Aadria mere äärde reisija saab näha imepäraseid vaateid

Foto: Erakogu

Kui inimkond jaguneb suures plaanis kaheks, meesteks ja naisteks, siis reisiseltskondade jagunemine sihtkohta jõudmise mooduse järgi on märksa mitmekesisem.

Vandersellide ja reisibüroode vahele mahtuvate kolamisviiside kirjeldamine võtaks ilmselt pool «Sakala» mahtu. Meie seltskond, neli matkaselli ja kaks autot, võttis eeskujuks vandersellid ja suhtumise «Kus uni, seal öömaja».

Vaatama, mitte näitama

Sel viisil reisimiseks on vaja kahte universaalkerega autot, mida saaks kergesti  magamisvaguniteks kohandada, ja muidugi tuleb leida lepitust iseendaga, et suuta kohaneda niisuguse rändamise eripäraga.

Vastupidi tüüpilisele eestlasele ei läinud me ennast näitama, vaid eesmärk oli vaadata ja talletada: emotsioone, muljeid, loodust ja füüsiliselt säilinud ajalugu.

Noh, värviliste kalakeste vaatamine ja varvaste soojas vees leotamine kuulus enesestmõistetavalt loetellu — ikkagi Aadria mere rannik. Minemise sihtpunktid olid endise liitriigi Jugoslaavia nüüdseks iseseisvunud rahumeelsemad riigid.

Välistasime kohe Serbia ja Makedoonia — meile natuke liiga närvilised piirkonnad. Kaugeimaks sihtpunktiks jäi Montenegro ehk teise nimega Tšernogooria.

Legend paika

Ettevalmistused algasid mõni nädal enne starti. Esimene meeskond, kuhu kuulusid Piret ja Juku, olid vandersellidena kaugemal käinud ja nii usaldasime meie, teise meeskonna liikmed Anu ja Tiit, neile legendi ehk marsruudi kokkupaneku.

Et välistada tuima sõitu sihtkohta, olid teele märgitud huvikohad nendes riikides, millest läbi pidime sõitma. Huvikohad olid näiteks kullakaevandus ja maa-aluste laevatatavate jõgedega koopad. Ja tõepoolest: sõit ei väsitanudki, kuigi läbisime umbes 6100 kilomeetrit. Mõlemal meeskonal olid lisaks atlasele GPS ning väike raadiosaatja.

Muide, kõikides teele jäänud riikides sõitsime suuresti riski piiril. Enamik autosid sõitis tunnis 10—15 kilomeetrit lubatust rohkem ning ega politsei sellist ühtlast voogu eriti häirinud. Ja mis seal salata: et teistele mitte jalgu jääda, ühinesime vooluga.

Kogu selle 6000 kilomeetri peale nägime vaid kolme plekimõlkimist ja tilgakest verd. Selliseid sõelujaid-nõelujaid, nagu kohtab Tallinna—Tartu maanteel, oli vähe. Kiirteed on muidugi eraldi teema, seal antakse ikka kõvasti tuld.

Liiklejale näpunäiteks

Kui teil õnnestub kitsastel mägiteedel või linnatänavatel end mõne kohaliku suure auto sappa haakida, kasvab edasisaamise jõudlus tublisti: ta lükkab tankina teile tee lahti.

Kohalike sõnul olevat joobes juhtimine Horvaatias tõsine mure. Eelmisel aastal kaotas purjus juhtide tõttu elu tuhat inimest. Trahvid on päris suured: 0,5 promilli võib meie rahas maksta ligi 30 000 krooni. Mägiteedel märkas silm rohkesti pärgi, kimbukesi ja mälestustahvleid. Võib-olla oli osa neist ka sõjas langenuile, kes teab.

Riigipiire ületades tasub kiirusest siiski kinni pidada, sest nii piiripolitsei kui tavapolitsei teevad oma tööd pühendunult. Kui Sloveenia, Horvaatia ja Montenegro piirivalvurid olid sõbralikud ja isegi naeratasid, siis hoopis teist laadi suhtumist kogesime Bosnia-Hertsegoviinasse sisenedes ja sealt väljudes.

Väga tõsised, pagunitega ja rutiinist läbi imbunud asjapulgad meenutasid Nõukogude piirivalvet. Isegi piiripunkti lõhn oli sama. Pärast pilku meie passidesse kõlas «Aa — Estonia!» intonatsiooniga, mida meenutada ei tahaks.

Seevastu horvaatidele meenus meid nähes millegipärast alati Eesti-Horvaatia jalgpallilahing.

Aga ega spordilahing ole sõjalahing. Igasugune võõrvägi, kui ta ka ainult rahu valvab, tekitab ilmselt alateadlikku trotsi, mis teatud hetkel võib väljenduda mõne ametimehe hääletoonis.

Omapäi liiklejaid palju

Piiridest veel niipalju, et häid vihjeid saime seltskondlikelt rekkajuhtidelt. Näiteks ei julgenud nad Leedus ööbida kiirteede parklates, väites, et rekkajuhte on seal rünnatud. Samas arvasid nad, et väiksed autod jäetakse puutumata.

Tõenäoliselt on turist püha igas riigis ja seda, et midagi hullu juhtub, küll kartma ei pea.

Vaid Montenegro linnades võis kohata tüütuid poisikesi, kes tulid münte lunima. Pärast paari üldtuntud ingliskeelset väljendit nad siiski haihtusid.

Selliseid vandersellide kombel kohandatud autodega matkajaid kohtasime lõuna pool päris palju. Tundub, et omapäi kolada on moes ja milleks masu ajal ülearu kulutada? Juhtusime kokku teistegi eestlastega, kes oma autoga reisisid.

Lummavad mäed

Mida siis vaadata ja kuhu minna? Horvaatiasse jõudes alustasime Pagi saarest. Praamiga ülesõit on umbes sama kui Virtsust Kuivastusse, erinevus on vaid mäed, mäed ja veel kord mäed. Need on tõesti lummavad. On hüpnotiseerivaid maalilisi vaateid merega ja mereta ning ajaloost läbi imbunud linnadega.

Nagu juba mainisin: kus uni, seal voodi. Ka Pag polnud erand. Magasime mõnusalt autodes, kuni tuututamine ja lammaste määgimine meid hommikul äratasid.

Tuleb välja, et seal ei osteta mersut mitte naabrimehele näitamiseks, vaid lammaste ajamiseks. Aga võib-olla oli meeldiv ühendatud kasulikuga, kes teab.

Et õhk ja vesi olid peaaegu ühe temperatuuriga, õhk 32 ja vesi 27 kraadi, oleks patt olnud jätta ennast merre kastmata. Kogu sealoleku vältel sai nimetatud toimingut tehtud lugematu arv kordi.

Mida lõuna poole, seda soojemaks ja soolasemaks muutub vesi. Uppuda on peaaegu võimatu ja mõnd koralli või kalakest lähemalt vaatama sukelduda on raske: vesi lihtsalt viskab su pinnale.

Turistide Dubrovnik

Eraldi teemana võtsime ette Krka rahvuspargi. Pärast pooletunnist laevasõitu orus nägime järjekordset looduse imet: mägedest alla paiskuvat helesinise veega koskede kaskaadi, mitmekesist looma- ja taimeriiki. Kaldapealsetel võis uudistada endisi värkstubasid ning pisikesi muuseume. Ühes tähistatud kohas oli kose all lubatud ujuda, mida paljud turistid agaralt tegidki.

Kose all käidud, liikusime läbi Spliti Dubrovniku poole.

Spliti arheoloogiamuuseum oli 34-kraadisest temperatuurist hoolimata vaatamist väärt. Esimesed ehitised on sellesse linna rajatud teisel sajandil enne Kristust. Amfiteater andis tolle ajastu tegemistest mõnusa ettekujutuse.

Dubrovnikusse jõudsime õhtul ja otsustasime vahelduseks võtta toa ehk nende keeli apartman’i. Kahe paari peale ei saanud me mitte paari tuba, vaid tõelise apartemendi. Hinnast oli võimalik alla kaubelda ja lõplik taks jäi 15 eurot inimese kohta — säästuajal igati soodne. Peremees mängis õhtul veel taksojuhti ja nii saime nautida tuledesäras õhtust vanalinna.

Kui tutvusime ajaloomuuseumis linna laastanud sõja faktidega, tundus uskumatu, et 16-17 aastaga on kõik taastatud. Vanalinn on eriti kaunis ja omapärase hõnguga.

Ainukesena häiris liigne keskendumine turistidele. Neid oli seal tõesti palju. Aga teisalt on see ka mõistetav: kui raha tahetakse anda, tuleb see ju vastu võtta.

Siis oli Dubrovnik juba selja taga, ees aga terendas meie peaeesmärk Montenegro. Metsikum, vähem turististatud, puutumatu loodusega, aga ka natuke räpasem, meenutas see mingil moel väsinud Venemaad. Vaatamist on seal muidugi kuhjaga.

Montenegroga tutvumist võib alustada kas või Kotori lahest ning selle keskel asuvast kirikust ja muuseumist. Muide, meie nelja sõit sinna ja tagasi ning kahe laevamehe tunniajane ootamine maksid vaid paar­sada Eesti krooni. Ja isegi tšekk anti! Uskumatu. Mitte ainult Kotori laht, vaid ka samanimeline linn on käegakatsutav ajalugu.

Hullumeelsed mägiteed ja miinioht

Montenegros läksid meie autod ajutiselt lahku. Durmitori ja Tara rahvusparki suundudes tahtsime vaadata tegutsevat Ostrogi kloostrit, mis asub väga kõrgel mägedes.

Kui olime juba pool maad sõitnud, ütlesid ühel meie paari liikmel närvid üles, sest tee sinna oli tõeline serpentiin, turvapiirdeid polnud ja kõrval haigutas kuristik. Naljaga pooleks: isegi mina pidin sõitma kinnisilmi, et haigutavat kuristikku mitte vaadata. Teine auto käis kloostris ära ja tuli tervelt tagasi.

Tee oli tõesti nii kitsas, et kui kaks autot vastamisi sattusid, pääsesid nad teineteisest mööda ainult jumala abiga. Lisaks võis Montenegro teede ääres ikka veel näha hoiatavaid silte: metsa ei tohi siseneda — miinioht! Majaseintes oli kuuliauke ja oli tunda, et sõda on kohalikel veel liiga värskelt meeles.

Huvitav on see, et ehkki Montenegro ei kuulu Euroopa Liitu, on seal ametlikult kasutusel euro. Elanikud paistsid sellega väga rahul olevat.

Väiksed kulud, võimsad muljed

Lõpuks hakkas tunduma, et kodu on ikkagi kõige parem paik, ja mingil hetkel pöörasime autootsa ümber. Taas olime kiirteel, et kähku koju jõuda. Aga ka tagasiteel olid meil mõned tähised, et sõitmine ära ei tüütaks ja reis huvitavam oleks.

Kel vähegi viitsimist omal käel seigelda, sellele julgen niisugust reisimisviisi soovitada.

Muljed on võimsad ja kulud väikesed: 15-päevane reis läks kokkuvõttes ühele inimesele maksma 8000—9000 Eesti krooni.