Tühi stalkerlik tsoon inimestest kihava pealinna külje all (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
See pole päris taevatrepp, kuid maa peale pääseb siit küll.
See pole päris taevatrepp, kuid maa peale pääseb siit küll. Foto: Hans Väre

Pimedus on täielik, kompromissitu, kõikehaarav. Ruum ja isegi aeg vajuvad tema varju. Ainult vaikus, mis üsna kiiresti kõrvadele hakkab, suudab pimedusega absoluutsuses võistelda.


Hiiglaslikus angaaris peabki olema pime ja vaikne. Räägitakse, et võimsad betoonkaared on kolme-nelja meetri paksused ja nende peal lasub kuuemeetrine mullakiht. Ent leidub ka kahtlejaid. Nood arvavad, et isegi kui arhitektid ja insenerid sellised numbrid projektile joonistasid, ei viitsinud Nõukogude sõjaväe ehitajad siia nii palju pinnast peale kuhjata.



Räägitakse sedagi, et kunagi Laagrisse õhuseirebaasiks ehitatud maa-aluses rajatises on viis korrust ja pool tuhat tuba. Aleksander Tukk, kes 2003. aastast neid ruume mööda hulkumas on käinud, peab seda ilmseks liialduseks. Korruseid on siin tema teada kõige rohkem kolm, ruume aga paarisaja ringis.



Mõni neist tubadest on õige pisike, nagu hruštšovka köök või suuremat sorti riidekapp. Teisalt võib aga leida lahmakaid saale, kuhu mahuks magama sadakond sõdurit, ilma et isegi narisid tarvis läheks.



Kõige mastaapsem ruum Laagri radaribaasis on mainitud angaar, poolenisti ühe-, osalt aga kahetasandiline juhtimiskeskus, millel on kõrgust vähemalt kolmekorruselise maja jagu. Fotoaparaadi välgu või taskulambi valgus hajub siin kiiresti nagu mõte rullnoka peas, ilma teise otsa jõudmata.



Halli suurimast, läbi mõlema tasandi ulatuvast seinast vaatavad haledas valgusvihus vastu eri kõrgustel ukseavad, milleni praegu on võimatu pääseda. Ilmselt on metallikratid nendeni viinud raudtrepid ära virutanud nagu kõik muugi selles linnakus. Isegi lagesid toetanud rauast talad on läbi saetud ja minema vinnatud, nii et paljudes kohtades on laest alla pudenenud betooni- või bituumenikihte.



Muidugi ei leia siit enam ka elektroonikat, mis kunagi hiiglaslikku operatsioonide saali täitis. 1983. aastal siinsel ehitusel kaasa löönud Mati, kes oma perekonnanime lehes avaldama ei nõustunud, mäletab, kuidas toona raale alles seadistati.



«Igal hommikul toodi kohale bussitäis mingi salajase instituudi töötajaid, kes ülemisel tasandil olevad arvutid töökorda panid,» meenutab ta. «Nende vastas seina peal oli suur ekraan, mis minu siin viibimise ajal oli veel järele ühendamata.»



Tuumarünnaku võinuks üle elada


Mati oli baasis vaid ajutiselt, et ohvitseride ruume dolomiidiga viimistleda. Seetõttu teab ta kompleksist üksnes nii palju, kui teistelt kuulis. Ja ega keegi võõrale westi poisile sõjasaladusi põhjalikult seletama hakanud.



Siiski räägiti Matile, et kui Tallinna oleks tabanud tuumapomm, pidid inimesed maa-aluses linnakus elus püsima vähemalt kuus tundi. Mis varjendis olnutest seejärel saanuks, Mati ei tea.



Igatahes oli tuumaplahvatuse mõju vähendamiseks sissepääs suletud peaaegu poole meetri paksuse rauast uksega, mis seniajani betoonkoridoris seisab. Isegi metallivaraste ahned näpud pole sellest jagu saanud. Teises maapinnale viivas koridoris, kuhu enam ei pääse, olevat olnud kolm ust, mis toimisid lüüsidena.



Praegu näeb kunagine raketibaas välja, nagu olekski seda tuumapomm tabanud. Suur osa põrandaid on üles võetud, et seal all jooksvaid kaableid kätte saada, müürid ja laed paljudes kohtades lõhutud. Seinad on niiskuse või suitsu tõttu mustaks tõmbunud ja kõikjal vedeleb prügi.



Kui Andrei Tarkovski veel elus oleks ja tahaks «Stalkerile» järge vändata, võiks ta võttepaika otsides julgelt Eestisse tagasi pöörduda.



Peeter I ja viimane Nikolai


Nõukogude võim polnud ainus ega esimene, kes Laagri paekivisse sõjalisi pelgupaikasid uuristas. Siin asuvad ka olulised maarinde rajatised, mis kuulusid imperaator Peeter Suure grandioosse merekindluse koosseisu.



Möödunud sajandi algul Peterburi kaitseks rajatud merekindluste süsteem oli (vähemalt paberil) nii hiiglaslik, et ajastute erinevusi arvesse võttes näib isegi Ida-Euroopasse plaanitav USA raketikilp selle kõrval tagasihoidliku tongipüssina.



Eesti lääneranniku saartel, Tallinna ümbruses, Soome lõunarannikul ning Narva ja Peterburi lähistel asuvad positsioonid pidid suutma kahuritulega täielikult sulgeda Soome lahe ja kaitsta Vene impeeriumi tolleaegset pealinna igasuguste mererünnakute eest.



Kogu kupatuse rajamiseks nähti esimese viisaastaku lõpuni ette tolle aja kohta üüratud 92,4 miljonit rubla, kuid nagu peagi selgus, jäi sellestki väheks.



Süsteemi tähtsust näitab ka see, et 1914. aastal käis Nikolai II isiklikult Paljassaare sõjasadamale nurgakivi panemas. Tallinlased, kes George Bushi Eesti-visiidi ajal ummikutes istudes Ameerika riigipead kirusid, oleksid sel päeval ilmselt ärritusest küüned küünarnukkideni ära närinud. Nimelt kirjutab Heino Gustavson raamatus «Merekindlused Eestis 1913—1940», et ratsamehed olevat toona isegi Pirital sulistavad lapsed veest välja ajanud.



Kogu suursugususest ja gigantlikkusest hoolimata oli merekindluste süsteemil üks suur viga: see ei hakanud iial tööle. Veel hullem, ta ei saanud valmiski.



Imestada pole seejuures suurt midagi, sest revolutsioonieelne tsaaririik oli põhjalikult mäda. Näiteks avastati poole ehituse pealt, et merepositsioonide tagalat kaitsma pidav maarinne, mille hulka kuulusid ka Laagri ehk Pääsküla blindaažid, on kohati liiga lähedal plahvatusohtlikele laskemoonaladudele. Kui toona olnuks kasutusel sõna «sisekommunikatsioon», oleksid süüdlased end tõenäoliselt vabandanud tänapäeval levinud seletusega, et sisekommunikatsioon oli nõrk, sest õnnetuseks olid süsteemi eri osad projekteerinud erinevad meeskonnad.



Vene valitsus sellest ei heitunud. 1915. aastal otsustati maarinde eesliin lihtsalt kaks kuni neli kilomeetrit kaugemale nihutada, mis tähendas uusi meeletult suuri kulutusi.



Raha läks Peeter Suure merekindlustele niigi plaanitust palju enam. Esiteks tõusid hinnad Esimese maailmasõja ajal kiiresti, teiseks varastati suur osa kõigest, mis liikus, lihtsalt ära. Gustavsoni andmetel ei löönud riigi vara riisumise ees risti ette ei lihttöölised, kes okastraadikerasid ja puitmaterjali vasakule toimetasid, ega ülemused, kelle taskutesse voolasid kuldrublajoad.



Pole midagi uut maa all


Kõigest hoolimata sai suur osa rajatisi siiski valmis. Laagris jõuti merekindluse tagala kaitseks ehitada kuus suurt betoonblindaaži, neist igaühte võis mahutada 120 meest. Osa umbes kolmemeetrise betoonlaega varjenditest on omavahel ühendatud maa-aluste käikudega, mis raiuti sinna peamiselt lõhkeaine ja Kesk-Venemaalt kohale toodud vaeste talupoegade jõul.



Kui venelased 1918. aastal Eestist sakslaste ees taganema asusid, lasid nad mererinde kindlustused ja suurtükipatareid mitmel pool õhku. Maarinde objektid kannatasid küll vähe, kuid vastloodud Eesti Vabariik nendega midagi tarka peale hakata ei osanud.



Vaid üks Pääsküla punker oli kasutusel mingi Tallinna firma toiduainelaona, enamik neist tassiti aga sõna otseses mõttes laiali. Nii nagu radaribaasist pärast Nõukogude vägede lahkumist, viidi tsaariaegsetest kaitserajatistest 1920. aastail minema metalluksed, kütteseadmed, elektrijuhtmed ja palju muud, mida kannatas rahaks teha.



Tõepoolest, pole midagi uut päikese ega ka mitte maa all. Küll aga võib varjenditevahelistes käikudes ringi hulkudes leida nii mõndagi vana. Isegi tükk maad eakamat kui inimkond.



Katakombides konnata armastav Aleksander Tukk juhib tähelepanu tunneli lae lähedal kulgevale 30 sentimeetri paksusele kollakale kihile. See on ehtne vulkaanituhk, mis tekkis viimase 500 miljoni aasta suurima purske tagajärjel umbes 455 miljonit aastat tagasi.



Tallinna tehnikaülikooli geoloog Olle Hints on rääkinud veebiajakirjale teadus.ee, et sellesama Kinnekulle kihi paksus ulatub Lõuna-Rootsis lausa mitme meetrini.



«Eesti alal ja kogu Balti ürgmere idapoolses osas on aga Laagri tunnelid ainsaks kohaks, kus Kinnekulle metabentoniit paljandub,» tõdes Hints intervjuus.



Kui näpuga torgata, annab kollakas ollus kergesti järele ja meenutab tavalist märga briketituhka. Lausa ime, et rohkem kui kümne meetri paksuse maakoore raskus seda lirtsti! välja ei litsu.



Sumades läbi vee


Kogu tunnelite seina ülejäänud osa moodustab paas. Paest on ka laed ja põrandad, vaid mõnes harvas kohas on looduslikku kivi betoonvõlvidega toestatud. Algul kavatseti seinad korralikult vooderdada, aga selleni muidugi ei jõutud.



Aleksander Tukk tutvustab käiku, mille üks haru on nii vett täis, et seal tuleks liikuda kas paadi või kalamehekummikutega. Teist mööda võib kõndida ka tavaliste kõrgemat sorti säärikutega, ehkki pidevalt tuleb jälgida, et külm vesi üle serva sirinal sisse ei jookseks.



Vesi on jäine. Üleval maa peal lõõskab küll päike, kuid siin püsib temperatuur nii suvel kui talvel kaheksa kraadi ringis. Sobiva keskkonna tõttu tavatsevad tunneleid talvitumiseks kasutada sajad eri liiki nahkhiired ning nende kaitseks on inimestel seal septembrist maini keelatud liikuda.



Lisaks ohule kummikud seest märjaks teha on käigu põhja katval veel teinegi halb külg. Kui mitu inimest liigub üksteise järel, muutub see sogaseks ja tagumised ei näe paetükke või puuronte, millele komistades võib kergesti kõhuli vette sumatada.



Põhjas lamavad kivilahmakad panevad tõsiselt mõtlema, kui kindel pea kohal rippuv paekiht üldse on. Eriti naeruväärsed tunduvad üksikud mädanenud prussid ja lauad, mis mõnel pool on seatud rasket kivilage toetama.



«Nende aastate jooksul, kui mina siin olen käinud, pole ma küll ühtegi uut varingut märganud,» kinnitab Tukk. Aga nii turvaliseks ta maa-alust maailma siiski ei pea, et sinna üksinda uitama kipuks. Kuidagi kõhe olevat.

Tagasi üles