Kuidas küll on võimalik kirjutada nii põnevast ja mitmekülgsest näitlejast nagu Robert de Niro nii puine ja faktides ebausaldatav tellispaks biograafia?
Ärakäkerdatud elulugu
11. juuni 2009, 17:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma karakterites elav ja sõna tõsises mõttes füüsiliselt enda kehastatavateks tegelasteks muutuv tagasihoidlik De Niro on karjääri algusest saadik hoidnud üsna omaette ning annab intervjuusid üliharva. Tema biograafia autoril John Baxteril ei õnnestunudki näitleja endaga kohtuda. Aga see pole vabandus.
De Niro täiuslikkusejanu ja kohati suisa maniakaalselt põhjalik rollide ettevalmistamine on saanud legendaarseks. Baxteri entusiasmis pole kahtlust. Seda kummalisem on mõni lausa põhimõttelise tähendusega eksitus, mida oleks saanud vältida kas või elementaarse aastaarvude kontrollimise abil.
Usaldusväärsus saab esimese matsu juba raamatu kaheksandal leheküljel proloogis, mis on püütud lahendada denirolikus veidi resigneerunud ja pseudodokumentaalses stiilis. Seal kujutatakse näitlejat 1989. aasta hakul ja ühe võtmelausena viidatakse tema biograafi arvates 1987. aastal valminud filmile «Awakenings». Tegelikult sai see tõsielul rajanev lugu, kus de Niro partner oli Robin Williams, valmis alles aastal 1990. Üks hullemaid libastusi on raamatus aga de Niro rolli segiajamine Al Pacino mõneti analoogse tegelasega.
Hea küll, neljasajal leheküljel võib nii mõndagi juhtuda. Ehk on raamatul siis väärtus ladusa lugemisvarana? Kahjuks ei.
Howard Sounes polnud iialgi kohanud Charles Bukowskit, ometi suutis ta kirja panna suurepärase eluloo «Pöörase elu rüpes», mis avab Bukowski elust tõesti senitundmatuid tahke ning on ühtlasi põnev ja haarav. Täpselt sama tegi Jeffrey Meyers George Orwelliga teoses «Orwell. Ühe põlvkonna painav süütunne».
Seda loetelu võiks jätkata, kuid eri ajastute vahel suhteliselt kaootiliselt pendeldav, raskesti jälgitavasse ja segasesse viidete rägastikku uppuv ning kaootilist telefoniraamatut meenutav «De Niro» sinna kindlasti ei kuulu.