Rahupaiga valvur askeldab platsidel ja nummerdatud kvartalites

Suur osa kabelivahi ajast kulub inimestega suhtlemisele ja kalmistu ühest servast teise kõndimisele. Maimu Kalvi ütleb, et surnuaiatöö kurva poole kõrval on ka helgem: inimeste tänu nõuannete ja abi eest rõõmustavad teda sageli. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Olen kalmistul,» reedab kiletatud paberileht kabelivahi asukoha. Telefoninumber teate lõpus annab võimaluse paika täpsustada. «Ahah, olete kohal. Oodake. Tulen kohe kabeli juurde,» lubab reibas naisehääl.

Maimu Kalvi keerab kabeliukse suure võtmega lukust lahti ja näitab oma kabinetti. Selles on kirjutuslaud ja mõni tool, seinal ripub kalmistu plaan. Kolm paksu kaustikut lauanurgal on täis teavet Riia maantee, Toome tänava ja Pärnu maantee surnuaia kohta. Kabelivaht ütleb, et kalmistute nimed on küll Pauluse koguduse, Õigeusu ja Vana kalmistu, kuid inimesed kutsuvad neid ikka tänavate järgi.

Selleks et kalmistule matta võiks, peab kabelivaht andma loa ja kõik arhiiviraamatusse kirja panema. Kui Kalvi kümme aastat tagasi sellesse ametisse asus, olid andmed märgitud nii, et hauda oli lahkunu nime järgi keeruline otsida. Platsi võis leida pigem selle hooldaja nime teades.

Nüüd märgib Kalvi kaustikusse peale platsi hooldaja andmete ka lahkunu nime ning surma- ja matmiskuupäeva, samuti platsi koordinaadid. Säärane arhiveerimine annab kalmistule hauda otsima tulnule suurema võimaluse see ka üles leida.

Kabineti massiivsel kiviseinal laiutab hiiglaslik kaart. «Kalle Pulmann tegi selle,» lausub Kalvi vajaliku töövahendi kohta. Sellel on kvartalite kaupa nummerdatud platse. Mõni neist roosa markeriga silmatorkavaks piiritletud.

«Need on kuulsuste hauad, mida linn korras hoiab. Kirjanikud ja kunstnikud. Ka tikuvabriku asutaja on nende hulgas,» selgitab Kalvi.

Arhiivikaustade täitmise ja matmislubade andmise kõrval on kabelivahi ülesanded leinatalituseks ruum valmis seada ning jälgida, et mitu matust ühele ajale ei satuks. Lisaks kirikuõpetajatele kasutavad kabelit leinatalituseks ka ilmalikud matjad.

Matuseid pole küll iga päev, kuid on niisuguseidki päevi, mil viimsesse puhkepaika saadetakse mitu lahkunut. Neil kordadel tuleb kabelivahil kahe matuse vahel ruum mahakukkunud lilledest ja kuuseokastest puhastada ning uued küünlad valmis panna.

Ehkki lahkunuga kabelivaht kokku ei puutu ja matusel ei osale, jõuavad sellega seotud emotsioonid temani, kui inimesed tulevad matmisluba vormistama või ta näeb aknast leinajate pisaraid.

Pühapäev peaks olema kalmistuvahil puhkepäev, kuid Kalvi tunnistab, et ei mäletagi, millal see tal viimati vaba oli. Nädalavahetus on hea aeg urnimatuseks. Sageli tulevad leinajad välismaalt või teisest Eesti otsast ja siis püütakse hüvastijätutseremoonia korraldada mõnel tähtpäeval või lihtsalt vabal päeval.

Vana ja täis

Maimu Kalvi sõnul on Riia maantee kalmistu nõnda vana, et päris tühje platse seal polegi. Vanematele kui kahekümneaastastele haudadele lubab eeskiri peale matta. Esimene haud kaevatakse vähemalt kahe meetri sügavune, järgmine võib jääda pool meetrit kõrgemale. Kui eelmine puusärk on veel kõdunemata, hoidutakse seda vigastamast, et viimse puhkepaiga rahu püsiks.

Kalvi ütleb, et suurema osa päevast liigub ta kalmistul. Tema töö on hoolitseda ka kaheksateistkümne linna hooldada oleva hauaplatsi eest ning hoida pilk peal tervel surnuaial. Kaugemal elavad inimesed võivad temalt paluda oma hauaplatsi korrashoidmist.

Enamikus Eesti surnuaedades pole ühtset stiili: igaüks võib oma perekonna puhkepaika kujundada oma maitse ja rahakoti järgi. Üht on aga Kalvi märganud: kes jumalat oma südames kannavad, pööravad hauaplatsi toredusele vähem tähelepanu, kes aga väga hoolsalt matmispaika korrastavad, on enamasti ilmaliku ilmavaatega.

Kabelivaht räägib, et pärast jaanipäeva võetakse kalmistul mitukümmend puud maha. Eakad tüved on ohtlikud ja murduvad tugevate tuultega kergesti, sest nende juured on haudu kaevates läbi raiutud. Tuulisemate ilmadega soovitab Kalvi inimestel kalmistule tulekut edasigi lükata.

«Mu oma silme all murdus kabeli kõrval puu just mõni sekund pärast matuseauto lahkumist,» tuletab kabelivaht meelde ehmatavat juhtumit, mida tähistavad känd ja purunenud sepisaed.

Kõige raskem

Maimu Kalvi meenutab, et kümme aastat tagasi meelitati teda tööle lausega: «Tule ikka, ega siin midagi rasket ole.» Ega ole tõesti. Täpsust nõudva dokumentide korrashoidmisega saab ta hästi hakkama — need oskused on pärit juba nõukogude ajal riigipanga Rapla osakonnas töötamisest. Liikumine värskes õhus hoiab keha heas vormis ja suhtlemine inimestega virgutab vaimu.

«Kõige hullem on liivavedu. Siis on päeva lõpuks tunne, nagu oleks ringi ümber Viljandi järve jooksnud,» nendib Kalvi. Kurnavaks muudab niisuguse päeva tõsiasi, et kalmistul pole liiva hoidmiseks kohta ning tellitud koorem tuleb kiiresti haudadele laiali kärutada.

Kabelivahilt küsitakse ka soovitusi, kuidas hauaplatsi planeerida: kas katta see liiva või killustikuga, istutada sinna lilli või põõsaid. Kalvi soovitab platsi teha võimalikult lihtsa — siis on seda kerge hooldada. Liiva alla tasub paigutada katteloor või peenravaip — see pidurdab umbrohu kasvu ega lase liival nii kiiresti mullaga seguneda. Lilledki võiks istutada potti, et nende juured ei hakkaks liiva ja mulda segamini ajama.

Äärekivide kohta teab naine, et Riia maantee kalmistule pole mõtet paekivist piirdeid teha, sest need lagunevad suurte lehtpuude all kiiresti.

Kui soovitakse nimeplaati vahetada, tuleks vanale plaadile leida koht hauaplatsil ja seda mitte prügimäele saata. On olnud isegi juhtumeid, et prügimäelt on plaate kalmistule tagasi saadetud.

Lilledest soovitab Kalvi varju taluvaid või hoopis kunstlilli, mis tänapäeval juba väga loomulikuna välja paistavad.

Varastatakse aga nii päris- kui kunstlilli. Üldse varastatakse palju. Oma esimesel tööpäeval uskus Kalvi veel, et kalmistul seda ometi ei tehta. Õige varsti aga pandi kabelist tema rahakott pihta. Sestpeale ongi hoone uks lukus ja silt väljas, kui vaht õues töötab.