele lisaks ei tunnista lavastus lähiplaane ega jäta küsimuste tekkeks ning mis peaasi, kordumiseks, tugevnemiseks ja teravnemiseks vähimaidki pause.



Liigne lavaline sebimine ja lamedad popkultuuri tsitaadid maksavad lõivu välisele meelelahutuslikkusele. Tulemus on otsekui fantaasiavaene «Alice Imedemaal», millest esteetilise ja eksistentsiaalse kõnekuse sünniks vajalik suur salapära on pääsmatult välja jooksnud.



Vanemuise «Lossi» lavamaailm on endassesulgunud, see ei püüa vaataja empaatiat ega paku talle sisenemiseks uksi.



Toompere dramatiseering ja lavastus käituvad klassikateose suhtes nagu arvukad Hollywoodi filmitööstuse näited. Ka seal kasutatakse nimeka suurteose sümboolset kapitali, lisamata omalt poolt midagi, mis viiks selle uuele tasandile, avaks seda teise nurga alt, astuks loovalt ja võrdväärselt dialoogi. Vanemuise lavastus ei paku isegi küllalt põhjust südamest vihastada.



Kõigele lisaks on lavastaja andnud sellele lõputa mõistuloole oma täiendusena lõpu ning koos sellega kergendava lahenduse: nii protagonisti kui publikut lunastava finaali, kus armastus seljatab sümboolselt surma, suur(t)est süsteemi(de)st rääkimata. Kafka kontekstis on see kriminaalset sekkumist vajav kitš. Ning transtsendents, millest see lugu oma kirjanduslikus originaalis  räägib, jääb narratiivikeskses klounaadis lõpuks fookusest üldse välja.

Tagasi üles