Rongisõit mööda Venemaa avarusi on lõputu piknik

Foto: Mirjam Matiisen

Mitmepäevased rongiretked on siberlaste elustiili osa ja kõikvõimalikke soovitusi kuulen selle kohta juba ammu enne, kui ise säärast teekonda plaanima hakkan.

Et üldjuhul eelistavad siinsed rongiga reisivad inimesed kupeeluksusele sõitu odavas platskaardivagunis, milles on umbes viiskümmend voodikohta, siis soovitataksegi eelkõige võtta koht sellesse rongiossa.

«Kindlasti vali endale koht nari alumisel voodil,» toonitab üks reisisell juba jaanuarikuus. «Üleval ei mahu korralikult istukilegi tõusma. Nii pead kogu aeg silmadega mööda vagunit laskma, et endale vaba istekohta leida.»

«Mulle kohe ei meeldi inimesed, kes üritavad sinuga vaielda, väites, et kõige parem on reisida alumisel voodil,» tunnistab mulle pool aastat hiljem teine inimene. «Üleval oled sa mõnusalt omaette, säästetud alumistel istmetel käivast mokalaadast, ega pea ka kogu aeg ülemisele istet pakkuma.»

Kui kostan seepeale, et ülemisel voodil ei pidavat saama istukile tõusta, kõlab küsimus: «Miks on vaja rongis istuda? Mina olen seal alati kas pikali või püsti!»

Samamoodi vaieldakse selle üle, kas rongiga on parem reisida pikuti või põigiti asendis — platskaart on nimelt ehitatud nii, et kahe põigiti nari vastas on alati üks voodipaar pikuti.

Leidub neid, keda häirivad voodi kõrval edasi-tagasi kõndivad kaasreisijad, ning neid, kes ütlevad, et pikki vahemaid on tunduvalt mõnusam logistada pea või jalad ees kui külg ees.

Pole ka ime, et inimesed niimoodi vaidlema kipuvad: Venemaa kaugeimatest nurkadest sõidab rong pealinna Moskvasse kuni nädal aega jutti ning sellise pika reisi jooksul on ju mõistetav, et inimestele hakkab mõni asi meeldima või närvidele käima.

Mina reisisin oma marsruudil Irkutsk—Tallinn—Irkutsk kõikvõimalikel voodikohtadel ning võin kinnitada, et vahe on minimaalne. Turistina saad rongisõidust igal juhul meeldejääva elamuse.

Mitmeks päevaks kilukarpi

Irkutskis esimest korda oma ülisuurte kohvritega platskaardivagunisse sisenedes rabab mind, kui kitsas on koridor voodite vahel laveerimiseks. Ja pakkide hoidmiseks ei tundu üldse kohta olevat! Lähedal istuvad reisikaaslased aga märkavad mu kimbatust ja tõttavad appi.

Tuleb välja, et «pakihoidla» on alumiste voodite all ja riiulid on ka ülemiste voodite kohal. Ära on kasutatud sõna otseses mõttes iga millimeeter.

Esimesest minutist, mil oma kohvrid vagunisse olen tassinud ja voodikoha üles leidnud, tajun, et suurte pakkidega reisiv naine Venemaa pikamaarongides hätta ei jää. Oma istmelt kargab korraga püsti mitu meest ja ühise pingutuse tulemusena vinnavad nad mu kohvrid umbes kahe meetri kõrgusele.

Juba reisi algul pean ära õppima ka alpinismi platskaar­di moodi. Kohe, kui mu pakid üles on visatud, märkan, et olin Irkutskis kallanud paduvihma tõttu sisenenud rongi kummikutes, plätud aga on nüüd väga-väga kõrgel. Egas midagi: tuleb selgeks teha võtted, kuidas teise korruse voodist ülariiuliteni küünitada ja vajaminev kotist välja koukida. Seda oskust läheb mul edaspidi veel palju kordi tarvis.

Lauale ilmuvad soolakurgid ja pirukad

Ühes maailma populaarsemas reisiraamatute sarjas «Lonely Planet» ilmunud «Trans Siberia» ingliskeelses reisijuhis nimetatakse rongisõitu läbi Siberi lõputuks piknikuks. Ja tuleb tunnistada, et see vastab tõele. Vaevalt on rong loksudes liikvele läinud, kui laudadele ilmuvad esimesed tomatid, soolakurgid, kanakintsud, pirukad, koogid ja palju muud head-paremat. Kuuma vett saab koridori lõpus paiknevast samovarist 24 tundi ööpäevas tasuta. Nii on tassike teed või kausike kiirnuudlitega pidev kaaslane väga paljudele.

Üht-teist on pikale rongisõidule tõesti mõttekas kaasa varuda, sest vahel ei ole peatust lausa nelja-viie tunni jooksul. Nälga aga mitmepäevasel reisil ei jää. Võite kindlad olla, et igas peatuses võtab teid vastu suur hulk valjuhäälseid inimesi, kes värskeid pirukaid, pudelivett, õlut ning aia- ja metsasaadusi müüvad.

Pole midagi imelikku ka selles, kui teile pakutakse näiteks keedetud kartuleid, kotlette või kanakintse.

Loomulikult on igas rongis restoranvagun, kuid minu kogemuste põhjal see rahva seas eriti populaarne pole.

Kõik müügiks: vihtadest karvamütsideni

Mõnes peatuses on kauplejad spetsialiseerunud suveniiridele. Kirovi peatuses Moskva lähistel püüavad pilku kümned mänguasjamüüjad. Karud, ahvid ja jänesed on seal sama kasvu kui reisijad ning mind jääb pikaks ajaks painama küsimus, kuidas küll sellised elukad vagunisse ära mahuksid.

Inimesed on harjunud pikkadel sõitudel ostlema, olgugi et ka pikemad peatused kestavad vaid paarkümmend minutit. Ehk kannustab neid muu hulgas ostma tõsiasi, et igas peatuses on eelmisest erinev kaubavalik — samasugust karbikest ei pruugi sa oma pika reisi jooksul enam kohata!

Säärased peatused ei lase mitmepäevasel rongisõidul üksluiseks muutuda. Eriti just välismaalastele pakuvad venelaste kauplemisstiil ja kaubavalik üksjagu lõbu. Mulle teeb näiteks palju nalja vaatepilt, kuidas kaks naist üritavad 30-kraadises suvekuumuses paarikümneks minutiks rongist väljujatele karvamütse maha ärida. Huvitavatest kaubaartiklitest, mida vahepeatustes näen, tasub ehk veel mainida saunavihtu ja lillekimpe.

Ristsõnad ja ristpisted segamini

Millega veedavad inimesed aega, kui rong ühest peatusest teise lookleb? Mind ausalt öeldes hämmastab, kui rahulik on Venemaa pikamaarongide õhkkond —liiguvad ju legendid, et seal käib üks igavene prassimine. Mulle tundub, et paljud võtavad pikamaasõitu kui mõnusat puhkust. Iga natukese aja tagant lubatakse endale väike uinak ning peaaegu igaühel on kaasas raamat või paar.

Platskaardi kõlaritest kostab ka muusikat ja igas nelja inimese boksis saab seda valjemaks, vaiksemaks või hoopis kinni keerata. Lastakse enamasti Euroopa raadiojaamade kaheksakümnendate-üheksakümnendate aastate hittlugusid, aga kuuleb ka tänapäevast Vene muusikat. Laulude vahepeal kõlavad venekeelsed anekdoodid.

Sihvkad, ristsõnad ja käsitöö trumpavad alkoholi üle, mis muidugi ei tähenda, et rongis üldse viina ja õlut ei pruugitaks või et valitseks haudvaikus. Seda aga, et keegi end silmanähtavalt purju jooks, ei näe ma kordagi. Ja öösiti valitseb vagunis niisugune vaikus, et selgelt on kuulda, kui keegi kümme meetrit eemal norsatab.

Siinkohal soovitus kõikidele mitmepäevasele rongireisile asutajatele: peale teetassi ja raamatute võtke kindlasti ühes kõrvatropid. Kui kellegi norskamine või sonimine teil uinuda ei lase, kuluvad need marjaks ära.

Naine ei anna mehele õlleraha

Otse loomulikult on rong ühtlasi suhtlemispaik — Vene inimesed leiavad kaasreisijatega üllatavalt lihtsalt ühise keele. Ja muidugi kohtab seal nagu igal pool mujalgi väga erinevaid inimesi. On neid, kes oma voodikoha juurde jõudes mitmeks päevaks filosoofilistesse teostesse süüvivad, ja neidki, kes ei häbene oma abikaasaga sõnasõda pidada.

Mina näiteks satun kahe väikse peretüli peale. Põhjus on mõlemal puhul üks: naine ei anna mehele õlleraha.

«Vaata, et sa elus seda viga ei tee, et naise võtad!» õpetab mees, kes just on oma teisepoolega õlleraha pärast võidelnud, naabervoodil reisivat Smolenski keskkoolipoissi, kes kogu tee bioloogiaeksamiks õpib. Too naeratab seepeale viisakalt.

Seda teeb ta ka edaspidi, sest muhedal reisikaaslasel on iga situatsiooni või sõnaga seoses mõni anekdoot vesta.

Tähtsaim isik on vaguniülem

Tegelikult vahetub rahvas rongis üpris tihti: paljudel on sõita vaid paarikümne tunni jagu. Kes kui kaua sõidab ja mis kell maha läheb, selle üle peab arvestust vaguniülem ehk provodnik või provodnitsa. Öösiti ja varahommikuti käib too aegsasti äratamas neid, kel tuleb väljuda uneajal.

Iga platskaardivaguni peale on kaks vaguniülemat, kes töötavad vahetustega, ning nemad on seal kõige tähtsamad isikud. Nad teavad vastust kõigile rongielu puudutavatele küsimustele, peavad korda, jagavad puhast pesu ning müüvad oma toas kõike hädavajalikku. Nad hoolitsevad ka selle eest, et inimesed peatustes õigel ajal rongile tagasi astuksid.

Venemaa pikamaarongid peavad muide väga täpselt sõidugraafikust kinni. Linnadevaheline liiklus käib aga Moskva aja järgi. See ilmselt aitab 11 ajavööndiga riigis segadusi vältida.

Nii tasub ka Siberist Moskva poole liikuma hakates oma kell aegsasti pealinna ajale keerata.

Tallinn, mu Tallinn!

Trans-Siberi liinilt Moskva—Tallinna rongile jõuda pole keeruline, kui rongide saabumis- ja väljumisaja vahe on näiteks tund aega. Jaroslavi vaksal, kuhu Siberi rongid saabuvad, ja Leningradi vaksal, kust väljub igal õhtul kell kuus rong Tallinna, asuvad kõrvuti.

Mina otsustan Moskvast Tallinna sõita istekohtadega ühisvagunis. Esiteks on selle pilet poole soodsam kui kupeepilet, teisalt tahan teada, kuivõrd erinevad Venemaa siseliinide ühisvagunid Tallinna rongi omadest. Muide, Moskva—Tallinna rongi pileteid müüakse Venemaa kõigis suurtes vaksalites.

Moskva—Tallinna rongi ühisvagunis pole voodikohti ega 24 tundi ööpäevas köetavat samovari, kuid muid suuri erinevusi pole märgata. Peaaegu kõik siinsedki kohad on suvisel ajal rahvast täis. Niisamuti kuulen enda ümber räägitavat üksnes vene keelt. Ka kraamitakse üsna sõidu algul kotist välja tomatid ja kanakintsud. Ainsa Eestit meenutava asjana fikseerin ühe vaguniteenindaja rinnasildil eesti nime.

Mina julgen Tallinna—Moskva rongi ühisvagunit soovitada küll: toolid saab ööseks alla lasta ja üks öö niimoodi mööda saata pole sugugi ebamugav. Tervet uneaega siin paraku magada ei lasta — piiripunktis peavad kõik vagunisse sisenenud piirivalvurile oma passi esitama. Mitmel inimesel palutakse ette näidata pagasi sisu. See «au» langeb osaks ka mulle.

Moskvast Tallinna sõidu juures veetleb mind kaks asjaolu. Esiteks on siin igale inimesele õhtul ja hommikul ette nähtud tasuta tee või kohv, mille vagunisaatjad kohale toimetavad. Sellest enamgi valmistab mulle heameelt Tallinna sissesõidul kõlaritest kostev laul «Tallinn, mu Tallinn!» Heli Läätse esituses.

Piletid on välja müüdud

Minu viisaasjade ajamine võtab Tallinnas aega täpselt kaks nädalat. Kui lõpuks uue viisa kätte saan ja tagasi Irkutskisse sõita tahan, selgub, et Tallinna—Moskva rongi ühisvaguni piletid on alati vähemalt kümme päeva ette välja müüdud.

Otsustan seekord Venemaale sõita Peterburi kaudu. Ka sellesse linna jõudes tabab mind ootamatus: sealt on ülimalt keeruline mõistliku hinnaga Moskvassegi saada, rääkimata Siberist. Juulikuu on Venemaal nii sise- kui välisturismi kõrghooaeg ja nii on soodsaid platskaardi pileteid sel ajal üpris keeruline hankida. Eestist saab aga Venemaa siseliinidele osta vaid kupeepileteid ja sedagi soolase juurdehindlusega.

Nõnda olen sunnitud neli päeva Peterburis ootama, et hankida endale normaalse hinnaga piletid Irkutskisse sõiduks. Irkutskist Moskvasse sõites tegin paaripäevase peatuse Jekaterinburgis (selleks tuleb lihtsalt eelnevalt kahele eri rongile pilet osta) ja mul on tagasi Irkutskisse sõites samuti plaanis peatuda mõnes Venemaa linnas, aga et parasjagu on turismi kõrghooaeg, kujuneks peatuse organiseerimine ülearu raskeks ülesandeks. Pileteid on saada väga vähestele rongidele.

Päevapikkused järjekorrad

Organiseerin endale otsesõidu Moskvast Irkutskisse. Teen oma Peterburi tuttava Jelenaga juttu sellest, miks südasuvisel ajal Venemaal rongiga nii keeruline reisida on.

«Talvel võid sa endale igasse vagunisse kas või kümme piletit osta, aga keset juulikuud on väga raske ühtki platskaardi piletit saada,» seletab ta. «Öeldakse küll, et käiku on pandud lisarongid, aga neid on ilmselgelt vähe. Kõik tahavad ühel ajal reisida ja sugulastele külla sõita.»

Jelena tutvustab mulle ka internetilehekülge, kust on võimalik platskaardi pileteid osta. See süsteem toimib paraku vaid Venemaa pangakaardi omanikele.

Igasse rongi jäetakse Jelena sõnul alati ka paar vakantset kohta, mida välja ei müüda. «Neid jagatakse näiteks matustele sõitjatele või miilitsatele, kellel on kiireid asjaajamisi.»

Ajavahe ajab segadusse

Kui kellelgi on plaanis Siberisse reisima minna ja ainult üks ots rongiga sõita, soovitan mina teekonda Eestisse tagasi, sest Irkutski ja Eesti ajavahe on kuus tundi ning Eestisse liikudes lähevad päevad järk-järgult pikemaks, Irkutskisse sõites aga lühemaks. Ühisvagunis lööb provodnitsa õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel kohaliku aja järgi kõik tuled surnuks, olgugi et mõni reisija elab veel Euroopa ajas ja tahaks näiteks edasi lugeda.

Minul oli küll üsna keeruline paugupealt kohalikus ajas elama hakata: nii väga oleksin tahtnud veel pool ööd raamatut lugeda ja pool valgest ajast magada.

Sellel aga, kes on otsustanud rongiga Eestist Siberisse sõita, soovitan peale lugemise kaasa võtta korraliku taskulambi. Sel juhul jõuate nii kirjandust nautida kui vaadelda Venemaa igapäevaelu.

Igal juhul kogete Venemaale rongiga logistades paljut, millest lennukiga lennates ilma jääte.

Artikli autor teeb tänu programmile
«Euroopa noored» Irkutskis aasta aega
vabatahtlikutööd.