Kellele töö on rõõm, see kella ei vaata

«Lõuna-Mulgimaa» toimetaja Meelis Sõerd paar aastat tagasi jaanilaupäeval oma Karksi vallas Metsakülas asuva emakodu Majori talu mäe otsas kasvava Jaanikase taga all metsas kümblemas sõnajalgade sees, mis rahvapärimuse kohaselt samal ööl õide pidid puhkema. Foto: Erakogu

Tänu paljudele tublidele ja heatahtlikele Mulgimaa inimestele, nii kaastöötegijatele kui lugejatele, täitus ajalehel «Lõuna-Mulgimaa» tänavu kevadel viisteist aastat esmailmumisest.

Soov selle tähtpäevani jõudmise eest asjaosalisi tänada on piisav põhjus, et koos toimetaja Meelis Sõerdiga möödunule pilk heita. Ajalehe avanumber tuli välja 1994. aastal, viimane, tänavu juunis trükivalgust näinud leht kannab järjekorranumbrit 171. Paaril esimesel aastal ilmus «Lõuna-Mulgimaa» iga kuu, pärast seda on juuli nii tegijaile kui lugejaile olnud puhkuseaeg.

Maakonna teine omavalitsuse leht
Nagu kõik asjad siin päikese all, sündis ka «Lõuna-Mulgimaa» mitme kokkusattumuse tulemusena. Mäletatavasti olid nõukogudeaegsed kolhoosid, sovhoosid ja külanõukogud 1990. aastate algul ajalooks saanud ning valituna vallavolikogudesse ja kinnitatuna omavalitsusameteisse oli maarahvas innukalt asunud ise oma kogukonna elu korraldama.

«Mäletan, et sellal käidi esimesi arvuteid kontoris aukartusega uudistamas kui imeasju. Internet ja mobiiltelefon olid tuleviku muusika. Maakonnalehed, üleriigilistest väljaannetest rääkimata, igasse valda tihti ei jõudnud. Nii sündis vajadus kutsuda ellu omavalitsuste lehed, mis enamasti hakkasid ilmuma kord kuus,» jutustab Meelis Sõerd.

Viljandimaa esimene omavalitsuse leht, Viiratsi valla «Kuukiri» oli kadunud kirjanik Vello Lattiku eestvedamisel jõudnud ilmuda kolm kuud, kui teisena jõudis lugejate ette «Lõuna-Mulgimaa» Abja valla ning toonase Abja-Paluoja ja Mõisaküla linna häälekandjana. Paari aasta pärast laienes leht Halliste valda.

«Olin aastaid töötanud Kamara sovhoosi juristina. Seejärel sõin aastakese majandi likvideerimiskomisjoni liikme leiba. Kui ka see töö ühele poole sai, tegi - kui mu mälu mind ei peta - toona Abja vallavolikogu energiline ja ettevõtlik esimees Jüri Patune mulle ettepaneku hakata välja andma piirkondlikku lehte,» meenutab Meelis Sõerd.

Esialgu tegi ta lehte pisikeses trellitatud akendega ruumis sealsamas kontoris oma endise juristilaua taga, töövahenditeks lauatelefon ja igivana Mercedese kirjutusmasin. «Paari kuu pärast kolisin Kamara raamatukokku, kus minu kasutada oli lükandustetagune kitsas köögiruum. Ametisõite tegin oma aasta varem soetatud 1968. aasta punase Moskvitšiga.»
Esimeste lehenumbrite pildid klõpsis toimetaja vana nõukogudeaegse aparaadiga Vilija. «Mustvalged pildid valmisid öösiti oma korteri tekkidega pimendatud esikus, kui abikaasa ja tütar magasid ning ukseprao vahelt enam valgust ei paistnud.»

Nüüd valmivad nii fotod kui lehetekstid arvuti abil ja auväärne Mercedes veedab pööningul vanaduspuhkust.