Mets koondamistest ei kaotanud

Viljandimaa metsaülem Elor Ilmet vastas küsimustele Õisu mõisatee ääres metsvintide laulu saatel, kõrval metsalilled ja saja-aastased tammed.

FOTO: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Viljandimaa metsaülem Elor Ilmet räägib, mis elu elavad mets ja selle hooldajad nüüd, peaaegu aasta pärast riigimetsa majandamise keskuse struktuuri muutmist.


1. juulil saab aasta sellest, kui metsamajanduse korraldust uuendati. Elor Ilmet, mis on selle ajaga muutunud?

Metsas ei muutu nii lühikese ajaga midagi, ei muutu isegi ühe inimpõlve vältel. Mets muudkui kasvab; see osa, mis on küpseks saanud, lõigatakse maha ja asemele istutatakse või külvatakse uus.

Struktuurimuudatused olid tõesti suured. Varem asusid Viljandimaal Õisu ja Aimla metskond ning osa Kabala, Kõpu, Jäärja ja Paanikse metskonnast. Praegu ühtib metskonna piir maakonna omaga. Näiteks Kabala metskonna halduses olnud laantest kuulub praegu pool Viljandimaa ja teine pool Järvamaa metskonda.
Varem olid igas metskonnas ülem, selle abi, spetsialist ja metsnikud. Rahvast jäi juulimuudatuse järel hulga vähemaks.

Kui suur on metsaülema meeskond praegu?

Metsa haldab seitse inimest: mina, viis metsnikku ja üks, kes kannab spetsialisti ametinimetust. Õisu piirkonnas on metsnik Lembit Vahtramäe, Karksis Raul Veerme, Kõpus Andrus Rinaldi, Suure-Jaani ümbruses Jaan Jaska ja Aimlas Urmas Murumägi ning spetsialist on Ruth Rajaveer.

Meie valime välja langid, kust on aeg puud maha võtta, määrame, mis liiki tuleb sinna istutada, ning anname töö üle praakeritele ja metsakasvatajatele. Hiljem võtavad metsnikud tehtu vastu.

Õisu kontoris töötavad metskonna ametnikud, ning teised metsamajanduskeskuse töötajad - praakerid, metsakasvatajad ja -parandaja, kes alluvad Paikusel asuvale Edela regiooni keskusele. Metsnikud teevad paberi- ja arvutitööd kodule lähimas kontoris.

Metsamajanduskeskuse struktuurimuudatusi peetakse räigeks lõikeks. Mis hinnangu teie kui kauaaegne metsaülem neile annate?

Eks nad räiged muidugi olnud, aga need ennetasid praegust kriisiaega. Kui muudatused tulnuks teha praegu, olnuksid need hullemad.

Mets ei kaotanud midagi. Inimesed vajavad seda ning hooldavad metsa, et sel annaks puitu ja pakuks emotsioone. Rahva tundeelamuste huvides asutas näiteks endine Kabala metskond Saeveskile matkaonni, mida nüüd haldab keskuse loodushoiuosakond. Seda on kaks korda barbaarselt rüüstatud, aga praegu on see jälle korras. Seal on isegi pliit sees ja puud võtta, et matkaja saaks endale toitu teha.

Mis sai nendest, kes töö kaotasid?

Eakad inimesed saadeti pensionile ja neile, kes meil uut ametit ei leidnud, maksti koondamisraha. Mullu suvel polnud veel majanduskriisi ja töökohti jätkus. Kes endale kohe sobivat tööd ei leidnud ja koju jäi, sellel on praegu raske kohta leida.

Kas jõuate nii väheste töötajatega metsal silma peal hoida?

Metsnikud liiguvad kogu aeg ringi. Nad eraldavad lanke, jälgivad seal tööde kulgemist ning hoiavad silma peal äsja istutatud taimedel. Liiguvad ka raietöid korraldavad praakerid ja metsakasvatajad. Kui nad märkavad riigimetsas haldamishädasid, siis teatavad meile.

Metsas töötavad enamasti nii-öelda metsa usku inimesed. Kui palju te ise seda olete?

Olen seda kindlasti ja päris sünnist saadik. Isa oli Aakres metsaülem ja mu esimene mulje ümbritsevast oligi millestki suurest ja kõrgest, kuhu inimene ära kaob. Sellist väeti olekut tunnetab inimene ka kirikutes.

Hiljem töötas isa Luua tehnikumi direktorina ja ema oli samas bioloogiaõpetaja. Loogiline, et läksin põllumajandusülikooli metsandust õppima. Selle järel, 1983. aastal suunatigi mind Kabalasse abimetsaülemaks ja varsti sai minust seal metsaülem.

Mida arvate sellest, et riik tahab metsa müüki panna?

Hooldatud riigimets läheks muidugi kõige paremini kaubaks. Arvan, et ei taheta müüa põlist riigimetsa, vaid valgeid laike ehk peremeheta maid. Enamik neist on metsastunud heinamaad, tähendab vähese väärtusega alad. Riigimetsa majandamise keskus on nende puhul kohustatud üksnes jälgima, et neid ei kahjustataks ega rikutaks.

Omanik tuleb neile igatahes leida. Need alad on väikeste lappidena üle Eesti laiali ja neid on kokku üle 200 000 hektari. See on poliitikute teema, aga ega nad kiirusta, sest kasu tuleb sealt vähe või ei tule üldse.

Kaitsealad peaksid küll riigi kätte jääma.

Tagasi üles