Kuldsete kätega pillimees ehitab kõrtsi

Paar nädalat tagasi istus Ivar Lugima traktoriroolis ja sõidutas koduümbruse suuri kive aiaks kokku. Aiameister Enn Laante juhendamisel sai neist uhke müür.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Mõõdulint meetri jagu ette sirutatud, astub Ivar Lugima mulle vastu, kui Viljandi ja Saarepeedi valla piiril asuva Härjapea kõrtsi juurde jõuan. Tal on käsil murutraktorile käru ehitamine, et sellega siis vanale munakivisillutisele kogunenud mullakiht ära vedada.


Pärast kultuurikooli lõpetamist Viljandisse jäänud mees tunnistab, et algul oli tal plaanis kindlasti koju Raplamaale tagasi minna.



«Töökohtki ootas: minust pidi saama Juuru kultuurimaja direktor,» meenutab ta kolme­kümne aasta tagust aega. «Aga vastloodud ansambli Günf käekäik oli meile tollal ikka väga oluline.»



Günf oli oma hiilgeaegadel populaarne ja edukas: sai


autasusid muusikapäevadelt ja konkurssidelt. Nüüdki, kui koosseis on kahanenud vaid kahemeheliseks, jätkub talle austajaid.



«Nii sageli kui endistel aegadel me enam esinemas ei käi, aga kord-paar nädalas küll. Põhiliselt pubides ning sünnipäeva- ja firmapidudel. Meie kõige populaarsem laul «Viimases bussis» on Elmari raadio soovilugude esituhandes praegu 65. kohal ja seda tellitakse meilt tõesti iga kord,» räägib Ivar Lugima ning meenutab selle laulu saamislugu.



«Bändi algusaastail tegime kaks korda nädalas proovi ja alati pidi uue looga kohale tulema. Ükskord mul seda polnud ja poisid said päris kurjaks. Panid mind teise ruumi luku taha, kuniks lugu olemas. Seal see siis sündiski. Selle prototüüp kõnnib praegugi Viljandis ringi. Ise ta küll arvatavasti ei tea, et ta laulu sisse panin.»



Ilus töö


Üks pillimehetöö ilusamaid kogemusi jääb Ivar Lugimal Viiratsi kapelli koosseisus rahvamuusika mängimise aega.



«Toona rändasime läbi Soomed, Saksad, Austerid ja Prantsusemaad. Ahrensburgis kohtasin vahvat lõõtsameest Brunot, kes mängis imeilusat valssi, mida hiljem olen mänginud sadu kordi. Selgus, et see on «Lumevalss», Baierimaal väga tuntud lugu. Mitu aastat hiljem märkasime ühel festivalil Austrias, et esireas istub toosama herr Bruno. Tegime kava kiiresti ringi ning mängisime oma «Kivikasukate» ja «Leika Aadude» vahele ka «Lumevalssi».



Vanal läks vunts sirgu ja ta oli silmanähtavalt liigutatud. Samal õhtul kohtusime üleval mägedes. Vana kehitas oma nahkpükse, võttis pilli, pani käe mulle õlale, vaatas sügavale silma sisse ja ütles, et selle loo laulab ta mulle. Ja siis tuli «Lumevalss» oma täies hiilguses. Alpi aasade vahel. See läks mulle väga hinge ja ma ei häbene öelda, et sikutab seniajani silma niiskeks. See oli sama võimas tunne kui kuulata näiteks Poolas Oginski «Poloneesi», mida mängitakse suurel kirikuorelil.»



Pillimehest mõisavalitsejaks


Muusika, ehkki hoopis tagasihoidlikumas mahus, on Ivar Lugima elus endiselt tähtsal  kohal. Suurem tähelepanu ja hool on praegu suunatud ehitustöödele kunagise Peetrimõisa karjamõisa laudahoones asuvas Härjapea kõrtsis oma kodu, endise mõisavalitsejamaja kõrval.



«Oma kõrts on ju iga pillimehe unistus,» naerab mees, kui küsin, miks ta seda teeb.



«Ma olen kasvanud mõisapargis. Iga päev käisin mööda Maidla mõisa alleed — vanaisa kodu jäi Nõmme kõrtsi taha. Need hooned oma suursugususe ja salapäraga pugesid mu hinge ja kui Härjapea kõrts neli aastat tagasi mu teele sattus, võtsin selle rõõmuga,» jutustab ta oma austusest ja armastusest vanade asjade ja hoonete vastu.



Millal kõrts lõplikult valmida võiks, ei taha peremees ennustada.



«Katus ootab vahetamist ja sisetöidki on palju, paraku ei saa enne projekti kinnitamist muinsuskaitse all oleva hoonega suurt midagi teha. Projekt aga — see on päris habemega lugu,» rehmab ta käega, lisades lühikese kommentaari, et sõpradega on teinekord raske asju ajada.



Sõpru on Ivar Lugimal palju ning muist neist käis ka paar nädalat tagasi kiviaia ehitamise talgutel.



«Kaksteist meest rühmas terve pika päeva. Meid juhendas kiviaiameister Enn Laante. Kõik suured kivid vedasin ükshaaval traktoriga paika. Kokku ehitasime aeda neli päeva,» jutustab ta tulevase kõrtsi ette jälje jätnud ettevõtmisest.



Härjapeale talgutööle või muidu tulija tühja kõhuga ei jää. Peremees üllatab külalisi ikka hõrkude toitudega. Viimase aja hittroog grillitud maks viib lausa keele alla. Teised lemmikud on kalad.



«Just lõpetasin siin kahe suitsuahju timmimise. Tegin kalade jaoks nii kuum- kui külmsuitsuahju. Katsetamist oli omajagu, aga tulemus sai hea. Nüüd on mul neli suitsuahju: kaks puuküttega ja kaks elektrilist,» kõneleb Ivar Lugima ning pakub maitsta omavalmistatud külmsuitsulõhet. On tõesti hea.



Kannatlik meel


Kala mekkides saan kuulda ahjude timmimise kunstist ning mõtlen, et kannatlikkust nõudvad tööd paistavad Ivar Lugimale sobivat. Peale suitsuahjude ehitamise häälestab ta ju ka klavereid ja parandab muusikainstrumente.



«Teen sügava kummarduse Tõnu Kallaste ees: tema õpetas mulle seda tööd ja aitab alati hea meelega, kui mul mingi küsimus tekib,» lausub mitmekülgne mees.



Kui palju klavereid tema käe all häälde on saanud, ei oska Ivar Lugima öelda, küll aga meenutab üht erilist seika.



«Kõige ebatavalisem koht, kus ma klaverit olen häälestanud, oli Eliise kaubamaja katus. Tegin seda tol päeval, kui majas avati kasiino ja Rein Rannap selle avamise puhul mängimas käis. Seal ma siis timmisin seda pilli, juuksed tuules lehvimas.»



Kultuurimajas oli aga ühe Rannapi kontserdi vaheajal tulnud klaver üle häälestada, sest artisti jõuline mängustiil seda just ei säästnud.


Küsimus, mis neist kolmest, kas pillimäng, klaverihäälestamine või mõisavalitsemine, talle kõige südamelähedasem on, toob vestlusse vaikuse ning seejärel mehe näole muheda naeratuse.



«Mul on õnn minna hommikul tööle ja tulla õhtul koju ning kui tervist jätkub, siis teha kõiki neid tegemisi,» lausub ta.

Tagasi üles