Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Keelatud Tooraboora härgheina kastmes

Elva-Vitipalu mäed pole enamikus kõrged ega järsud. Kui aga mööda sealseid teid lonkida, kohtab iga natukese aja tagant midagi üllatavat, sest tänu lugematutele kurvidele, tõusudele ja langustele ulatub vaateväli vaid mõnekümne meetri kaugusele. FOTO: Hans Väre

Just mägede imeline nimi püüdis Regio kaardiatlase 83. leheküljel mu pilku ja meelitas autonina selle paiga poole pöörama. Tooraboora... Kas pole sel sõnal pisut pahaendeline, kummaliselt paeluv kõla?


Esimese hooga kangastus mul Tooraboorale mõeldes Dora-Mittelbau vangilaager Harzi mäestikus. Ent muidugi pole sel Elvast mõne kilomeetri kaugusele jääval küngastikul Kesk-Saksamaaga mingisugust seost. Nagu pole tal õigupoolest midagi ühist Afganistani mägede Tora Bora koobastikuga, mille järgi ta ristitud oli.



Et säärane nimi ühele tartlasele üldse pähe kargas, tulenes ilmselt asjaolust, et too oli Tartu maratonist juba 59 kilomeetrit maha sõitnud ning pika distantsi viimast rasket tõusu võttes meenusid talle George Bushi sõnad: kui Afganistanis Tora Bora vallutamisega ühele poole saadakse, on sõjal lõpp.



Et järsust mäest üles rühkivale suusatajale tundus teekonna lõpp sama raske kui liitlastele lahingud bin Ladeni vägedega, on veel kuidagi mõistetav. Kuid see, et Regio niisuguse nime 2002. aastal kaardile pani, on juba hoopis kummalisem.



Seitsme aasta eest, kui siseministeeriumi esindajad Tooraboorast kuulda said, ei piirdunud nad ainult mõistmatusest õlgade kehitamisega, vaid reageerisid ägedalt nagu tigedaks aetud herilased. Toonane asekantsler Tiit Sepp suutis loole «SL Õhtulehe» veergudel veel absurdsust juurdegi anda, kahtlustades, et keegi on Tooraboora kaardile kandmise eest maksnud.



Lõpuks jõudis asi niikaugele, et järgmiste Tooraboorade tekkimise vältimiseks võeti vastu uus kohanimede seadus.



Sportlaste kiirtee


Vaesed mäed Elva-Vitipalu looduskaitseala lõunaservas ei teadnud nende ümber keerlevast skandaalist muidugi midagi. Ja tänapäeval teavad nad sellest veelgi vähem, sest isegi Regio uutel kaartidel ei ole neid enam pahandust tekitanud nimega märgitud.



Ilmselt ongi nõnda parem, sest rohelusse uppuvad künkad ei meenuta millegi poolest noid kuulsaid Afganistani kivilademeid. Seal pole palju aastakümneid järjepanu lahinguid peetud nagu kaugete nimekaimude turjal; seal võib iga kilomeetri tagant ojast või jõest värsket vett ammutada; seal võib iga sõõmuga sisse hingata rahu ja lopsakust. Ja just seepärast tasubki sinna minna, olgu mägede nimi mis tahes.



Tõsi, joovastavalt inimtühi pole see kant alati. Näiteks Tartu suusa- ja rattamaraton, mille ajal sportlased sealsetel hästi viidastatud teedel endast viimast välja pannes puhivad, toovad ümbruskonda tuhandeid inimesi.


Tavalisest rahvarohkem on Vitipalus ka organiseeritud jalgsimatkade ajal.



Kohalikke kaitsealasid ühendava Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutuse eestvedajad korraldavad neid vist küll absoluutselt kõigile vanuserühmadele, alates üheaastastest.



Ent sattudes sinna mõnel pärastlõunal, kui kauguses juba müristab ja kohe-kohe tundub sadama hakkavat, võib end tõepoolest omaette tunda. Isegi laupäeval.



Ristumised metsateega


Enamiku Tartu- ja Valgamaal asuvast 900-hektarisest maastikukaitsealast võtab enda alla mets. Laaned on seal mühanud juba sajandeid ja 1992. aastast hoolitseb kaitse-eeskiri, et neile liiga ei tehtaks.



Viti järve kõrgest vaatetornist on hästi näha nii vanu kuusikuid kui noori kasesalusid, nii pedakutukkasid kui segametsa. Torni lähedal kasvab isegi paar peotäit lehiseid, mis möödujat pehmete okastega paitavad.



Viti järv ise on väike ja üsna kinnikasvanud. Kindlate kallaste asemel ümbritseb veepeeglit lai õõtsikuriba, millest jalg pehmemas kohas hõlpsasti läbi võib vajuda. Toestatud rada järgides pole aga kuigi keeruline ka selle servale sammuda ja vaid paari meetri kaugusel õitsevaid vesiroose imetleda.



Torni juurest järveni viiva teeraja oleks kujundanud nagu mõni siseheitlust pidav aednik, kes armastab küll sümmeetriat ja süsteemi, kuid jälgib hoolikalt, et kõik detailid oleksid sätitud näiliselt lohakalt. Nii näiteks on raja kohal kaar kahest suurest sasitud sarapuupõõsast ning spaleeris tee ääres seisvate puude tüved on tihedalt kaetud habesamblike tutsudega, justkui kannaksid nood räbalaid.



Teid ja teekesi on Vitipalus palju. Nad jooksevad mööda mägesid üles-alla, ronivad tippudele ja liibuvad orupõhja, lähevad lahku ja suubuvad teineteisesse. Mõnes kohas on ristmikke nii palju ligistikku, nagu oleks sealse teevõrgu planeerinud Minotauruse labürindi arhitekt Daidalos. Selgitavate siltideta võiks säärases puntras lausa ära eksida.



Enamik nende teede ääri on praegu kirevas piduehtes, justkui oodataks külla mõne Aafrika riigi juhti. Pervesid katab lillakollase vaibana harilik härghein, millel nagu vesiroosilgi on juulis parim õitseaeg.



Esmapilgul tundub, et niisuguse kontrastse värvigammaga on härgheina õnnistanud õied, kuid tegelikult on need ühte värvi, kollased. Lillad on hoopis taime kõrglehed, mille ülesanne on, tõsi küll, sama: meelitada tolmeldavaid putukaid.



Võib-olla vahetaksid teisedki taimed peavoolu rohelised lehed mõne originaalsema tooni vastu, kuid vähemalt enne sügist ei saa nad nõnda priisata — rohelist klorofülli läheb hädasti vaja fotosünteesiks, et endale toiduks süsivesikuid (ja meile kõrvalsaadusena hapnikku) toota. Poolparasiitse eluviisiga härgheinal on aga võimalik endale säärast keigarlikku rüüd lubada, sest teiste taimede juurte külge klammerdudes ammutab ta osa tarvilikku energiat neilt.



Esimene peen vihmapiisk annab uhkele härgheinale kergelt nina pihta. Taamal uidanud tumedad pilved on viimaks kohale jõudnud. Endiselt on aga soe, isegi palav, kui mööda mägesid üles-alla kõmpida.



Pikkamööda läheb sadu tihedamaks ning lõpuks sunnib see mind autot üles otsima ja sinna varjule pugema. Oleksin pidanud varem sellele mõtlema, et kindlasti hakkab sadama, ja vihmakuue kaasa võtma. Suvine Eestimaa jääb ju ikka Eestimaaks, isegi kui öelda tema kohta Tooraboora, Koola poolsaar või Surramurra. Õnneks.

Tagasi üles
Back