Mõtlen paljudele Türgi ja Saksamaa inimestele, tänu kellele see sõit võimalikuks sai. Need on eelkõige minu ja meie kooli uued sõbrad, kellega kaks aastat ühises Comeniuse projektis tegutsesime.
Sõbrad aitasid Türgimaad tundma õppida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles projektis polnud keeruline osaleda, kuid see nõudis ärksat vaimu, koostöövalmidust, julget pealehakkamist ja konkreetseid tegusid. Saadud kogemused kaaluvad kulutatud raha ja magamata ööd üles.
Meie projekti viimase kokkusaamise paik oli Türgi linnake Ilgin Anatoolia kiltmaal suures Konya maakonnas, kus olime kord juba olnud.
Üllatusrohke saabumine
Enne Istanbuli jõudmist avanes lennukilt imeline vaade Kuldsarve lahte ulatuvale poolsaarele ning Bosporuse väinal triivivatele laevadele ja kalapaatidele. Lennuväli oli tõusvaid ja maanduvaid hõbetiivalisi õhusõidukeid täis.
Trepil lõi suvekuumus pahviks — alles olin astunud lennukisse vihmasajuses ja kõleda tuulega Riias. Kohver käes, seisatasin korraks ühe putka ees, kus kõik välismaalased lasevad Türgi tolliametnikul templi passi lüüa. Seejärel kuulsin juba oma nime hüütavat. Sõbrad olid vastu tulnud.
Pärast tervitusmusisid suundusime parklasse ning mind viidi ühte kaubanduskeskusse sööma — olin ju reisi alustanud kell neli hommikul ja käes oli hiline pärastlõuna. Meeldiva teeninduse ja maitsva toidu järel olin valmis minema ükskõik kuhu.
Istanbul on hõlmamatu linn
Et mu reisikaaslane ja kolleeg pidi Istanbuli jõudma alles õhtuks, olin kolme türgi meeskodaniku ja ühe armsa naistudengi meelevallas ning linnapildist lummatud. Esmapilgul ei võlunud mind autode rohkus ja roosipeenarde pikkus, vaid mošeede majesteetlikkus, veesina, suured laevad ja rahvahulk. Ehmatas minarettidest kõlav palvekutsung, mis kajas üle kahe kontinendi piiri.
Maailma metropolina tuntust kogunud Istanbuli Euroopa-osa asub poolsaarel Kuldsarve lahest lõunas, peamiselt elamurajoonina kasutatav uuslinn aga Aasias. Neid lahutab Bosporuse väin, mis omakorda ühendab Musta merd Marmara merega. Kaht linnajagu ühendab üle Bosporuse rajatud sild.
Istanbul laiub 7500 ruutkilomeetril ja selle rahvaarv ulatub 15 miljonini. Linna Euroopa-osa tuntakse eelkõige äri- ja kaubanduskeskusena. Igatahes meie järgmine hommik algas vanalinna tuuriga. Kasutasin meie türgi sõprade külalislahkust ning lasin neil endale põnevaid poekesi ja basaare tutvustada.
Ühest väikesest kingapoest leidsin endale mugava jalatsi. Et aga selle paariline oli kadunud nagu tina tuhka, jäid need jalavarjud ostmata, millest mul on seniajani kahju. Hinna üle kauplemise sain siiski selgeks.
Päeva teisel poolel jõudsid kohale ka meie sõbrad Horst ja Burkhard Saksamaalt ning tegime üheskoos laevasõidu Bosporuse väinal. Teekond pakkus lummavaid vaatepilte.
Ajalugu ja tänapäev käsikäes
Tänu eri kultuuride ja religioonide harmoonilisele kokkusulamisele võib Istanbuli võrrelda Roomaga, kus valitsesid nii Bütsantsi-aegsed kui Ottomani impeeriumi ülikud.
Esimesed teated asundusest Topkapi palee piirkonnas on juba pronksiajast. Aastal 513 enne meie aega hõivasid pärslased kaubasadamaks kujunenud asunduse. Ateena võimu alla satuti aastal 407 ja 146. aastal hakkasid valitsema roomlased.
Rooma imperaator Septimus Severus liitis linna kaitse eesmärgil Rooma impeeriumiga ning juba järgmise keisri Konstantin Suure järgi nimetati linn Konstantinoopoliks, laiendati selle piire ja nimetati Rooma riigi teiseks pealinnaks. Sel ajal ehitati ümber linna võimas müür, mille rekonstrueeritud osi võisime näha.
Pärast Rooma impeeriumi lahknemist ida- ja lääneosaks nimetati idapoolne Konstantinoopol Bütsantsi impeeriumiks, mis jätkas iseseisvalt ka Justinianuse valitsemisajal aastatel 527—565. Bütsantsi keisririik püsis veel 900 aastat. Ottomani türklased vallutasid selle 1453. aastal.
Sel ajal ehitati Hagia Sophia, pühamu, mis eesti keeles tähendab jumalikku tarkust ning mis praegu on muuseumina üks maailma arhitektuuri pärleid. See püstitati küll kristliku kirikuna, kuid sai pärast Istanbuli vallutamist 481 aastaks moslemite mošeeks. Türgi Vabariigi ajal on hoonet mitu korda ümber ehitatud.
Saime meiegi osa selle suurepärase ehitise hiilgusest. Eriti jäi meelde giidi jutustus sellest, kuidas keisrinnat kanti sisse käiku mööda, millel puuduvad astmed. Kandetooli eesotsas olid lühemat kasvu mehed ja tagapool pikemad, et see oleks kogu aeg rõhtsas asendis.
Ainult naistele mõeldud rõdult avanes imepärane vaade kogu pühamu sisemusele, kaasa arvatud restaureeritud seinamaalingutele.
Teine turiste meelitav ehitis on sultan Ahmeti mošee või nagu seda ingliskeelsena kutsutakse, The Blue Mosque. See on viimane Ottomani ajast pärit (XIV sajand) suursugune religioosse arhitektuuri näide, mille sarnast enam kunagi ei püstitatud.
Ükski kirjeldus ei suuda edasi anda hoone ehituslikke dimensioone ega lummavat arhitektuuri. Seinu, lagesid ja kõiki kuplialuseid kaunistavad sinist või rohekat tooni savimosaiigid. Aknad, mida on kokku 260, on kaetud vitraažidega ja sinakas valgus muudab mošee sisemuse eriliselt pidulikuks. Põrandat katvad vaibad on siidist ja käsitööna valminud.
See on ainus Türgi mošee, millel on nelja asemel kuus minaretti. Peakupli kõrgus on 23,5 ja läbimõõt 43 meetrit.
Pärast väikest jalutuskäiku purskkaevu, palmipuude ja roosipõõsaste ning meeldivate puhkenurkadega kujundatud pargis suundusime maa-alusesse muuseumi, mis asetseb otse Hagia Sophia vastas. See rajatis oli linna veehoidla, kus aastal 532 juhiti joogivett mööda akvedukti kodudesse.
Hoidla sisemus näeb välja kui sammassaal, mille vahesid täidavad basseinid, kus ujuvad ka kalad. Hoidla restaureeriti muuseumiks alles 1987. aastal. Praegu võib seal kuulata klassikalist muusikat.
Ilgin ja Kapadookia
Kolmanda päeva õhtupoolikul olime kiirteel ning Ilgini jõudmiseks kulus umbkaudu seitse tundi. Seal tundsime taas, et külaliste eest hoolitsetakse Türgis hästi. Ka kõik meie projektiga seotud asjaajamised sujusid. Võisime sõita Kapadookiasse.
Kesk-Türgis asuvat Anatoolia kiltmaad täidavad umbes 10 000 aastat tagasi vulkaani tegevuse tagajärjel tekkinud kaljud, mis moodustavad eriskummalisi skulptuurigruppe. Neid on voolinud tuul ja vihm ning neisse on paljude sajandite vältel inimesed koopaid uuristanud, et leida varju vaenlase eest ning ehitada sinna pühakodasid ja eluasemeid. Esimesed olid assüürlaste asundused.
Kapadookia süda on Göreme, vabaõhumuuseum, mida ärindus omamoodi ümber kujundab. Kaljudevahelisi orge täitvad külad ja linnad teenindavad turiste ning neid läbivad teed juhatavad vaatamisväärsuste juurde. See piirkond on saanud Türgi turismimagnetiks.
Tudengist giid tutvustas kummalisi moodustisi, mida kutsutakse haldjakorstnateks.
Veendusime, et Tuvide orus elavad tõepoolest tuvid. Uchisari oru kaldaid palistavad võimsad kaljud, milles avaneb rohkeid koopasuid. Vapustava vaatepildi saime ühest maa-alusest linnast.
Koopaid rajati juba pronksiajastul, kuid enamik siiski Bütsantsi riigi ajal nii kaitseks vaenulike hõimude rünnakute eest kui religioossetel põhjustel. Tunneleid pidi veeti kaupa, õhušahtid hoidsid hapnikuvaru ja kaevud tagasid joogivee.
Koobastesse sisenemine tekitas veidi õudu, eriti kui käigud olid kitsad ja astmed viisid aina sügavamale maa alla. Elektrivalgustusest hoolimata igatsesin pärast pooletunnist sügavikus viibimist päikese kätte. Ülestee oli aeganõudev ja üpris väsitav. Suur rõõm oli aga taas päikse kätte jõuda.
Lõpetuseks paar rida Comeniuse projekti teemal.
Bürood ja agentuurid pakuvad reisimisvõimalusi, kuid paljudele koolidele on tuttav veel üks viis: kirjutada projekte, leida nende kaudu sõpru kogu Euroopas ja avastada maailma Comeniuse fondi kaudu.