Murakad panevad marjulise matkama

Parika rabas võib kohata ka vaatepilti, et küpsed murakad on hulgakesti koos, kuid enamasti on Anne Maala neid marju otsides pidanud maha kõndima pikki vahemaid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Päikseline hommik Parika rabas. Puude vahel kõnnib üksik uitaja, kummardab, vaatab siis otsivalt ringi, teeb veel paar sammu ja kummardab taas. Täpselt nagu toitu otsiv sookurg.

Tegelikult pole see kõhutäidet otsiv rabalind, vaid hoopis inimene — murakakorjaja. Marju otsides on ta endalegi märkamatult omaks võtnud rabalinnu omaga sarnase käitumise.

Murakal käies õigupoolest teistmoodi toimida ei saagi, sest need viljad ei kasva ju kambakesi põõsas, vaid kõiguvad ühekaupa varre otsas. Rabamurakaid noppides võib vahel matkata mitu kilomeetrit, enne kui anuma põhi marjadega kaetud saab.

Anne Maala on Parika rabas marjul käinud umbes 25 aastat. Seda, et naine sarnaneb murakaid korjates sookurega, märkas kunagi tema abikaasa Mihkel Maala, kes on samuti staažikas marjakorjaja.

Maaladel on igaks talveks varutud kopsakas kogus murakakeedist, nii et nende kolm tütart on olnud sellest vahel üsna tüdinud. Hõrgu maitsega murakatele on noored eelistanud siis hoopis metsmaasikamoosi.

«Meie aiamaa ongi metsas,» tõdeb Mihkel Maala. Ta möönab, et niimoodi sõltutakse küll palju loodusest, kuid sel on ka palju boonuseid: marju korjates saab ümbrust nautida ja vahel rabalaukasse ujuma hüpata.

«Saadud tunne jõuab otsapidi samuti sellesse moosipurki, mille talvel kodus lahti teed,» teab mees.

Anne Maala meenutab, et umbes kümme aastat tagasi tema mõttemaailm muutus. «Vanasti läksin metsa suure ämbriga, et seal palju marju korjata. Nüüd lähen lihtsalt loodusesse matkama ja märkamatult saab ka anum täis.»

Maalad on tähele pannud, et veerandsaja aasta jooksul on rabamurakaid Eestis vähemaks jäänud.