/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2008/09/23/76677t1h477f.jpg)
Terve inimkonna ajaloo vältel on aarded peibutanud. Ühest küljest on nad ürgse omandiinstinkti õhutajad, teisalt aga poeetilise kujutlusvõime ergutajad.
Kaotatud ja leitud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on aarde mõiste laienenud: juba ammu ei tähenda aare pelgalt kulda, hõbedat ja kalliskive. Briti muuseum näiteks peab oma kõige väärtuslikumaks aardeks Rooma-aegsete kirjade kogu. Need pole aga midagi muud kui puuliistakud, millele on söega olmedetaile kirjutatud.
Joel Levy «Kadunud aarete atlas» jaotub peatükkideks. Juttu tuleb maetud aaretest, kuninglikest aaretest, kunstiteostest ja reliikviatest, uppunud aaretest ning lisaks salapärastest ja poolmüütilistest aaretest.
Aarded kaovad eri põhjustel. Müüdist saab legend, legendist ajalugu. Ühed peidavad, teised otsivad. Kaua oli kõige kindlam nipp aaret rahutute aegade eest kaitsta see ära peita. Kui ahvatlevana mõjub teadmine, et nii meil kui mujal on kõige tavalisematelt põldudelt juhuslikult välja tulnud tõelisi varakambreid!
Levy on oma teose kokku pannud professionaalselt ning lugejat alahindamata: piir akadeemilise ja populaarteadusliku käsitluse vahel on imeõrn.
Kindlasti pole tegemist idioodi ABC-ga, nagu seda masti teosed pahatihti kipuvad olema. Vaieldamatu pluss on ka see, et raamat ilmus originaalis alles mullu. Nii näiteks ei omistata Heinrich Scliemanni Troojas välja kaevatud kuldset maski enam raudkindlalt Homerose kangelasele Agamemnonile, nagu seni oli üldlevinud käsitlustes tehtud. Rohkesti leiab detaile ka hiljutistest arheoloogilistest avastustest ja muidugi põnevatest ajaloolistest uurimistöödest.