Tiivuline muusik soojendab aidas südameid

Kuigi kilk esitab oma repertuaari paremaid igatsuslaule öösel, võib teda kuulda keskpäevalgi. Seda Katre Ratassepp (paremal) ja Marion Selgall parajasti teevadki. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi pärimusmuusika aida keldri võlvide all on end koduselt sisse seadnud kilk, kelle hüpnootiline sirin ja tähendusrikas minevik passivad pärimuskultuuri alalhoidmiseks rajatud majja nagu valatult.

Esimest korda andis kilk endast häälekalt märku üsna pea pärast hoone avamist. Osa aida töötajaid usub, et ta pole majja tulnud pärast ümberehitust, vaid on seal kogu aeg elanud. Nõnda kolis aidarahvas tegelikult hoopistükkis kilgi manu.

Kilgid on tänapäeval ütlemata haruldased. Vähesed on nende lummavat saagimist ihukõrvaga kuulnud ja üsna üksikud nende pikki tundlaid oma silmaga näinud. Seda kummalisem, et vähemalt üks kilk on end sisse seadnud majas, kus käib linna kõige elavam kontserditegevus.

Eesti pärimuskultuuris seisab kilk tähtsal kohal. Vanarahvas teadis, et tema ilmumine toob majapidamisse õnne. Juhtus kilk kaduma, võis peljata kogu eluaseme hävingut. Nõnda võttiski maad uskumus, et kilgid etendavad maja või ahju kaitsevaimu tähtsat rolli.

Kui enne laulsid kilgid ahju taga, siis tänapäeva küttesüsteemiga pärimusmuusika aidas pole ahju parimagi tahtmise juures kusagilt võtta. Nii ongi aidakilk ajaga kaasas käinud: ta laseb laulu elektrikapi taga, hoolimata nendest tuhandetest voltidest, mis kapist kuuldamatu surinaga läbi voolavad.

Pärimusmuusika teabekogus töötav Marion Selgall hakkas kilki kuulma enne teabekogu avamist, kui veetis aida võlvlagedega keldris palju aega.

«Töötasin siin pikki õhtuid ja isegi öid ning kilk oli minu kaaslane,» räägib Selgall naeratades. «Kui ma kilki esimest korda nägin, tundus ta isegi natuke vastik: selline veidi prussaka moodi. Aga tirtsu meenutas ikka ka ja see teeb ta natuke meeldivamaks!»

Aida pealik Ando Kiviberg oli varem kilki kuulnud küll, kuid eriti uhke juhtum on tal meeles päevast, kui ta tegi Hiiumaa Käina gümnaasiumi õpilastele aidas ringkäiku.

«Jõudsime alla keldrisse ja see oli küll efektne, kuidas kilk valju ja selge häälega laulma kukkus,» kõneleb Kiviberg.

Pärimusmuusika kilk on loomu poolest maalähedane tegelane ning keldrikorruselt kõrgemal pole teda trehvatud. Siiski pole ta keldris esimene ja ainus ootamatu asukas: kohe pärast maja valmimist avastati seal laest südamerahus rippumas nahkhiir.