Valge pilve all on maa, kuu, taevas ja põrgu

Franz Josefi liustik Foto: Erakogu

Ükskõik, kas teie maitse järgi on Alpid, fjordid, vihmametsad või liustikud - kõik need on kättesaadavad ühe suhteliselt väikese riigi pinnal. Ainus häda on, et see riik asub teisel poolkeral.

Uus-Meremaa ehk Aotearoa, Pika Valge Pilve Maa, nagu maoorid seda kutsuvad, on pindalalt Eestist vaid kuus korda suurem. Ka rahvaarv küünib seal kõigest nelja miljoni ligi. Ent loodusliku mitmekesisuse poolest on see Vaikse ookeani saapariik rikas nagu Bill Gates.

Viljandlanna Ingrid Teder, kes Austraalias töötades sel kevadel kuuks ajaks Uus-Meremaale puhkama lendas, jõudis napi nelja nädalaga nii Lõuna- kui Põhjasaare läbi sõita. Ta nautis maalilist rongireisi üle taevast riivavate Lõuna-Alpide, ristles laevaga fjordides ning matkas pika kuldse liivaga ranna ääres kasvavas vihmametsas.

Kohtumised huvitavate inimestega, peatused maalilistes linnades ja käigud põnevatesse muuseumidesse muidugi veel lisaks.

«See on tohutult vaheldusrikas maa,» kiidab Teder. «Ja erinevalt Austraaliast, mis on mürgiseid madusid täis, pole Uus-Meremaal kedagi surmavat.»

Saared avastanud Abel Tasmani meeskonnaliikmed, kelle maoorid maha lõid, poleks tema viimase väitega ilmselt siiski nõustunud.

Edetabeli matkarada

Õigupoolest seisis viivuks vikatimehega silmitsi ka Ingrid Teder ise, kui ta pildistamiseks ühe kustunud vulkaani kraatri servale liiga lähedale tükkis ja jala all varisenud pinnase tõttu peaaegu et alla pidi kukkuma. Viimasel hetkel õnnestus tal tasakaal tagasi saada ja lasta ennast kõige tipuks samas kohas ikkagi ka fotografeerida.

Napist pääsemisest hoolimata nimetab Teder vulkaane mööda kulgevat matkarada, millel vahejuhtum aset leidis, üheks reisi suuremaks elamuseks. Ja tema pole ainus, kes sellest vaimustunud on. 19,4 kilomeetri pikkuse Tongariro ületamist peetakse parimaks ühepäevamatkaks Uus-Meremaal ning paljud spetsialistid paigutavad selle omas kategoorias esikümnesse isegi maailma mastaabis.

«Kohe algul tuleb tõsine katsumus - Kuraditrepp, kust üles ronimine võtab täiesti läbi,» räägib Teder. «Ent pärast enam nii hulle tõuse ei ole. Vähemalt siis, kui püsida pearajal ja mitte haruteesid pidi liikuda.»

Kõrvale on võimalik põigata näiteks selleks, et ronida kõige noorema vulkaani, 2287-meetrise Ngauruhoe otsa. Viljandlanna ja grupp, kellega koos ta matkama sattus, piirdusid limiteeritud aja tõttu siiski pearajaga ja isegi selle läbimine võttis aega kaheksa tundi.

«Meie tee viis niikuinii vanadest kraatritest mööda,» ütleb Teder ning nendib: «Hõõguvat laavat me küll ei näinud, ent tossu tuli nii kaljulõhedest kui lihtsalt läbi pinnase ning maa oli katsudes soe.»

Omaette vaatamisväärsuseks sel vulkaanilisest kaljust maastikul olid väävlijärved, mille taevasinisest türkiisini varieeruvad peeglid sirasid pruunis raamistikus nagu imekaunid vääriskivid.

«See maastik on nii kihvt! Mõtlesin, et kas Kuu peal on ka selline,» meenutab rändaja.

Kuidas kukutati geiser

UNESCO maailmapärandialade hulka arvatud Tongariro rahvuspargi lähedal asub teine põnev vaatamisväärsus Peidetud Org. Ka see paik, mida pärismaalased nimetavad hoopis Orakei Korakoks ehk Ehtimise Kohaks, pälvib tähelepanu oma geotermilise tegevuse poolest.

Praegu jääb Orakei Korako natuke naabruses asuva Rotorua varju, sest seal on kuumaveeallikad turistidele kergemini kättesaadavad. See linnake on mattunud igikestvasse mädamunahaisupilve, mis tekib väävliühenditest ja on seetõttu vaieldamatu tõend põrgu ligidusest.

Ent tegelikult peaks just Peidetud Org olema tuntum, õigupoolest lausa maailmakuulus. Õnnetuseks lasid praegu väga keskkonnateadlikud Uus-Meremaa võimud sinna 1960. aastate algul hüdroelektrijaama tarvis paisjärve rajada. See ujutas üle kaks kolmandikku väärtuslikust alast ning mattis muu hulgas enda alla Minginui geisri, mis paiskus aeg-ajalt 90 meetri kõrgusele.

Kui too seda tänapäevalgi teha suudaks, jagaks ta Vikipeedia andmetel esikohta praeguse maailma kõrgeima geisriga, mis asub Yellowstone'i rahvuspargis USA-s.

Nagu Ingrid Teder oma silmaga kindlaks tegi, on pilku paeluvaid kuumaveeallikaid, pulbitsevaid mudatiike ja geisreid Peidetud Orgu siiski tänaseni alles jäänud. Neist moodustunud järvekesed on kirevad nagu vana meremehe mälestused ning maa seest välja uhutud mineraalidest on veekogude kallastele tekkinud imelised valged terrassid.

Omal ajal ei jätnud leidlikud maoorid looduslikku kuuma vett muidugi kasutamata. Tiike tarvitati ka proosalistel eesmärkidel, toiduvalmistamiseks ja pesemiseks, kuid lisaks arvati veel olevat maagiline võime selles kümblevaid naisi kauniks teha. Nende näotätoveeringuid vaadates läheb enamiku eestlaste arusaam ilust maooride omast küll veidi lahku, kuid eks igal maal ole ju omad kombed.

Soe jää

Uus-Meremaa mitmekesisus tuleb ilmsiks isegi sellessamas vees, mis võib olla nii kõrvetavalt kuum kui jäiselt külm. Geisri temperatuur jäi Ingrid Tederil küll näpuga järele proovimata, selle eest sai ta kogu ihu ja hingega aimu, milline on Uus-Meremaa kõrgeima, 3764-meetrise Cooki mäe lähedalt algav Franz Josefi liustik.

Koos naabruses asuva Foxi liustikuga on Austria keisri järgi ristitud jäämassiiv unikaalne selle poolest, et lõpeb alles 300 meetri kõrgusel merepinnast ning on seetõttu alumises otsas ümbritsetud vihmametsade lokkava rohelusega. Ka jää peal on seal üsna soe, nagu veendus poolepäevase retke lühikestes pükstes läbi teinud Teder. Õigupoolest giid lausa soovitas tal pikkadest säärtest loobuda, sest need saavat niikuinii märjaks.

Kogenud teejuhtide abi peaks Franz Josefile turnima minnes igal juhul kasutama, sest vaatamata raskematesse kohtadesse raiutud astmetele ja abistavatele köitele, on seal üksi liikuda üsna ohtlik.

«Just veidi enne meid oli paar meest omapäi ronima läinud ja surma saanud,» hoiatab Teder.

12 kilomeetri pikkune liustik, mis kahe mäenõlva vahel ranniku poole sirutub, meenutab kaugelt alt vaadates pisut Rolling Stonesi kaubamärgiks saanud Mick Jaggeri keelt. Raske on hoomata tema suurust ja jõudu.

Alles siis, kui inimene jäämassiivi kõrvale või peale astub, selgub, kui hiiglaslik see on.

Matkakorraldajalt saadud kasside abil läks Tederil ronimine üsna hõlpsalt. Eelmisel päeval liustikku uhtnud vihm oli lakanud ja päike säras, püüdes liustikuga heleduses võistelda. Vaid paar pikka valget pilve ujus maa kohal.