Võrtsjärvel kaluritega järvehõbedat nõutamas

Mehed tõmbavad mõrrapära üle parda ja sellest voolab paadipõhja hõbedane kalahunnik. Foto: Elmo Riig / Sakala

Möödunud neljapäeva hommikul sõitis Valma sadamast järveavarustele suur kalapaat, väike mootorpaat slepis ning «Sakala» ajakirjanik ja fotograaf lisalastina kaasas.

Enne kella kaheksat sadamasse saabudes leiame eest paatkonna Ain Saarepera, Janar Kuke ja Arno Aasa ning kohe vurab jalgrattaga kohale ka paadijuht Enn Kell. Pikka pidu seal ei peeta: kalapaadi mootorile lüüakse hääled sisse ja see popsutab sadamakanalist järvele.

Niipea kui muulide tagant avaveele jõuame, rabab meid paremalt tulev külglaine, mis paneb aluse tugevasti lengerdama. Poleks uskunudki, et Võrtsjärvel nii tugev lainetus võib olla!

Eeskirjade järgi peab laeval liikudes kogu aeg millestki kinni hoidma ja pardale toetudes ei tohi selg järve poole olla. Hiljem kajutis seistes naudin mina siiski seda, et suudan, käed rinnal risti, tasakaalu hoida.

Enn Kell ütleb, et tuul puhub lõunast kiirusega kolm meetrit sekundis ja eelmisel päeval oli see olnud veel märgatavalt valjem.

Seisame esialgu paadi vööris, kuid laevanina tagant paiskuvad veepahvakad sunnivad meid peagi tahapoole ja kõrgemale ronima. Leiame hea koha juhtimisruumi taga sillal — sinna pritsmed ei ulatu.

Juhatab GPS

Lipsan juhtimisruumi, kus Enn Kell keerab vajaduse korral rooli ning jälgib GPS-i abil marsruuti. Seadme ekraanil on näha meist põhja poole jääv Valma Suurvare ning varsti peame läbi sõitma Suure ja Väikese Elina vare vahelt.

«Praegu on vesi kõrge ja pääseks ka üle varede,» nendib Kell, kuid järgib ikkagi kindlat marsruuti, mis välistab varedega kokkupuutumise.

Kaluri sõnul on vared tekkinud sama mandrijää mõjul mis Kolga-Jaani voored, suunaga põhjast lõunasse. Need on kuni 700 meetrit pikad, 50—70 meetrit laiad, ulatuvad põhjast meetri jagu kõrgemale ning nendel asub ohtlikke kivimürakaid.

«Varesid pole veel kaardistatud,» teab Kell. See vajalik töö olevat teadlastel kavas peagi ära teha.

Paadijuht kõneleb veidi ka lengerdamisest, õigemini selle leevendamisest. Tema oli käinud Liu paaditehases ja rääkinud meistritele, millist alust ta endale tahab. Näiteks laskis ta mootori panna madalale, et see aitaks laeva tasakaalus hoida, ja kohta, kus sellele hästi juurde pääseb. Veidi sai muudetud ka ballasti paiknemist, ballastiks on kiiluruumis asuv betoon.

Roolimees istub Kella ütlemist mööda täpselt laeva telgjoonel, et lained teda võimalikult vähe kõigutaksid.

Kui küsin aastakümneid kalurina töötanud Kellalt kalurite tavade kohta, sõnab ta: «Oma koduseid muresid tööle kaasa ei tooda, need peab selleks ajaks peast viskama. Siia peab rõõmsalt tulema.»

Ain Saarepera lisab, et paadis ei kiideta naisi, ei räägita ilmast ega vilistata.

Varede vahelt läbi sõitnud kalapüügialus suundub Rannu-Jõesuu poole. Juba paistavadki vaatetorn ja uue silla kaar. Järvepinnal turritavad tokid, mille otsas on erivärvilised lipud. Oleme jõudnud esimesse püügikohta.

Enn Kell ütleb, et püügikohad on juba aastatega välja kujunenud ja mehed teavad, kus kellelgi püünised on, ega kipu võõrale alale. «Alles siis, kui keegi kaluriametist loobub, võib tema vetele kolida.»

Väiksema paadiga mõrdade juurde

Mootor vaikib ja vööris istuv Janar Kukk viskab ankru plartsti vette. Pritsmed kastavad talle liiga lähedal oleva fotograafi märjaks ja too põgeneb tahapoole.

Kalurid seavad kastid ja vannid paika, nii et need valmis oleksid, kuid ette ei jääks, ning tõmbavad selga kummiülikonnad ja panevad ette kollased kaitseprillid.

Tõttan juhtimisruumist nende juurde. Minu järel tulev Enn Kell nendib, et jäi minu kinnipidamisega veidi hiljaks ja seega jääb minu kaluriks ristimine paraku ära. See nimelt kujutavat endast suvi otsa paadis kaasa sõitnud soki nuusutamist.

Väikses paadis võtame fotograafiga koha sisse ahtris, et kaluritele jalgu ei jääks. Mõrra tühjendamise ajaks tuleb meil ennast nõnda sättida, et paat paremini tasakaalus oleks.

«See paat kannab kuut meest ja poolteist tonni kala,» teatab Ain Saarepera.

Enn Kell juhib paati mõrrajada poole. Kümmekond mõrda on vette pandud nii, et mõrrapärasid tühjendatakse kahelt poolt. Püüniste asukohta näitavad lipud ja vees ulpivad ujukid, mis toovad välja niinimetatud karjaaia ehk mõrratiivaste koondumiskoha. Laine on üllatavalt madalaks jäänud.

«Tuul on siin väga muutlik: kord tuleb pagi ja lööb laine kõrgeks, siis aga jääd tuulekotti ja lainet pole ollagi,» tõdeb Enn Kell.

Janar Kukk seisab paadi vööris ning tõstab ühe ujuki juures konksuga kepi abil välja nööri, millega omakorda tõstetakse üles paadininale mõrrapära kinnitus. Paat jääb vööriga vastu lainet.

Mehed sõlmivad lahti mõrraankru kinnitamise nööri, mille ots seotakse parda külge. Üks kalur vallandab mõrrapära sõlme. Püünist kergitatakse veidi ja siplevad kalad voolavad paadipõhja.

Edasi käib kõik vastupidi: mõrrapära sõlmitakse kinni, ankruköis pingutatakse selle külge ja püünis kaob tagasi lainetesse uut saaki koguma.

Väikese haugi «Uuuhh!»

Järgmise mõrrapärani sõites on meestel käed tööd täis: suuremad kohad, haugid ja latikad visatakse paadi pärasse, angerjad ühte alumiiniumpatta, kust nad välja ei saaks roomata, ja ahvenad teise patta.

Kui kala tundub olevat alamõõduline, mõõdetakse ta spetsiaal­ses skaalaga kastis ära ja need kel on pikkust vähevõitu, visatakse vette tagasi. Enamik neist kaob vetesügavusse, kuid osa jääb pinnale ulpima. Ain Saarepera näitab, kui ruttu sukelduvad ja kaovad silmist kaks pisikest angerjat. Kajakatel pole lootustki.

Omamoodi traditsioon on väikeste haugide vette tagasi laskmine. Enn Kella sõnul on nood ühed ilusamad kalad ja neid vette visates hüütakse pikalt: «Uuuhh!»

«See tähendab, et uuuhh, kui väike,» selgitab Arno Aasa.

Minu jalge ees sipleb kalahunnik. Aeg-ajalt rabeleb mõni suurem isend ennast teiste alt välja ja teeb laksaka. Varsti on mu rõivad niisked ning muda, kalasoomuste ja limaga koos. Mis parata!

Kui me järgmise mõrrapära juurde suundume, sööstab kajakaparv veepinnale jäänud kalade kallale. Nähes neid aplaid tegelasi peast mõne meetri kauguselt mööda tuiskavat, meenub tahtmatult Alfred Hitchcocki film «Linnud».

«Siin võib endale väga lihtsalt pagunid saada,» muigab Arno Aasa.

Järgmise mõrrapära tühjendamise järel leiab Ain Saarepera võrgulinast augu ja Enn Kell asub seda parandama. Kaluri särk on eriline: sellel on taskud kääride, parandusriista ehk käbi ja niidirulli tarvis.

Jutuks tuleb seegi, kuidas kalakratid on mõrrapära puistates selle noaga puruks lõiganud. Säärane enam kala ei pea ja tahab põhjalikku parandamist.

Püügikohti on kaks

Jada lõppu jõudnud, naaseb paatkond mõrrapärasid tühjendades selle teist serva pidi suure aluse juurde. Selles servas on püünistes vähem kalu.

«Jada ühest küljest saabki tavaliselt suurema saagi kui teisest,» lausub Enn Kell. «Seal on mängus tuuled, põhjareljeef ja muudki tegurid.»

Paat on kala üsna täis saanud. Küsin Enn Kellalt, kuidas mehed selles libedas massis küll jalul püsivad. Selgub, et neil on spetsiaalsed haakuvad kummikud ning paati ehitades valatakse selle sisekülge plasti sisse liiva.

Kui suure paadi juurde tagasi jõuame, algab ümberlaadimine. Kopsakamad kalad pannakse liigiti kastidesse ning enne uude püügipaika suundumist sorditakse need veel suuruse järgi ära. Väiksemad kalad tõstab Enn Kell kahvaga vannidesse, mis sätitakse suures paadis ritta.

«Prügikala selle kohta enam ei öelda, see on nüüd väike latikas,» muigab Kell.

Ta osutab tõstmiskahvale, mis on meeste endi looming. See on tehtud hargivarrest, metallostukorvi ülemisest servanelinurgast ja võrgust.

Püügipaat võetakse taas suurele alusele sleppi ja Enn Kell sõidab tasakesi kohalt minema, et pukseerimisnöör pingule läheks ja vindile ette ei jääks.

Järgneb pikem teekond Tartumaa ranna lähedusse.

Seal on lained jälle päris kõrged ja kui suur paat ankrusse jääb, loobivad nad seda halastamatult küljelt küljele.

«Kui ankrunöör pingule tõmbub ja paat vastu lainet jääb, kaob kõikumine ära,» ütleb Enn Kell.

Mina lipsan taas mootorpaati, aga fotograaf jääb suurele alusele, et püüdjatest kaugemaltki pilte teha. Hiljem kuulen temalt, et seisval alusel ootamine tekitas lausa merehaiguse tunde.

«Merehaiguse ärahoidmiseks tuleb järvesavi hammaste vahele panna,» õpetavad kalurid.

Teise mõrrajada esimeses servas on kalu rohkem. Neid voogab paati nii palju, et mehed loobuvad varsti sorteerimast.

Järjekordset pära tühjendades näitavad kalurid vetikapalli, mida nad Tampaxiks kutsuvad. Sellised pallid tekivad järve põhjas ja kanduvad püünistesse, kus kipuvad ummistama päraneelu, nii et kalad ei pääse enam mõrrapärasse. Leiame neid troppe kaks, kuid eriliseks takistuseks pole need õnneks olnud.

Ühe jada tühjendamiseks kulub keskmiselt tund. Siis naaseme taas suure aluse juurde, kus korduvad paadi tühjaks laadimine ja sorteerimine. Ka püügipaat pestakse seal puhtaks.

«Nüüd otseteed koju!» hõikab paadijuht ja suunab laevanina läände, kus taevasse kuhjub tume pilvemass. Tartu rand üha kaugeneb ning läänekaldal ilmuvad järjest selgemini nähtavale kalapunkti valge katus ja Järveveere palkhooned. Kojusõiduks läheb umbes 55 minutit, kiirus on paadijuhi jutu järgi 13 kilomeetrit tunnis.

Mehed kinnitavad keha ja mõni laseb hetkeks silma looja: seljataga on ju raske füüsiline töö.

Kui paat vasaku pardaga lainenõkku langeb, uhab laine järjekordselt üle mu varvaste. Enn Kell räägib loo mehest, kes pärast esimest merereisi laskis naisel öösiti aeg-ajalt kopsikuga vett vastu akent visata, et meretunne ei kaoks.

Ja juba terendabki Valma sadamakanal, mille suue on peitunud roostikku.

Oma paadisilla juurde sõitnud mehed hakkavad kala maha laadima. Enn Kell nimetab saaki suhteliselt heaks.

Jätame kalurid oma tööd lõpetama. Meid jäävad saatma Enn Kella sõnad: «Kaluriamet on üks vanemaid. Oleme ajast aega oma tööd teinud ja hea oleks, kui meid ei peetaks vaid rahaahnitsejateks.»