Anu Realo: last kasvatades tuleb aru saada, mida on võimalik muuta ja mida mitte

Anu Realot seovad Viljandiga siin elavad vanemad ja vanaema. Foto: Liisi Seil

Tartu ülikooli pühholoogia instituudi isiksuse­psühholoogia vanemteadur Anu Realo tõdeb kooliaasta eel, et kuigi inimese isiksust ei ole võimalik kasvatustööga muuta, on tähtis kujundada noortes õigeid väärtushinnanguid ja suhtumisi.

Psühholoogiadoktori hinnangul õpetab praegune kriisiaeg eestlasi jälle märkama oma lähedasi ning rõõmu tundma väikestest asjadest.

Anu Realo, kevadel Jakobsoni gümnaasiumi teaduspäeval esinedes rääkisite sellest, et isiksust ei ole võimalik kasvatusega muuta. Nüüd, enne kooliaasta algust, on paras aeg üle küsida: kas tõesti on nii, et inimest ei saa kasvatuse ja õppetööga eriti mõjutada?

Kuigi isiksuse kirjeldamiseks on palju sõnu, räägime tänapäeva psühholoogias viiest suurest isiksuseomadusest: neurootilisus, ekstravertsus, avatus, sotsiaalsus ja meelekindlus.

Eri uurimuste kohaselt on ligikaudu 50-60 protsenti isiksuse omaduste individuaalsetest erinevustest võimalik seletada pärilikkusega. Samal ajal on mitu uuringut näidanud, et perekonna ja kasvatuse mõju nendele omadustele on kümneid kordi väiksem või puudub üldse.

Nii et uuringute tulemuste põhjal otsustades ei ole neid pärilikke seadumusi tõepoolest võimalik muuta. Me ei saa kasvatusega kujundada näiteks seda, kui sageli inimene kogeb negatiivseid emotsioone ja stressi, ehk me ei saa muuta tema neurootilisuse taset. Samamoodi inimene kas sünnib või ei sünni rõõmsameelse ja optimistlikuna ehk siis ekstraverdi või introverdina.

Kolmas oluline isiksuse seadumus on avatus — see, mil määral inimene tunneb huvi oma sisemaailma ja ümbritseva vastu, on avatud uutele kogemustele ja ideedele.

Me ei saa muuta ka inimese sotsiaalsust ega meelekindlust. Sotsiaalsed inimesed usaldavad teisi, on omakasupüüdmatud, abivalmid ja leplikud. Meelekindlad planeerivad hoolikalt oma tegevust ette, on tahtekindlad ja sihipärased.

Küll saame kasvatuse kaudu mõjutada inimese väärtushinnanguid, hoiakuid, tavasid ja suhtumisi.

Nii et selles mõttes on kasvatusel ikkagi väga suur roll. Tuleb lihtsalt aru saada, mida on võimalik muuta ja mida mitte. Kui laps on loomu poolest tagasihoidlik, on meil võimalik talle selgeks õpetada võtted, mille abil ta häbelikkusest üle saaks. Temast ei saa aga kunagi seda last, kes marsib esimesena tsirkuselavale, kui kloun publikut enda juurde kutsub.

Kas olete vahel täheldanud, et vanemad tahavad oma lapsest teha kedagi teist, suutmata leppida tema pärilike isiksuseomadustega?

Olen küll. Siiski tundub mulle, et Eestis antakse lastele suhteliselt palju iseseisvust.

Samas on siin tugevalt juurdunud teatud käitumisnormid. Viis, kuidas siin lapsi on kasvatatud, avaldub hästi eestlaste suhtlemisstiilis ja selles, kuidas eestlased teistele rahvustele paistavad. Meie riiki külastanutele on sageli jäänud mulje, et siinsed inimesed on reserveeritud, külmad, endassehoidvad ja napisõnalised.

Meie säärane hoiak ei tulene sellest, nagu oleksimegi loomu poolest külmad ja tõrjuvad. Põhjus peitub hoopis asjaolus, et põlvkond põlvkonna järel on eestlased õpetanud oma lapsi tõeteradega, nagu «Pill tuleb pika ilu peale», «Ära hõiska enne õhtut», «Hoia pool suud kinni» ning «Rääkimine hõbe, vaikimine kuld».

Kõik need ütlevad, et sa ei tohi olla liiga jutukas, sest ainult rumalad räägivad palju, ning ei maksa olla ka liiga rõõmus, sest siis tuleb igal juhul mingi karistus ja läheb halvasti.

Ütlesite ennist, et inimese rõõmsameelsus tuleneb geenidest. Kas eestlased on rohkem masendust kandvate geenidega kui teised rahvad?

Kindlasti mitte. Praegused uurimistulemused näitavad, et eestlased ei paista maailma rahvaste seas sugugi silma kõrge neurootilisuse ja madala ekstravertsuse poolest. Oleme üle keskmise rõõmsad ja optimistlikud ning alla keskmise neurootilised. Ainult meie ise arvame, et meie rahvuskaaslased on 49 maa esindajate hulgas kõige introvertsemad.

See, et eestlased on kinnised, tagasihoidlikud ja enesesse tõmbunud, on pigem müüt, mis tuleneb siinses kultuuris levinud väärtushinnangutest ja suhtlusstiilist.

Kas niisugune suhtumine on nõukogude aja pärand või tuleneb varasemast ajast?

Ma ei leia, et see on nõukogude aja pärand. Aga seda võib küll täheldada, et eestlased peavad venelasi samavõrra liialdatult rõõmsameelseks ja hakkajaks, kui nad peavad endid kinniseks ja suletuks.

Eestlased arvavad näiteks ka seda, et erinevalt venelastest on nad erakordselt töökad, kohusetundlikud, süstemaatilised ja meelekindlad. Nii vastandub eestlaste ettekujutus oma rahva tüüpilisest esindajast selgelt tüüpilise venelase kirjeldusele: eestlased on need, kes venelased ei ole.

Umbes samasugune pilt ilmneb lisaks Eestile ka Lätis ja Soomes. Enda naabritega võrdlemine on üks rahvusliku iseloomu stereotüübi kujunemise mehhanisme, mida olen viimase paari aasta jooksul uurinud.

Millest selline arvamus on tekkinud, et oleme tublid töörügajad?

See arvamus tugineb ilmselt Eestis levinud protestantlikule tööeetikale, mida iseloomustavad jälle vanasõnad: «Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus», «Tänasida toimetusi ära viska homse varna», «Mis täna tehtud, see homme hooleta»...

Kõik tööga seonduv on eestlastele väga oluline. Elamine on eestlastele olnud raske töö ning tänapäeval jätkub inertsist ikkagi töö nimel elamine.

Umbes viis aastat tagasi tehti Euroopa riikides uurimus, milles küsiti inimeste käest, mis on nende elus kõige tähtsam. Eestlased, lätlased ja leedulased vastasid: töö. Soomlased, taanlased ja rootslased panid esikohale heategevuse, vaba aja, puhkuse ja enesearendamise.

Kas masu ka eestlast teie arvates kuidagi muudab?

Inimeste isiksust ja põhilisi isiksuse seadumusi see kindlasti ei muuda. Aga masu on hea sellepärast, et ta peatas eestlaste tarbimishulluse. Äkilise majanduskasvu ajal inimesed laenasid ja kulutasid raha täiesti arutult. Käis üks lõputu tarbimine ja raha tähtsustamine. Inimestel hakkas kaduma arusaam, mis on elus tähtis.

Majanduskriis tõi nad maa peale tagasi. Praegu räägitakse taas hoolivusest, oma perekonnale tähelepanu pööramisest, kvaliteetajast, sõpradest... Inimesed korjavad marju ja keedavad moosi. Leitakse jälle üles toredad lihtsad asjad, mis tegelikult ongi elus olulised.

Kriis on inimestele õpetanud, et enda õnnelikuna tundmiseks ei ole vaja ainult suurt sissetulekut ja tarbimist. Aga muidugi tean oma uurimustest väga hästi ka seda, et inimene ei saa olla õnnelik, kui tal puuduvad minimaalsed vahendid eluga toimetulekuks.

Nii et õnn peitub ikkagi rahas.

Teatud tasemeni peitub õnn tõesti rahas, vähemalt selles ühiskonnas ja kultuurikeskkonnas, kus meie elame.

Inimesel peavad olema rahuldatud minimaalsed materiaalsed vajadused: tuba peab olema soe, söök laual ja rõivad seljas. Paremal juhul on mingisugusedki ressursid meelelahutuseks ja reisimiseks.

Teatud tasemest edasi raha inimest õnnelikumaks ei tee. Paar aastat tagasi korraldasime Eestis uuringu, millest selgus, et sissetulek suurendab pere heaolu nii kaua, kuni see tõuseb 30 000 kroonini kuus ühe leibkonna kohta, sealt edasi ei ole enam mingit vahet. Eesti kõige rikkamad inimesed ei ole sugugi õnnelikumad kui need, kelle perekonna igakuine netosissetulek on pisut üle 30 000 krooni.

Mis uuringutega te praegu tegelete?

Teoksil on õige mitu uuringut ning laual ootab hulk artikleid, mis tuleb kiiresti lõpetada.

Koostöös geenivaramuga on meil praegu käimas projekt, milles uurime geenide ja isiksuse seoseid kuues-seitsmes maailma riigis. Käsil on veel uurimus, mis püüab täpsemalt mõista isiksuse ühe seadumuse, meelekindluse tähendust eri kultuurides.

Kevadel käivitus suur projekt, mille eesmärk on välja selgitada, mis on kõrgkooli akadeemilist toimetulekut mõjutavad tegurid. Jätkuvad uuringud eluga rahulolu ja õnnelikkuse teemal, mis ootavad artikliteks kirjutamist. Üks neist puudutab näiteks seda, mis teeb eestlase õnnelikuks.

Mis teeb eestlase õnnelikuks?

Kõige rohkem sõltub õnn muidugi sellest, kas inimesel on sünnipärane võime kogeda positiivseid emotsioone või mitte. Tuli aga välja veel üks huvitav aspekt, mille kohta avaldasime kolleegidega möödunud aastal artikli mainekas rahvusvahelises teadusajakirjas.

Eestis ja teistes postsovetlikes maades, kus rõhutatakse ellujäämisega seotud väärtusi — need on vähene usaldus teiste inimeste vastu, madal tolerantsus ning kasin poliitiline aktiivsus, keskkonnateadlikkus ja isiklik algatus —, ei ole positiivsete emotsioonide osa eluga rahulolu hinnangutes oluline. Inimestel piisab õnneks ja rahuloluks sellest, kui asjad on «normaalselt», ei lähe väga halvasti.

Aga näiteks Skandinaaviamaades ja paljudes Euroopa riikides, kus inimesed vastupidi ellujäämisele rõhutavad eneseväljendusega seotud väärtusi, nagu kõrge usaldus, tolerantsus ning poliitiline ja sotsiaalne aktiivsus, on vaja palju positiivseid emotsioone. Inimestel on tarvis pidevat positiivset stimulatsiooni, selleks et oma eluga rahul olla ja end õnnelikuna tunda.

Mis on teised õnnelikuks tegevad tegurid?

Paratamatult teeb eestlast õnnelikuks ikkagi sissetuleku suurus — sellest ei saa üle ega ümber.

Ääretult oluline on, et oleks töökoht ning usalduslikud ja head suhted sõprade ja lähedastega.

Lisaks on Eestis elava inimese eluga rahulolu seotud sellega, kas tal on kodakondsus või mitte. Pole tähtis, mis riigi pass on taskus, peaasi, et kodakondsus olemas oleks.

Suurt rolli mängib ka meelekindlus: loomult kohusetundlikumad ja organiseeritumad inimesed on oma eluga rohkem rahul.

Kas inimese õnnelikkuse tunne elu jooksul kuidagi ka muutub?

Selle kohta on mul praegu just artikkel valmimas.

Üks laialt levinud teooria väidab, et õnnelikkuse ja vanuse seos on piltlikult U-kujuline. See tähendab, et kui oled noor, oled suhteliselt eluga rahul ja õnnelik, umbes 40. eluaastates tuleb kriis ning siis hakkab rahulolu jälle kasvama.

Kuigi on leitud, et säärane U-kõver kehtib kõikjal maailmas, ei ole ma selles kindel. Näiteks Eestis on nooremad inimesed tunduvalt õnnelikumad kui vanemad. Enam kui 20 aasta jooksul kogutud andmed näitavad, et tegemist on pigem põlvkonna efektiga: iga järgnev põlvkond on eluga rohkem rahul kui eelmine.

Nii et Eestis on iga järgnev generatsioon eelmisest õnnelikum.

Nõnda see on. Aga varasemaid põlvkondi ei muuda õnnetumaks bioloogiline vanus, vaid see, et nende elu on olnud ajaloolistes keerdkäikudes raskem.
Eriti paistab nende andmete võrdluses silma põlvkond, kes on sündinud aastatel 1940—1945. Selle esindajate eluga rahulolu on ühtlaselt madal kõikide uuringute põhjal, alates 1980. aastate lõpust kuni praeguseni.

Ilmselt on nemad kõige rohkem aja hammasrataste vahele jäänud. Nad on sündinud sõja ajal ja kasvanud üles sõjajärgsetel rasketel aastatel. Kui Eesti taasiseseisvus, olid nad juba liiga vanad, et kiirete muutustega kaasa minna.

Kas okupatsioonieelse Eesti vabariigi aegne põlvkond, kes on üle elanud mitu sõda ja veelgi rohkem räsida saanud, on eluga rohkem rahul?

Nemad on ilmselt karastunud, nii-öelda eestiaegsed inimesed. 1920. ja 1930. aastatel sündinutel oli ka midagi helget mäletada — neil oli lapse nägemus ja ideaal Eesti Vabariigist. Nii ehk ei muserdanud neid ka rasked ajad, mis saabusid pärast taasiseseisvumist.

Eestis näeb suuri erinevusi eluga rahulolu tasemes ka eri aastate võrdluses. Vahetult enne taasiseseisvumist oli inimestel suur entusiasm ning eluga rahulolu ja õnnelikkuse aste olid üsna kõrged. 1990. aastatel kukkusid need näitajad järsult. Keegi ei olnud ju valmis selleks, et taasiseseisvunud riigis elu nii raskeks muutub.

Sellest madalseisust roomas rahulolukõver ligi 13 aastat vaikselt ülespoole, kuni saavutas varasema taseme. Praegu asume sellel kõveral natuke kõrgemal kui enne taasiseseisvumist.

Võib-olla on masu ajal need näitajad taas langenud.

Ma ei usu, et masu inimeste eluga rahulolu määra väga palju mõjutab, kuid teatud määral kindlasti.

Eluga rahulolu näitajate tõus oli väga suur pärast seda, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga. Kui 2002. aastal küsiti inimeste käest, kui rahul nad oma eluga on, vastasid umbes 52 protsenti neist, et nad on oma eluga mõnevõrra või täiesti rahul. 2008. aastal oli eluga rahul 76 protsenti Eesti elanikest. Selle näitaja põhjal oleme juba tublid Euroopa keskmised.