Ilus unistus, mis võib jääda kättesaamatuks

Viljandi südalinn. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kevadel Viljandis avatud promenaad-puhkeala, mille volikogu nimetas linnavalitsuse ettepanekul Arkaadia aiaks, on tekitanud vastakaid arvamusi.

Kindlasti on nii mõnigi viljandlane mõelnud: miks just Arkaadi aed?

Ei mäletagi täpselt, mis põhjusel, aga paar aastat tagasi küsisin ühelt tuttavalt, millest ta mõtleb, kui kuuleb sõna «arkaadia». Sain kiire vastuse: «Ilusast unistusest, mis võib jääda kättesaamatuks.»

Küllap vastaksid paljud nõnda, teadmata isegi, miks. Vanematele meenub kindlasti Karl Ristikivi luuletus, mis algab sõnadega «Minagi olin Arkaadia teel» ja mille Tõnu Tepandi viisistas.
Kust tuleb nimi Arkaadia?

Arkaadia tuleb kreekakeelsest sõnast arkades, mis tähendab karu rahvast. Arkaadia oli Vana-Kreeka maakond. Antiik­aja luules kujutati seda idüllilise karjuste maana.

Kreeka mütoloogias mainitakse Arkaadiat ka seoses karjaste jumala Paaniga, kes on seal sündinud. Paan põhjustas oma äkilise ja ootamatu käitumisega paanikat — paanilist hirmu. Kui kasutame tänapäeval sõna «paanika», siis vaevalt sellele mõtleme.

Nimel Paan on Arkaadiaga veel üks huvitav kokkupuutepunkt. Šoti kirjaniku James Matthew Barrie loodud tegelaskuju nimi on Peeter Paan. Too oskab lennata, keeldub suureks saamaks ning veedab oma igavest lapsepõlve väikesel Eikunagimaa saarel.

Viljandi Arkaadia aed

Reisner Stiftile kuuluvat planguga piiratud aeda Väike-Turu tänava ääres, kus sai orkestri saatel laudpõrandal tantsida ning kus oli õlle ja veiniga puhvet, rentis omanikult enne 1940. aastat Viljandi vabatahtliku tuletõrje muusikakomando. Koha ametlik nimetus oli rahvaaed, kuid inimesed kutsusid seda millegipärast Arkaadia aiaks. Peamiselt veetsid seal aega töölisnoored, kuid lõbutsemas käis ka teisi.

Aeg-ajalt arutas linnavalitsus, kas ikka on sobilik peo ajal puhvetis õlut ja veini müüa, kuid lühiajalistest ärakeelamistest kaugemale ei jõudnud.

Kes ristis tantsukoha 1930. aastate algul Arkaadia aiaks ja miks ta seda tegi, pole teada. Aga ju ta siis selline koht oli, kus arvati unistused täide minevat.

Arkaadia aed oli tollal populaarne paik, kus lisaks tantsimisele juhtus mõndagi põnevat.
21. juunil 1937 võis «Sakalast» pealkirja «Miss Rahva­aed» alt lugeda: «Laupäeva õhtul toimus tuletõrje muusikakomando Rahvaaias missi ja kahe näitsiku valimine. Missi ametlikuks nimetuseks oli Miss Rahvaaed. Missiks valiti nr. 46 — 160 häälega. Pühapäeva õhtul toimus samas aias missi kroonimine. Kroonimisel selgus, et Miss Rahvaaiaks on valitud preili Linda Roots.»

30. juulil 1937 ilmus Sakalas lugu «Ilusate jalgade võistlus Rahvaaias», kust saame teada järgmist: «Homme, s.o. laupäeval, korraldatakse «Rahvaaias» ilusate jalgade võistlus.

Võistlusest võtavad osa ainult daamid ja kaunite jalgade omanikud omavad pääle kuulsuse veel mitmesuguseid kingitusi. Ilusate jalgade võistluse aegu esinevad «Rahvaaias» veel tantsupaar Mary ja Raul mitmesuguste mustlas-, vene- ja kasakate tantsudega.»

1937. aasta 27. augusti «Sakala» teatas veel, et rahvaaias esineb Eesti parim akrobaatiline tantsupaar Edna ja Leon uue eeskavaga veel ainult kaks õhtut: laupäeval ja pühapäeval.

Inimese teekond

1950. aasta ajakirja «Tulimuld» esimeses numbris ilmus Karl Ristikivi üheksaosaline luuletsükkel «Hårsfjärden, fantaasia g-moll». Luuletsükli sünnikuupäevana oli kirja pandud 1950. aasta suur reede ehk 7. aprill. Viies laul algas nüüd tuntuks saanud sõnadega «Minagi olin Arkaadia teel…».

Ristikivi luuletus jõudis Eestisse vist juba 1950. aastail. Seda paljundati käsitsi ja levitati käsipostiga. Veel populaar­semaks muutus tekst siis, kui Tõnu Tepandi sellele viisi tegi ja seda laulma hakkas.

Helistasin Tõnu Tepandile ja küsisin, mis tal selle lauluga seoses meeles on.

«Ega ma päris täpselt kõike mäleta. See oli nii ammu. Sain sõnad vist Joel Sangalt. Küsisin veel kirja teel Ristikivilt luba luuletus viisistada. Laulsin seda 1968. aastal sõprade ringis, vist ka sama aasta Tartu tudengipäevadel. Avalikult kandsin selle ette 1969. aastal, kui televisioonis esietendus «Armastus, armastus», kus peaosa mängis Ene Rämmeld. Meeles on veel, et laul põhjustas pahandusi nii sõnade kui Ristikivi pärast. Ta oli ju ikkagi väliseestlane ja ütles tihti nõukogude võimu kohta midagi sellist, mis neid ärritas,» meenutas Tepandi.

Arkaadia aia taassünd Viljandis

Arkaadia aia kavandanud Veronika Valk väidab projekti kirjelduses, et on olnud oma eskiisprojekti tehes mõjutatud ja inspireeritud eelkõige Tom Stoppardi näidendist: «Käesolev lahendus on tugevalt mõjutatud nimetatud teosest. Ideaalis võiks siin tulevikus näha «Arkaadia» vabaõhulavastusi, kuid ala sobib ka interaktiivsete lasteürituste jaoks ning õpilastele õuetundideks, kus saab õpetada mänguliselt geomeetriat.»

See kõik võiks olla vaid üks osa Arkaadia teega seotud võimalustest.

Arkaadia tee ääres asub kohvik nimega Zak Zak. Miks just selline nimi, ei tea. Aga söögikoht võiks olla ka Arkaadia-nimeline. Vähemalt võiks olla seal kohvikus soovijatel võimalik kuulata Tepandi laulu Arkaadiast ja unistada. Loojad ikka unistavad. On ju Viljandit viimasel ajal hakatud nimetama loomiseks loodud linnaks. 7. aprill, kuupäev, mil luuletus sündis, sobiks päevaks, mil Viljandis peetakse konverents, kus unistatakse julgelt ja mõtiskletakse linna tuleviku üle.

Tegelikult on Arkaadia aia läheduses teisigi tähenduslikke kohti: Filosoofi allee, Munga tänav ja Jakobsoni «Sakala» esimese toimetuse asukoht. Koos võivad nad moodustada linnalegendi, millest paadimees, Kondase keskus ja lossimäedki ei tohiks kõrvale jääda. On ju lossi värava müüris avaus, kuhu sõrm panna ja soovida unistuste täitumist.

Kui kino asemel on kultuuriakadeemia hoone ja lahenduse on leidnud Väike-Turu tänava poolne osa, hakkab kogu kvartal jumet võtma. Kui veel saaksid korda linnamüür ja hoovid ning tee Tallinna tänava poolt avataks, võiksime seal kohviku ees istudes ja kohvi juues rahulolevalt laulda: «Minagi olin Arkaadia teel...»