Elutöö tegijal on kõik alles pooleli

Pille Vaiksaare sõnul peaksid Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuses asenduskodu teenuseid kasutavad lapsed tulevikus elama peremajades. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kuigi Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuse juhataja Pille Vaiksaar pälvis hiljuti Eesti sotsiaaltöö assotsiatsioonilt elutöö tegija tiitli, ei arva ta, et tema tegemised selles valdkonnas lõpetatud on.

Veebruaris 50-aastaseks saanud Vaiksaar tõdeb, et tavaliselt antakse elutöö preemia neile, kes on millegi märkimisväärsega lõpule jõudnud, temal on aga kõik veel pooleli.

«Üks hea kolleeg lohutas, et see ei olegi elutöö preemia, vaid elutöö tegija preemia: selle saaja peab eluaeg töötama,» muigab ta ja tunnistab, et niisugune tõlgendus meeldib talle rohkem.

Selle energilise ja rõõmsameelse naisega vesteldes ei jää kahtlustki, et ta suudab veel nii mõnegi idee ellu viia. Tema juttu illustreerivad lasteabi- ja sotsiaalkeskuse aknast paistvad väikesed peremajad, mis valmisid erivajadustega laste tarvis möödunud sügisel.

«Mulle meeldib, kui asjad liiguvad ja otsitakse võimalusi elu edasi viia,» sõnab Pille Vaiksaar. «Olen seda meelt, et kõik sõltub meist endist. Võib ju muidugi jääda ootama, mida elu toob, aga kui soovid, et ta tooks just seda, mida sina tahad, pead selle nimel vaeva nägema.»

Pille Vaiksaar, kus olete kasvanud ja koolis käinud?

Olen sündinud Võrumaal. Kui ma olin kolmene, kolisime perega Viljandisse, sest isa tuli siinse metsamajandi direktoriks. Pärast seda olen peaaegu kogu aeg viljandlane olnud.

Käisin Valuoja koolis ja hiljem 1. keskkoolis ehk praeguses Jakobsoni gümnaasiumis. Lõpetasin selle matemaatika-füüsika eriklassi 1977. aastal.

Mida Tartu ülikoolis õppisite?

Õppisin kehakultuuri. Tegin tol ajal tublisti sporti ning tundus, et sel erialal saan õppimist ja sporditegemist kõige paremini ühitada. Minu ala oli murdmaasuusatamine.

Mis olid teie suurimad saavutused spordis?

Olin mitmekordne noortemeister ja ühel korral tulin ka Eesti täiskasvanute meistriks, lisaks võitsime veel teatesõidu.

Veetsin palju aega spordilaagrites. Kui õpetaja vahel küsis, miks ma puudun, nentisid klassikaaslased, et Pille on jälle kodulinn Sverdlovskis. Kuni Uuraliteni on mul paljud kohad läbi rännatud ja võisteldud.

Pärast laste sündi jäi sportimine rohkem tervisespordi tasemele.

Kas olete suutnud spordipisiku lastele edasi anda?

Jah, neile kõigile meeldib sporti teha.

Meie peres on neli last: kolm poega ja pesamunast tütar. Vanust on neil 28, 26, 24 ja 20 aastat. Tütar õpib esimest aastat Tartu ülikoolis ja noorem poeg Tallinna tehnikaülikoolis. Teised kaks poega on Tartus bakalaureusekraadi juba kätte saanud.

Minu mees Mart Vaiksaar on samuti kehakultuuri eriala lõpetanud ja omal ajal laskesuusatamisega tegelnud. Praegu on temagi tervisesportlane. Ametilt on ta Viive Ehituse juhataja.

Kas see, et lapsed on kodust välja lennanud, annab võimaluse rohkem «elutöö tegemisele» pühenduda?

Tegutsesin kogu aeg ka siis, kui lapsed olid väiksed. Võib-olla tänu sellele ongi nad kasvanud iseseisvaks ja tubliks.

Tööd on tulnud teha kas või seepärast, et neli last üles kasvatada ja koolitada. Käisime isegi päris väikeste laste kõrvalt abikaasaga vaheldumisi tööl. Kui ülikooli lõpetamise järel paar aastat Tartus kehalise kasvatuse õpetajana töötasime, olid tunnid meie vahel ära jagatud. Kui mehel olid tunnid, olin mina lastega kodus ning pärastlõunal tegime vahetust.

Samas olen alati saanud tegelda asjadega, mis on mulle meeldinud, ja see on innustanud töötama.

Nii et teil oli lausa pedagoogide perekond.

Jah, tutvusime abikaasaga ülikoolis — käisime ühel kursusel. See on meil juba mitmendat põlve nii: minu ema, ämm ja äi õppisid samuti ühel kursusel kehakultuuri ning neistki said pedagoogid. Minu isa andis omal ajal tunde EPA-s ning ka vanaema oli kooliõpetaja.

Kuidas te Viljandimaale tagasi sattusite?

Tartus töötades oli tol ajal peaaegu võimatu elamispinda saada. Elasime oma kahe lapsega minu vanemate juures üheksaruutmeetrises toas. Kui meile pakuti Vana-Võidu ametikoolis tööd ja elamispinda, võtsime selle võimaluse vastu. Nüüd elamegi alates 1984. aastast Vana-Võidus, meil on seal kolmetoaline korter.

Esialgu olime Gagarini näidissovhoostehnikumis kehalise kasvatuse õpetajad. Sealt edasi liikus abikaasa Viiratsi abivallavanemaks ning mulle pakuti Vana-Võidu lasteaias juhataja kohta. Töötasin seal mitu aastat, enne kui Viljandisse puuetega laste asutus rajati ja sinna töötajaid otsiti.

Mis ajendas teid kandideerima Viljandi lasteabikeskuse juhataja kohale?

See oli mulle väga huvitav valdkond ja väljakutse teha midagi uut. Et ma ei olnud varem erivajadustega inimestega töötanud, läksin kandideerimise eel Karula koolkodusse vaatama, milliste lastega on tegu. Otsustasin, et tahan ikkagi kandideerida.

1994. aastal võeti mind tööle lasteabikeskuse juhataja asetäitjaks ning alates 1997. aastast olen juhataja ametis.

Alustasime siin kõik puhta lehena, sest enamik värvatud inimesi ei olnud puuetega lastega töötanud. Saime Rootsi koolitajatelt väga positiivse suhtumise erivajadustega inimestesse ning palju teadmisi sellest valdkonnast.

Kas töö osutus arvatust raskemaks või tundsite, et see ongi teile sobiv koht?

Tundsin algusest peale, et see ongi koht, kus tahan tegutseda. Töö oli huvitav ja näis vajalik ning need lapsed on väga toredad.

Oleme ju kõik erinevad ning piir normaalse ja natuke teistsuguse vahel on mõnikord väga hägune.

Mis on selles asutuses viieteistkümne aasta jooksul muutunud?

Meie asutus loodi lastekoduks, nüüd aga püüame pigem aidata ja toetada neid peresid, kus puuetega lapsed kasvavad. Ikka seepärast, et nad jaksaksid oma lapsele olemas olla.

Üsna varsti pärast alustamist sai meile selgeks, et ka puuetega lastel on õigus haridusele. Alustasime nii-öelda põrandaaluse kooliga, kuid hiljem avasime maavalitsuse nõul ametlikud klassid ja tegutsesime Pärsti põhikooli filiaalina.

Alates 2008. aasta septembrist töötab keskuses Jaagu lasteaed-põhikool, kus käivad lapsed, kes tuuakse siia enamasti kodudest. Lisaks töötab siin meeskond, kelle abiga saavad lapsed rehabilitatsiooniteenuseid. Nii et praeguseks on meist saanud puuetega laste haridus-, hooldus- ja rehabilitatsioonikeskus.

Miks lõite käed külge Karula koolkodu arendamisele?

Aastal 2000 liideti meie asutusega Karula koolkodu. Juba sel ajal oli Karulas palju erivajadustega noori, kes olid jõudnud täiskasvanuikka. Sellest kasvas idee arendada Karulast puuetega täiskasvanuile korralik kompleks, et ka meie keskuse lastel oleks elamisväärne tulevik.

Et Karula ruumid ei olnud meie hoolealustele sobilikud, hakkasime arendama projekti, et rajada inimsõbralikud täiskasvanute grupikodud. 2006. aastal toetas seda mõtet sotsiaalministeerium ning 2007. aasta jaanuaris kolisid noored uutesse majadesse sisse.

Möödunud aasta 1. märtsil haagiti Karula kompleks taas meie asutuse küljest lahti ning see läks üle-eestilise aktsiaseltsi Hoolekandeteenused haldusse.

Seejärel saite oma koosseisu kaks teist Viljandimaa lastehoolekande asutust.

Et Viljandimaal oli varem kolm riiklikku lastehoolekande asutust, leidsime maavalitsuse ja omavalitsustega, et on mõistlik need ühendada. Kõik kolm asutust poleks suutnud omaette eksisteerima jääda. Nii ühendatigi aasta tagasi meie asutus, Väikemõisa väikelastekodu ja Viiratsi lastekodu Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuseks.

Nüüd on vaja veel paar aastat tublit tööd teha, et see asutus saaks niisuguseks, nagu mõelnud oleme. Soovime ehitada peremajad kõigile asenduskodu teenuseid kasutavatele lastele.

Esimesed kaks maja puuetega lastele said möödunud sügisel lasteabikeskuse juures juba valmis. Kavas on ehitada veel kaks maja Väikemõisa lastekodu õuele ja kaks Viljandisse Näituse väljakule.

Väikemõisa mõisamajast oleme mõelnud teha Viljandimaa sotsiaaltöö arendamise keskuse, kus pakutaks omavalitsustele vajalikke teenuseid ning koolitataks sotsiaaltöö personali. Viiratsi lastekodu maja on üle antud Viljandi linnavalitsusele ja sinna peaks tulema eakate hoolekandeasutus.

Kas võib öelda, et olete olnud üks nende ümberkorralduste mootor?

Olen juures olnud, kui midagi sündima on hakanud.

Olen seda meelt, et palju sõltub just meist, kohapealsetest inimestest. Ministeeriumist ei tule keegi raha kandikul pakkuma, aga kui oleme esitanud head ideed ja suutnud tõestada, et teeme õiget asja, on meie tegemisi toetatud.

Olen õnnelik, et mind on ümbritsenud tublid ja toetavad meeskonnad. Meie asutuses on suurepärane personal. Ja muidugi olen tänulik oma perele, kes on ära kannatanud, kui mind pole kodus olnud.

On teil ette tulnud ka ebaõnnestumisi, mis on teid rööpast välja viinud?

Mind ei vii naljalt miski rööpast välja, sest ma võtan ebaõnnestumisi kui ühte kogemust. See on täiesti inimlik, kui vahel läheb tegijal midagi viltu. Ei eksi see, kes midagi ei tee.

Säärastel hetkedel tuleb lihtsalt maha istuda ja mõelda, kuidas saab teha teisiti. Kunagi ei ole nii, et kuidagi ei saa. Kuidagi peab ikka saama.