/nginx/o/2009/06/10/192601t1hb987.jpg)
Burjaatia pealinna Ulan-Udesse satub turiste maailma suurimat Lenini pead, budismikeskusi ja suhteliselt korralikke muuseume kaema aasta läbi. Igatahes tean ma vähe siia kanti tulnud eurooplasi, kes Ida-Siberisse ja Mongooliasse reisides poleks peatunud paar päeva Ulan-Udes.
Samuti kohtab palju turiste mõnes ülimalt kauni loodusega paigas, näiteks pisikeses Aršani mägikülas, Šumaki mägedes või Žemtšugi kuumaveeallikate juures.
Olen väga rõõmus, kui meie Irkutski kontori sekretärineiu Maša mind paariks päevaks Burjaatiasse oma lapsepõlvekoju külla kutsub. Esiteks elab Maša perekond üsna turismivabas piirkonnas. Teiseks lähen Burjaatiasse seiklema Venemaale üsna tähendusrikkal ajal: saan näha, kuidas tähistavad vähemusse kuuluvad burjaadid 9. mail võidupüha.
Burjaatia naaberoblasti pealinn Irkutsk elab juba mai algusest saati võidupüha meeleolus. Terve linn on täis suurejoonelisi plakateid ning tundub, et iga eraettevõtte uhkuse asi on riputada seinale või akendele patriootilisi loosungeid. Sõjaveteranidele pühendatud mälestusplakatid on Irkutskis üleval ka nädalapäevad pärast pühi.
Siberi mõistes suurlinnast, 600 000 elanikuga Irkutsist põrutab Burjaatiasse paari tunniga. Meie sihtkohta, sadakond korda pisemasse linna nimega Kõren, mis on Tunginski maakonna keskus, viib kas ülehelikiirusega kihutav liinitakso või aeglaselt loksuv liinibuss. Meie ajakavasse sobib seekord bussi väljumisaeg.
Sellest, et oled Burjaatias, annavad kõige silmatorkavamalt aimu maastikku ilmuvad kaunid mäetipud ja tänavatel vabalt kõndivad karvased lehmad. Minu kogemuse järgi on need kogu Burjaatia maakeskkonna tunnusmärgid.
Maša saab teada, et paar tema burjaadist sõpra on parasjagu tööasjus Dalahai külas, mis jääb täpselt meie teele.
Astume bussist maha ning võtame kohe istet kahe pilusilmse noormehe Žiguli tagaistmel. Tujutõstmiseks keeratakse automakk täistuuridele. Kõlab vene disko.
Tööasjad tähendavad maamõõtmist ja enne Kõreni sõitmist tuleb meil kiiresti läbi käia paar külahoovi, et Ajur ja Danil (nii kutsub Maša oma sõpru) saaksid oma mõõtmised ära teha.
Dalahai on pisikestest ehedatest Burjaadi küladest esimene, mida mul lähemalt näha õnnestub. Kohe esmapilgul on selge, et siinsed elanikud sarnanevad näojoonte poolest pigem Aasia rahvaste kui eurooplastega.
Samuti on selge, et vene keelt õnnestub siin üsna harva pruukida.
Burjaatia külakeskkond on erinevalt selle paiga linnadest üsna ühetooniline. Majad ja neid ümbritsevad aiad on kõik naturaalse puidu tooni. Paigale annavad värvi vaid uhked venepärased aknaraamid.
Kui üritan Dalahai külaelu fotokaameraga jäädvustada, tutvustavad reisikaaslased mind kohalikele sõnadega: «Ta on Ameerikast.» Nad teavad, et olen tegelikult Eestist, aga ju siis tähendab sõna «ameeriklane» siin kandis turisti sünonüümi ja räägib enda eest.
Maamõõtjad ajavad Dalahais taga üht maaomanikku, kes on ühtlasi küla viimane elus olev sõjaveteran. Majad on trobikonnas koos ja ehkki igaühel on aadress, on numbri ja nime järgi siin võimatu midagi üles leida. Tänaval tuleb lihtsalt otsitava nimi öelda.
Lõpuks leiame vanamehe üles ning ühtlasi kohtame tema hoovil nelja külameest, kes on tulnud juba päev varem sõjaveterani «õnnitlema».
«Palu, las ta paneb ordenid ka rinda,» öeldakse mulle kohe, kui hakkan vanamehi pildistama.
Pean ordenite nimetamist veidi kohatuks ega hakka sõjaveterani sellega tüütama.
«Soovin teile head võidupüha!»
Küll aga jalutavad mulle ordenid ise vastu järgmisel päeval maakonna pealinnas Kõrenis. Umbes 6000 elanikuga väikelinn pole võidupühaks küll nii tõsiselt valmistunud kui sadakond korda suurem Irkutsk, kuid läheneva pidupäeva märke on ometi näha. 9. mai eelõhtul tõmmatakse veel siin-seal linna strateegilisemates punktides, näiteks Lenini ausamba lähistel üles valgesinipunaseid kangaid.
Ööbin Kõrenis töökaaslase Maša ja tema ema Nadja pool. Suure kondiga Nadja on hariduselt režissöör-lavastaja ja õppinud isegi Moskvas. Abielu on toonud ta Burjaatiasse ja nüüd kuulub perekond Kõreni kahe protsendi venelastest elanikkonna hulka.
Nadja töötab küll omavalitsuses ja peab talus lehmi ja sigu, kuid artistlikkus on temas endiselt vägev. Mõne koos oldud tunni jooksul jõuab Nadja värvikalt ja kõva häälega ära jutustada nii enda kui oma mehe ja laste eluloo ning ühtlasi terve õhtu muret tunda tütre peigmehevaliku pärast.
Mulle kui eestlasele peab Nadja kohe mainima, et linnas elab üks abielupaar, kes on mõne aasta Tallinnas mööda saatnud. «Ja kui piirid veel lahti olid, tuli siia Tartust väga palju turiste,» lisab ta. «Siit mindi edasi mägedesse.»
9. mai hommik Kõreni linnatalus — siin peetakse koduloomi peaaegu igas südalinna majapidamises — algab sellega, et pereema helistab läbi ilmselt kõik oma tuttavad sõjaveteranid.
«Tere hommikust, Vladimir Pavlovitš!» kuulen pereema reibast häält juba kella kaheksa paiku laupäeva hommikul. «Soovin teile head võidupüha, õnne ja tugevat tervist! Kas paraadile ka lähete?»
Umbes sellises stiilis teeb Maša ema veel mitu kõnet.
Kogu selle vene elu kõrval on Burjaatias heal järjel budism ning tundub, et tavaelanikud hindavad ka kohalike jumalatega seotud pühapaiku.
Kui Kõrenist liinitaksoga paar päeva hiljem Irkutskisse sõidan, saan kinnitust kuuldule, et suitsumehed tavatsevad kohaliku pühaku puhkepaigas Tamhi Barjašas korraks peatuda ja sinna tõmbamata sigareti poetada. See olevat koht, kus pühak piipu tegi. Huvitaval kombel peab ka meie marsajuht Tamhi Barjaša juures korraks kinni, kummardab ja jätab sinna maha ühe sigareti.
Samal ajal kui linna keskväljakul kõlavad patriootlikud laulud, kutsuvad kõlaritest kostvad meditatiivsed helid sisse astuma sadakond meetrit eemal asuvasse pisikesse budismikeskusesse. Kõreni linnakeses tegutseb tervelt kolm sellist keskust ja niipalju kui ma paari päeva jooksul näen, on neis alati inimesi.
Kaks punase halatiga nudipäist meest loevad keskuses keskendunult palveid. Arvatavasti on üks neist õpetaja, teine õpilane. Värvikirevas majakeses on ka keskendunud palvetajaid. Avatud on poenurk, kust saab küünlaid, ehteid ning kõikvõimalikke budistlikke skulptuure ja suveniire. Üks nurgake on pühendatud surnud inimestele ja nende fotodele, nende juures põlevad küünlad.
Burjaadid on jutukas rahvas ja nii saangi välja astudes jutule kohaliku linnavalitsuse turvamehega, kes räägib, kui sagedasti käiakse siinses keskuses surnute eest palvetamas. «Palutakse ka pikemat eluiga,» ütleb häbelikult naeratav turvamees ja uurib siis viisakalt, kuidas Eestis elu on.
Minul õnnestub Kõreni ümbruses seiklemiseks leida isiklik taksojuht. Nadja sõbranna Elja, kes on Kõreni kooli muusikaõpetaja, peab plaani turismindust turgutada. Selleks on ta laenuga ostnud lähedal kuurordis paar pisikest maja ja pakuks turistidele hea meelega muidki meelelahutusi, näiteks ümbrusega tutvumist.
Saan Elja giidiks Eesti mõistes suhteliselt naeruväärse hinnaga, 300 rubla eest päevas. Lisaks maksan bensiini eest, aga et vaatamisväärsused ei asu üksteisest kaugel, siis palju sellele ei kulu.
«Loodan, et sa saadad mulle ka edaspidi siia turiste,» ütleb kärehäälne burjaadi naine Elja minu arvates põhjuse, miks ta nii odavat teenust pakub.
Aga samas ei küüni siinse õpetaja palk üle paari tuhande Eesti krooni. Seega on iga lisarubla abiks.
«Tahaksin hirmsasti turismindusega tegelda, aga ma täpselt veel ei tea, kuidas seda teha,» kurdab mulle Elja autosõidu ajal. On tõsi, et välismaa turiste liigub siin kandis vähevõitu. Ja sama kindel olen selles, et näiteks eestlasel oleks neis paigus vaadata oi kui palju. Eriti põnev on siin liigelda inimesel, kes veidigi vene keelt oskab. Sellist loodust meie kodukandis juba ei kohta. Kultuurist rääkimata.
Elja sõidutab mind kõigepealt paarikümne kilomeetri kaugusele Žemtšugi küla lähistele Malõi Žemtšugi looduslike kuumaveeallikate juurde. Neist voolava vee all saab tasuta kümmelda, avatud on paar tasulist basseini ning pakutakse looduslikke kuumaveevanne.
Maikuus on kümblejaid vähevõitu, kuid Elja räägib, et suviti on see paik rahvast tulvil. Eriti populaarsed olevat Burjaatia paigad Irkutskist pärit turistide seas.
Kallis Jumal, õnnista mind lapsega!
Muusikaõpetaja Elja lükkab oma automakki Burjaatia muusika plaadi. See ja kogu ümbrus tekitavad tunde, nagu polekski me Venemaal.
Võtame suuna eheda Burjaadi küla Hoitogoli poole, mis asub Kõrenist umbes 50 kilomeetri kaugusel, ning teeme peatusi teele jäävates budismikeskustes ja pühapaigus.
Kõreni külje all paiknev budismikeskus ehk datšan on üsna räämas: majadelt ja skulptuuridelt on värv maha koorunud. Minu reisijuhi jutu järgi see koht siiski veel töötab ja nädala sees näeb siin laamatki. Jätame mõned mündid keskuse ümber seisvate värviliste loomaskulptuuride suhu. Tundub, et see on populaarne komme, sest kivist loomade suud on raha täis.
Seitse kilomeetrit enne sihtkohta Hoitogoli ootab meid väga heas korras budismikeskus, kus on mitu palvetamiseks mõeldud majakest ja korralikud pingid niisama istumiseks. Reisijuht räägib, et kõigepealt on siin tavaks datšanile jalgrada pidi tiir peale teha ja alles siis palvetada.
Üks palvemaja on täis väikeste laste rõivaid ja mänguasju. Hiljem kuulen, et seal käivad paljud lastetud pered endale lapsi palumas ja need asjad olevat andamiks kaasa toodud. Palvemaja nurgas lebab raamatuke, kuhu iga lapsesoovija on oma nime ja sünniaasta üles tähendanud.
Otsus üheks ööpäevaks pisikesse Hoitogoli külla minna on paras väljakutse. Selles paigas pole mobiililevi, muudest mugavustest rääkimata. Elama lähen teejuhi sõbranna sugulase, burjaatia naise poole, kelle eesnimi on Sõren-Dõžit. Palun naisel oma nime kohe märkmikusse kirja panna, arvates, et äkki on sellest külas liikudes abi. Nii ongi. Uudishimulikele ütlen, et elan üheksandas kvartalis majas number 34. Vastuseks saan vaid õlakehituse.
Umbes 500 elanikuga külas teatakse üksteist vaid nimepidi, mitte aadressi järgi.
Hoitogoli küla on tekkinud mägedevahelisele lauskmaale. Majad on siin üsna tihedasti koos, umbes nagu mõnes Eesti tänapäevases põllukülas. Ainus vahe on see, et tänavate süsteem siin ei kehti. Jääb mulje, et iga majaomanik on oma elamise püsti pannud sinna, kus aga sobivam tundus. Autodel on suur oht tee peal porisse kinni jääda, eriti pärast vihma. Autodest tunduvalt enam on näha liiklemas karvaseid lehmi. Huvitaval kombel kasutavad paljud mehed endiselt ka hobusõidukit. Ratsanikke kohtab tihti.
Hiljem kuulen oma perenaise käest, et hobuste rentimine on külaelanikele suviti põhilisi elatusallikaid. Paari päeva ratsasõidu kaugusel asub kuulus Šumaki mäestik, kuhu pääsebki kas jalgsi või hobusega. Matkahuvilisi satub siia kogu maailmast ja niipalju kui ma kuulen, saab külast hobuse edasi-tagasi sõiduks rentida 8000 rubla eest. Paar tuhat tuleks lisaks maksta matkajuhile.
Minu Burjaatia kodu näeb seestpoolt välja üsna minimalistlik: asju pole palju, kuid kõik on väga puhas. Seintel on nii vene õigeusu kui budistlike pühakute pilte. Perenaine, kes elab siin oma noorema poja ja ajutiselt ka hulga lapselastega, on väga tasane ja naiselik naine. Näha on, et loomakarja kõrvalt jõuab ta ka majapidamisel ilusasti silma peal hoida.
Esimene tund aega on Burjaatia peres abiks minu teejuht, kes ühtlasi on asunud tõlgi rolli. Siin peres räägitakse kohalikku keelt ja vene keelele minnakse üle järk-järgult. Saan teada, et kui keegi on esimest korda burjaatidel külas, pakutakse talle lonksuke piima. Selle rüüpamine aitavat kõige paremini kohalike jumalate hingedega ühendusse astuda ja see omakorda lubab külalisele head äraolemist.
Raskeks katsumuseks osutub kohaliku tee joomine. Perenaise sõnul keedetakse traditsioonilisel kombel teed harva, kuid minu kui külalise saabumise puhul on see ikkagi hakkama pandud. Saan teada, et teed valmistatakse loomarasvast, piimast ja veest. Maitse järgi võib aimata, et ilmselt on veel lisatud mingisugust maitsetaime. Kuigi teel pole iseenesest vigagi, muudab teadmine, et see on keedetud loomarasvast, mind veidi tõrksaks. Aga õnneks saan hakkama.
Kahe päeva jooksul teen lähemalt tutvust burjaadi külaelule omaste toitumiskommetega.
Ega siin midagi märkimisväärset olegi: süüakse liha, liha ja veel kord liha. Päevas on kolm suuremat söögikorda: hommikusöögiks enamasti liha makaronidega, lõunasöögiks liha kartulitega ja õhtusöögiks lihast ja makaronidest valmistatud supp. Kõige selle kõrvale kulub kõvasti leiba ja tavalist kaupluses müüdavat teed. Teed juuakse ainult piimaga.
«Üks lehm aitab meil tavaliselt kogu talve üle elada ja veel pool suve takkajärele,» räägib perenaine tasa. «Hobuseliha sööme siin ka, aga see läheb rutem halvaks.»
Saan teada, et kuna sageli kaob külast elekter mitmeks päevaks, isegi nädalaks, on tavaks liha soolata.
Nii nagu mitmel pool mujal Siberis, tajun ka siin, et inimesed elavad vähemalt Eestiga võrreldes stressivaba elu. Et materiaalseid võimalusi on vähevõitu, püütakse rahul olla sellega, mis on, ja üritatakse nautida päeva, mis on antud.
Vaba aega on inimestel üsna palju. Näen oma silmaga, kuidas mu majaperenaine hommikutundidel paariks tunniks raamatusse süveneb.
Muidugi leiavad ka paljud Hoitogoli inimesed rõõmu ja lohutust alkoholist. Kui looduseilu pakkuvas külas ringi jalutad, võid olla kindel, et keegi sind ikka väikesele tutvumisjoogile kutsub. Siin kandis pole võimalustki, et mõni võõras inimene kohalikule märkamata jääb.
Kui on käes lahkumise aeg, küsin majaperenaiselt Sõren-Dõžitilt viisakalt, mida ta minu ülalpidamise eest tasuks küsib. Naine ei oska paraku midagi arvata ja soovitab mul reisijuht Eljaga nõu pidada. Jõuame koos mõttele, et paras oleks maksta 500 rubla. Näen, et sellise summaga jääb perenaine väga rahule.
Et tuul on tugev, veedan viimased pool päeva Hoitogolis ilma elektrita. Tagasi Kõreni jõudnud, märkan üllatusega, et ka seal pole tugeva tuule tõttu elektrit. Kõreni majaperenaise Nadja käest saan teada, et ilmselt tuleb vool tagasi alles paari päeva pärast.
«Vaata nüüd, millistes tingimustes me XXI sajandil elame!» viskab ta hüvastijätuhommikul nalja. «Aga nälga ma sind ei jäta,» lisab ta kohe.
Puupliit on küdema pandud. Saan veel kord kinnitust, et tassi tee ja suurema või väiksema suutäieta ei lahku sa ühestki Venemaa kodust.