1994. aastal otsustas Lõuna-Rootsis Göteborgi lähistel sündinud Sofia Joons lõplikult oma esivanemate kodumaale Eestisse naasta.
Laulud rändavad meieni läbi aja ja ruumi
1. september 2009, 11:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praeguseks on ta tõenäoliselt üks meie tuntumaid pärimusmuusikuid, Viljandi pärimusmuusika keskuses tegutseva August Pulsti Õpistu juhataja, sotsioloog, rannarootsi koraale sisaldava CD «Strand… Rand» ja raamatu «Eestirootsi rahvakoraalid» autor ning Rootsi vähemusrahvuse kultuurinõukogu liige.
Sofia Joons on õppinud Rootsis Västergötlandis, Malungis, Härnösandis, Uppsalas ning Viljandi kultuurikolledžis ja Eesti humanitaarinstituudis. Ta on löönud kaasa paljudes muusikakollektiivides Rootsis, Eestis, Inglismaal, Sloveenias ja teistes Euroopa maades. Lisaks on ta mänginud ja seadnud muusikat hulgas teatrilavastustes nii Eestis kui Rootsis.
Paus, paus, paus ja natuke lahtisi keeli
Millest alustada? Eks ikka lapsepõlvest.
Kuigi Sofia Joonsi isa oli päritolult eestlane, oli pere kodune keel rootsi keel — tollal ei peetud lapsega kodus kahes keeles kõnelemist õigeks.
Muusika juurde sattus piiga üsna varases nooruses. Tal oli kindel plaan minna õppima ristflööti, aga selgus, et sinna oli liiga pikk järjekord. Nii valis ta esialgu viiuli eriala, et aasta pärast eelisjärjekorras ikka flööti õppima pääseda. Ometi jäi ta viiulile truuks.
Kuid klassikaline muusika polnud päris see, millega neiu oleks tahtnud ennast jäädavalt siduda.
«Mind pandi varakult sümfooniaorkestrisse,» meenutab ta ühel vihmasel ennelõunal mugavalt oma töölaua taga istudes. «Mängisin seal kolmandat häält, mis tähendab, et olid lihtsalt paus, paus, paus ja seejärel natuke lahtisi keeli.
Ema küsis ka, mis ma seal õieti teen, sel ajal kui kõik teised «Carmenit» mängivad.»
Sofia Joons paneb pea kavalat viltu ning ümiseb lustakalt mõnd üldtuntud katket toreadoori aariast.
«Ütlesin siis emale, et ma ise ka ei tea,» naerab ta. «Nii suures kambas oli kuidagi tüütu: kogu aeg kardad, et tuled valesti sisse ja...»
Nõnda otsustaski Sofia Joons pöörduda rahvamuusika poole.
Seda plaani polnud sugugi lihtne teoks teha: Västergötlandi maakonnas lihtsalt polnud siis veel võimalust rahvamuusikat õppida. Peagi aga avastas ta, et Boråsi Eesti maja pühapäevakoolis on üks tädike, kes saaks rahvatantsu õpetamisega hakkama.
Ega õppijaid just palju kokku tulnud: peale Sofia ja tema õe Jenny leidus veel kaks rahvamuusikahuvilist tüdrukut. Aga Eesti maja garderoobidest leidsid nad endale isegi rahvarõivad.
See oli Sofia Joonsi esimene tõsisemat masti kontakt eesti kultuuriga. Kuigi, mis seal salata, esialgu õppis ta laule pähe nagu papagoi, sest ta lihtsalt ei osanud keelt.
Kahe aasta pärast mõistis ta eesti keeles juba natuke kirjutada. Varsti tuli esimene pärimusmuusika laager ja peagi ka esimene ansambel.
Kõik eestlased olid pensionärid
Küsimus, kas ta on pigem eestirootslane või rootsieestlane, võtab Sofia Joonsi nõutuks.
«Sellele on raske vastata,» tunnistab ta. «Ma olen ju juba aastast 1994 siin elanud. Minu soontes voolab eesti, rootsi ning vanaisa kaudu ka eestirootsi verd.»
Sageli on märgitud, et Sofia Joons ajab Eesti asja hoopis innukamalt kui eestlased ise.
«Eestisse tulek oli ju minu valik,» lausub ta. «Kunagi näiteks tahtsin tüdrukutega jalgpalli mängida ja viisin oma tahtmise ellu. Olin väravavaht.»
Kui nüüd päris aus olla, siis kaheksakümnendatel aastatel polnud Sofia Joonsi ettekujutus kaugetest kodueestlastest just kõige parem.
«Esiteks arvasin, et kõik eestlased on pensionärid,» ütleb ta surmtõsiselt. Eesti majas käisid nimelt eakad eestlased. Eks vahel ikka trehvanud ka kodu-eestlasi Rootsi. Need olid aga eakad inimesed oma kummaliste prillide ja imelike pruunide rõivastega. Inglise keelt nad ei mõistnud.
«Ja koolis rippus meil seinal Euroopa kaart, millele polnud Eestit märgitud. Tekkis küsimus, kust ma siis õieti pärit olen, kui seda kohta olemas pole.»
1980. aastal käisid paljud rootslased Tallinnas olümpiamängude purjeregatti vaatamas ja tõid kaasa sületäite kaupa suveniire. Märksa kenamate leludega harjunud väike Sofia vaatas neid ettevaatliku imestusega.
«See oli täiesti teine maailm! Tundsin siis märksa tugevamat sidet oma Rootsi suguvõsaga. Ei saaks öelda, et ma eesti kultuuri kartsin, aga see näis kuidagi... depressiivne.»
Ent 1990. aastal sattus Sofia Joons Faluni pärimusmuusika laagris kokku hoopis teistsuguste, noorte ja huvitavate särtsakate eestlastega. Nemad jätsid talle nii sügava mulje, et pärast laagrit marssis ta joonelt oma kooli direktori juurde ja nõudis kindlameelselt eesti keele tunde. Rootsi seaduse järgi oli tal selleks täielik
õigus.
«Ja saingi oma eesti keele tunnid!» lausub ta võidukalt. «Üks eesti naine hakkas mind õpetama.»
Sofia Joons nendib, et Eesti juures kütkestab teda see, et siin on võimalik teha mitut väikest asja korraga. «Rootsis peab tegema ikka ainult ühte asja, muidu pole sa tõsiseltvõetav. Samas on muidugi nii, et need, kes on Rootsis väga tõsiseltvõetavad, tegelevad ka ikka mitme asjaga.»
Paeluvad vanad puumajad
Sofia Joonsi haridustee sisaldab mõnevõrra üllatuslikult õpinguid Rootsi tehnikagümnaasiumis ja tegelikult on ta töötanud ka ehitustehnika alal.
Kaheteistkümneaastaselt rahvamuusikat mängima hakanud tüdruku teine suur huviala olid majad, eriti just vanad puumajad. Ja on seniajani. Viljandis on ühes niisuguses tema kodu, mida ta tasapisi restaureerib.
Arhitektiks või restauraatoriks saamise plaanile tõmbas kriipsu peale just Sofia Joonsi gümnaasiumi lõpetamise aastal maailma räsinud majanduskriis.
«Ehitus meeldis mulle väga,» tunnistab ta. «Mind ei huvitanud aga niivõrd see, mis on seina sees, kuivõrd eluruumi tekitamine.»
Kui järele mõelda, siis on ehitus ja muusika üsna sarnased valdkonnad: ka laulu tuleb üles ehitada, alustades vundamendist ja siis samm-sammult edasi liikudes vooder ümber ja katus peale laduda.
«Ruumi puhul on tähtis silmas pidada inimlikkuse mõõdupuud, ainult siis tunneb inimene end ruumis hästi. Pärimusmuusikal on samuti inimlikud proportsioonid,» on Sofia Joons minuga päri. «Pealegi on see väga öko: pole vaja võimendust, arvutit ega midagi, tarvis on lihtsalt inimest ja pilli.»
Sofia Joons mainib veel sedagi, et eksperimendi mõttes oli ta kunagi proovinud elada Männimäel üürikorteris. «Mõtlesin, et suurt vahet pole. Aga poole aasta pärast oli selge, et on ikka küll,» vangutab ta pead ning ütleb, et kolis ruttu puumajja tagasi ning rohkem sääraseid inimkatseid endaga ette võtta ei taha.
Las laul areneb!
Kunagi arvas Sofia Joons, et rahvalaule saab õppida ainult kuulmise ja elava eeskuju järgi. Nüüd teab ta, et on veel hulk teisi võimalusi.
«Need lood rändavad meieni läbi aja ja ruumi,» jutustab ta silmade särades. «Satud kuhugi arhiivi, leiad sealt lugusid aastast 1700 ja nad räägivad sulle kohe midagi! Füüsika keelt kasutades: nad on sinuga ühel sagedusel.»
Mitmekülgne muusik on veendunud, et tähtis pole see, milleks lugu omal ajal kirjutati, vaid see, mida ta meile täna ütleb.
«Las laul areneb!» lausub ta tuliselt. «Ostsin endale just uue auto vana kassetimängijaga ja olen kuulama hakanud igasugu vanu asju. Leidsin näiteks ühe kasseti Ameerika rootslaste kahekümnendatel aastatel sisse lauldud lauludega ning olen lühikese ajaga nende elust ja hoiakutest väga palju teada saanud.»
Kust üldse algab muusika? See on Sofia Joonsi sõnul suhteline.
«Majandusmeeste jaoks hakkab muusika pihta sellest, kui kontserdipiletid on müüdud,» toob ta näite ning nendib: «Õige muusikakultuur saab alguse sellest, kui keegi tunneb, et ta tahab millegipärast just seda laulu laulda või seda lugu mängida. Eesti keeles on selle kohta väga hea sõna — kõhutunne. Ja muidugi on olemas meeldivad olukorrad ja piinlikud olukorrad ning tuleb üritada ikka nii elada, et oleks võimalikult vähe piinlik ja võimalikult hea.»