Hegert Toomsoo on 15-aastane poiss, kes armastab korvpalli, kuid asjaolude sunnil mängib seda vaid ratastoolis.
Ratastoolis korvpallipoiss naerab kukkudes
Kui Hegert Toomsoole helistan, ei usu ta, et olen ajakirjanik, vaid süüdistab mind ärapanemises, trikitamises ja kinomängimises. Ühel hetkel on telefonis pikk vaikus, sest üks on hämmeldunud ja teine ei saa midagi aru.
«Su hääl meenutas mu tuttava oma,» naerab ta siis, kui kohal olen.
Hegert oli saatnud hiljem sõbrale tekstisõnumi, mis sisaldas sedasama süüdistust. Too vastanud paar tundi hiljem, et hoopis magas sellal.
Alustan kõige tähtsamast küsimusest: kumba ta eelistab Eesti korvpalli kahest igipõlisest vastasest, Tartu Ülikool / Rocki või Kalev Cramot? Hegert ütleb pikemalt mõtlemata: «Tartu Ülikool / Rocki. Sest tema mäng meeldib.»
Lemmikmängijat tal siiski ei ole ja TV 3 «Seitsmesed uudised» pani natuke puusse, kui väitis, nagu oleks see Martin Müürsepp.
Võiks ju olla, sest Hegert on Martin Müürsepaga kohtunud. Kuue aasta eest käis korvpallistaar Mõisakülas ja sai ka Hegertiga kokku. Tagatipuks kirjutasid sellest peaaegu kõik Eesti suuremad ajalehed.
Ka selle poolest sarnaneb Hegert tipp-palluriga, et tallegi meeldib pokker. Müürsepast nimelt ilmub aiva pokkeriuudiseid. Veebruaris näiteks kirjutati «Postimehe» spordiosas sellest, kuidas ta võitis pokkeriturniiril 97 000 krooni.
Pokkerit mängib Hegert internetis ja ainult mänguraha eest. Ükskord võitis ta 40 000.
«Mitte iga päev — ega ma sõltlane ole. Siis, kui igav on,» ütleb ta. Igav on Hegertil maal paraku sageli.
Tartu Ülikool / Rocki mänge Hegert vaatama pääsenud pole. Martin Müürsepp saatis talle pärast külaskäiku küll pileti, aga tookord jäi sõit ära. Kui televiisorist mängu näidatakse, on Hegert ekraani ees ja elab kaasa.
Gert Kullamäe hiljutist otsust treeneriks hakata peab ta õigeks, sest too on juba vana mees.
Ratastoolikorvpalli kohta ütleb Hegert, et see on sama tõsiselt võetav kui tavaline korvpall. «Kui ise võtad tõsiselt, võtavad ka teised.»
TV 3 «Seitsmestes uudistes» esitas Hegert üleskutse panna kokku Eesti ratastoolikorvpallivõistkond, aga vastukaja sellele ei tulnud. Mitte kõige väiksemat telefonikõnetki.
Kuidas ta siis korvpalluriks saab?
«Soome lähen näiteks,» pakub Hegert. Ta toon on kõhklev, sest enne oleks vaja ennast laagrites näidata. Eelmisel aastal tuli kutse Soome ratastoolikorvpallilaagrisse, aga rahapuuduse pärast jäi minemata.
«Eestis ei ole ratastoolikorvpallureid sellepärast, et see on nii väike koht ja sobivaid inimesi on vähe. Need, kes on ratastoolis, on tihtilugu nõnda haiged, et ei saa end eriti liigutada,» arvab Hegert.
Sel aastal kutset ei tulnud.
Hegert sündis seljaajusonga tõttu alakehast halvatult. Oma ratastooli nimetab ta kerge põlgusega lutsuks. Tuleb välja, et see tähendab suurt ja rasket ratastooli, korvpalli mängimiseks oleks vaja teistsugust — sellist, mille rattad on kaldu.
Hegert sõidab ratastooliga ka treppidest alla, kuigi mõnikord kukub. Ja siis naerab. «Ma naeran alati, kui kukun. Viimati juhtus see Haapsalu algkooli trepist alla sõites,» kõneleb poiss.
Tunnistusel on Hegertil neljad ja viied, aga ta rõhutab, et ei tuubi. «Ma ei õpi pärast kooli pool päeva. Mina teen niimoodi: võtan päeviku lahti, vaatan, et seda on vaja õppida, seda ma oskan kuidagi, selle vaatan üle vahetunnis. Ja kui midagi teengi, siis kiirelt.»
Matemaatika on Hegerti lemmikaine, sest talle meeldib arvutada.
Jalgpall meeldib Hegertile ka. Mängu ajal on ta väravas. Palju jalgpalli mänginud sõber, kellel oli vahepeal pikk vahe sisse tulnud, leidis, et Hegert on temast parem, sest ei karda palli.
Enam Hegert eriti jalgpalli ei mängi, sest kõik eelistavad kossu. Kui oleks valida, kas vaadata jalgpalli maailmameistrivõistlusi või NBA kohtumist, valiks ta viimase.
Kui Tallinna vanalinnapäevadel korraldati ratastoolivõidusõit, võitis ta oma sõidu ja üldkokkuvõttes oli tal teine aeg.
Hegertil on koduleht. Varsti ei ole seal enam pildid, vaid ratastoolikorvpalli tutvustus.
«Kümne aasta pärast võiksin olla välismaal või ülikoolis. Kui ratastoolikorvpallist midagi välja ei tule, keskendun infotehnoloogiale. Aga elan üks päev korraga,» räägib Hegert.
Neljakümne aasta pärast istub ta võib-olla New Yorgis, kus on hiigelsuured majad ja pidev liikumine. Sinna minna on ta eluunistus.
Ühel päeval ta ehk lähebki ja loeb Manhattanil «New York Timesi».