Roosid vajavad päikest ja ruumi

Juhan Juhani tutvustab roosi «Lydia Freimane», mis on saanud nime Läti kunagise kuulsa näitlejann järgi. FOTO: Egon Valdaru

Võrtsjärve lähedal Tubaka talus roose kasvatav Juhan Juhani ütleb, et neid lilli ei maksa kunagi liiga tihedalt istutada, sest muidu ei pääse õite ilu mõjule.


Aastakümneid turul ja laatadel roose müünud mees on tähele pannud, et sageli ostavad inimesed taimi kokku ega leia neile mõistlikku kasvukohta. Tema soovitab pärast taimede soetamist paar esimest päeva mõtelda ja kaaluda, kuhu täpselt need mulda panna.


«Aia kujundamine on nagu naise ehtimine. See on tunnetuslik mäng esteetiliste tõdedega,» leiab Juhani. «Praegu on meil roositaimed saadaval odava hinnaga, aga nägin hiljaaegu Prantsusmaalt tulnuid, mis maksid 320 ja 420 krooni. Kui inimene selle hinna eest taime ostab, hakkab ta juba mõtlema, kuhu ja milleks ta selle istutab.»
Juhani rõhutab, et kui maad on vähe, piisab ühest taimest. «Roos ei ole sõdur, kelle paned lihtsalt ritta seisma.»

Viljandist näiteid tuues arvab aednik, et SEB maja esine on väga efektne: pinda on piisavalt ja roosidest on kujundatud põnevaid värvilaike. «Samas jätab raekoja tagune Setu särgi mulje: sinna on lihtsalt palju roose tihedalt kokku aetud.»

Juhan Juhani soovitab roosid aeda istutada kindla kujundusliku aktsendina: kas rühma, peenra või spaleerina. Arvestada tuleb, et aia üldpildis võimutsevad roosid jaanipäevast septembri keskpaigani ning nad puhkevad siis, kui kevadised sibullilled ja pojengid on õitsemise lõpetanud.

Rooside värvi ja kõrgust valides peab muu hulgas silmas pidama, mis kasvab või paikneb nende taimede taga. Juhani arvates on roosidele suurepärane taust elupuud ja koonilised kuusevormid. «Universaalne taust on muidugi muru - ei ole ühtegi roosi, mis ei sobiks murusse.»

Kasvamiseks vajab roos päikest ja ruumi.
«Põhja poole pole teda üldse mõtet panna - seal jääb valgust väheks ning teda kimbutavad külmad tuuled,» nendib aednik. «Roosile tuleb imiteerida Hiinat, kust ta pärineb. Seal on talvel kuiv ja jahe, suvel aga kuum.»

Roniroosi võib Juhan Juhani sõnul istutada ka maja kõrvale, aga sel juhul tuleb vaadata, kas majal on vihmaveerenn. «Kui on, tuleb roosi poole rohkem kasta.»

Rooside kastmine on töö, mida ei tohi teha pealiskaudselt.
«Neile peab andma päris palju vett: see peab jõudma 40 sentimeetri sügavusele. Taime kohta tuleb iga kord arvestada ikka ämber vett ja selles võiks olla ka nõrk väetiselahus,» õpetab aednik ning toonitab, et kuigi roos tahab palju vett, ei maksa teda istutada ka lausa vesisse paika.

Ka päris majaseina äärde ei soovita Juhani roosi istutada. «See võiks kasvada vähemalt poole meetri kaugusel seinast.»
Majalähedasel kasvukohal on aedniku sõnul see eelis, et kelder soojendab talvel taime. «Eriti kasulik on see roniroosile. Juhul kui tema varred sügisel alla lasta, võib ta talveks isegi katmata jääda.»

Nii lõikeroose kui teehübriide soovitab Juhani istutada tunduvalt sügavamale, kui taim on olnud potis. «Kui sügisel niisugust taime korralikult mullata, on ta üsna külmakindel.»

Roosikasvataja ei tohi ära unustada taimede väetamist.
«Lahjendatud väetist võiks roosidele anda lausa kord nädalas,» ütleb Juhan Juhani ning lisab, et eriti suur on nende toitainetetarve õitsemise ajal ja kuivaga.
Väetise valik sõltub aedniku ütlemist mööda rahakoti paksusest. «Kel on rohkem raha, võib kasutada spetsiaalset lille- või roosiväetist, aga kõige odavam on mitmesugust orgaanikat kääritada.»

Näiteks võib panna käärima lehmavirtsa või kanasõnnikut, nõgeseid või niidetud muru, aga ka kõdunevaid toidujäätmeid, nagu banaanikoori. «Et roos vajab palju kaltsiumi, võiks ämbritäiele säärasele kraamile lisada peotäie puutuhka. Eriti tähtis on kaltsium liivase maa puhul.»
Väetiselahuse soovitab aednik teha suurde ämbrisse või tünni. «Anumasse tuleb panna kolmandiku osas orgaanilisi jäätmeid, täita see veega ning lasta segul 10-12 päeva soojas kaane all käärida. Väetama asudes lisatakse seda kümne liitri vee kohta kuni liiter.»
Roosikasvataja jutu järgi avaldab niisugune kraam taimedele ka bakteriaalset mõju. «Eriti tõhus on see kevaditi, kui muld on külm ja bakterid veel lämmastikku ei tooda. Nii jõuab bakteriaalne lämmastik taimeni ja ärgitab teda kasvule. See toimib samamoodi nagu pärm saia sees.»

Kunstväetistest soovitab Juhan Juhani roosidele kevadel esimesena panna kaltsiumnitraati. «Tänu kaltsiumile on roos külmale vastupidavam.»
Kunstväetistest tuleks eelis­tada kloorivabu mikroelementidega liitväetisi. Kõige tõhusamad on kastmisväetised, mis on kiire mõjuga ja ökonoomsed.
Kastetakse õhtupoolikul, põua ajal eelnevalt kobestatud mulda. Vedelväetist ei piserdata peenrale laiali, vaid valatakse taime juurekaela juurde lonksudena lehti märjaks tegemata. Hästi sobib multšimine kõdusõnniku või kompostiga (ämber ruutmeetri kohta).

Alates augusti algusest ei tasu Juhani sõnul enam lämmastikuga laiutada, vaid tuleks rõhuda sügisväetisele, et taim esimestele külmadele vastu peaks. «Nõrgenenud taim nakatub kergesti mullabakteriga ja võib talve jooksul mustaks minna. Sel põhjusel tasub roose sügisel ka sügavalt mullata.»

Tagasi üles
Back