Kuidas kukeseened korvi jõuavad?

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei peagi ootama sügist, et metsaande korjama minna. Virumaa metsadest leidus juba enne jaanipäevagi nii seeni kui metsmaasikaid.
Ei peagi ootama sügist, et metsaande korjama minna. Virumaa metsadest leidus juba enne jaanipäevagi nii seeni kui metsmaasikaid. Foto: Liisi Seil

Kui kõik ausalt ära rääkida, sai asi alguse sellest, et otsustasin minna Viljandi turule kukeseeni ostma. Mõtlesin, et panen neid näpuotsaga sousti sisse, karbikesega sügavkülma ja paari purki marinaadi.


Kui leti ääres seeni valisin ja müüjaga nende päritolust kõnelesin, läks aga veerema lumepall, mis jäi seisma alles mitu päeva hiljem — siis, kui kupatamise ja äädika lõhn köögist hajuma hakkas.



Nimelt tekkis mul küsimus, kuidas need Põlvamaa metsad küll nii rikkad on, et kokkuostjad sealt korjatud kukeseeni iga päev kastide kaupa Eesti turgudele sõidutavad. Siin Viljandi lähedal tuleb neid populaarseid seeni ju tikutulega taga otsida ning ämbritäie korjamine on juba suur saavutus.



See küsimus saigi ajendiks minna oma silmaga kaema neid imemetsi, kus piisab ilmselt ainult noa kättevõtmisest ja korv ongi täis. Eelmise nädala seenevihmane pühapäevahommik tundus selleks retkeks igati sobilik olevat.



Enne ida poole suundumist leppisime kokku inimesega, kes lubas viia meie seltskonna mõnda seenerikkasse paika. See osutus hiljem targaks teoks, sest teele ükski seenevälu ära ei paistnud.



Kommentaarid
Copy
Tagasi üles