«Üks lehm aitab meil tavaliselt kogu talve üle elada ja veel pool suve takkajärele,» räägib perenaine tasa. «Hobuseliha sööme siin ka, aga see läheb rutem halvaks.»
Saan teada, et kuna sageli kaob külast elekter mitmeks päevaks, isegi nädalaks, on tavaks liha soolata.
Nii nagu mitmel pool mujal Siberis, tajun ka siin, et inimesed elavad vähemalt Eestiga võrreldes stressivaba elu. Et materiaalseid võimalusi on vähevõitu, püütakse rahul olla sellega, mis on, ja üritatakse nautida päeva, mis on antud.
Vaba aega on inimestel üsna palju. Näen oma silmaga, kuidas mu majaperenaine hommikutundidel paariks tunniks raamatusse süveneb.
Muidugi leiavad ka paljud Hoitogoli inimesed rõõmu ja lohutust alkoholist. Kui looduseilu pakkuvas külas ringi jalutad, võid olla kindel, et keegi sind ikka väikesele tutvumisjoogile kutsub. Siin kandis pole võimalustki, et mõni võõras inimene kohalikule märkamata jääb.
Kui on käes lahkumise aeg, küsin majaperenaiselt Sõren-Dõžitilt viisakalt, mida ta minu ülalpidamise eest tasuks küsib. Naine ei oska paraku midagi arvata ja soovitab mul reisijuht Eljaga nõu pidada. Jõuame koos mõttele, et paras oleks maksta 500 rubla. Näen, et sellise summaga jääb perenaine väga rahule.
Et tuul on tugev, veedan viimased pool päeva Hoitogolis ilma elektrita. Tagasi Kõreni jõudnud, märkan üllatusega, et ka seal pole tugeva tuule tõttu elektrit. Kõreni majaperenaise Nadja käest saan teada, et ilmselt tuleb vool tagasi alles paari päeva pärast.
«Vaata nüüd, millistes tingimustes me XXI sajandil elame!» viskab ta hüvastijätuhommikul nalja. «Aga nälga ma sind ei jäta,» lisab ta kohe.
Puupliit on küdema pandud. Saan veel kord kinnitust, et tassi tee ja suurema või väiksema suutäieta ei lahku sa ühestki Venemaa kodust.
Artikli autor Mirjam Matiisen teeb Irkutskis vabatahtlikku tööd
programmis Euroopa Noored