Aavo Savitsch: Röövel röövlilt röövis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aavo Savitsch

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

SEDA LUGU ÄRGITAS mind kirjutama «Sakala» arvamustoimetaja Rannar Raba 21. aprilli artikkel «Mõistatades mõistetamatu mõtet». Olen paljuski temaga nõus ja tunnistan, et mõistetamatu mõtet on üpris raske tabada. Siiski tahan ka mina arutleda teemal, mis käsitleb sümboleid ja nende seost ajalooga.


Nüüdseks on õnneks vaibunud niinimetatud pronksikonflikt, mis hõõgus aastaid nagu tuli tuha all. Nagu me kõik hästi mäletame, tipnes see rahutustega: Tallinna kesklinnas märatsesid nõukogude ideoloogia pestud ajudega enamlaste fanaatilised järglased.



Olin ise üks neist, kes kurikuulsa pronkssõduri monumendi teisaldamise protsessi käima lükkas. Tol ajal tundus niisugune lahendus parim olevat. Samas pakkus üks minu sõber välja teise idee, mille kohaselt võinuks Tõnismäele vastukaaluks püstitada ka Eesti Leegioni kuulunud Relva-SS võitleja kuju. Selline lahendus võtnuks kohalt Punaarmee ülistamise altari maine ning andnuks Saksa vormis sõdinutele lõpuks ometi paiga, kus oma langenud relvavendi mälestada.



Teine maailmasõda toimus küll osaliselt Eesti pinnal, aga eestlastel endil selle puhkemisega asja polnud. Üks mu vene rahvusest tuttav kirjeldas toonast situatsiooni lausega «Röövel röövlilt röövis röövitu». Tabavalt öeldud.



EDASI PISUT rahvuslastest. Vikipeediast saame teada, et rahvuslus ehk natsionalism on ideoloogia, maailmavaade, kultuurivorm ja sotsiaalne liikumine, mis keskendub rahvusele. Rahvuslus pooldab rahvusriiki kui rahvuslike huvide tagajat vastandina paljurahvuselistele riikidele.



Rahvuslaste sõimamine natsideks, seostades neid Hitleri ja natsionaalsotsialistidega, on pesuehtne sildistamine. Tegelikult rõhuvad rahvuslased ehk natsionalistid rahvustundele ning neid võib nimetada oma maa ja rahva patriootideks. Saksa natsionalistid, keda samuti ei või segi ajada natsionaalsotsialistidega, olid ja on samasugused oma rahva patrioodid nagu näiteks Eesti või Rootsi omad.



Miks siis ikkagi paljud Eesti rahvuslased suhtuvad positiivselt hitlerliku Saksamaa Relva-SS-i atribuutikasse, on omaette lugu. Olgu see selguse huvides siinkohal lühidalt üle korratud.



EESTI TEINE Vabadussõda peeti 1944. aasta algusest kuni suveni ning see tipnes kangelaslike kaitselahingutega Narva jõe joonel ja Sinimägedes Tannenbergi liinil. Need lahingud ja vastupanu pealetungivale Punaarmeele tegid seal sõdinud meestest kangelased meie rahva seas.



Tänu neile pääses vabasse maailma umbes 80 000 kaasmaalast. Ühtlasi säilitati Eesti riiklik järjepidevus ja rahvuslik identiteet. Eesti ei jäänud küll vabaks, aga vabaduspüüdest kantud teod olid need, mis panid särama meie sõdurite rahvusliku uhkuse.



Need mehed kandsid oma vormi krael eestlaste vabadusvõitluse märki soomustatud käe ja mõõgaga, mis moodustas E-tähe. Varrukal oli sinimustvalge embleem ja lahingusse mindi meie rahvuslipu lehvides.



Säärane raevukas vastupanu oli revanš kommunistide 1941. aastal ellu viidud tapmistele ja küüditamisele. Lahingute kulminatsioonis hävitati kahe nädala jooksul 11 vaenlase diviisi ja kaks brigaadi. See oli silmapaistev tegu, mis oli kantud kodumaa-armastusest ja vabadusihast.



ET FORMAALSELT olid Eesti võitlejad osa Saksa väest, suhtutaksegi positiivselt Relva-SS-i mundri elementidesse ja kantakse neid koos meie rahvussümbolitega. Kas seda saab pahaks panna? Leian, et mitte. Selline on olnud meie rahva ajalugu. Need sümbolid kätkevad endas jõudu ja meenutavad meie rahva toonast vabaduspüüet.



Kahju küll, aga erinevalt rahvuslastest ei tunne meie poliitikud end vabana. Punaarmee timukatele püstitatud taieseid on Eestimaa seniajani täis, kuid 1944. aastal Eesti eest sõdinute ainsat mälestusmärki, kõige tunnustatuma eestlasest väejuhi Alfons Rebase mälestustahvlit ei juletud panna tema sünnilinna Valga Kaitseliidu hoonele, vaid see peideti hoopis Lagedi sõjamuuseumi trepi kõrvale nišši.



Kantud soovist meenutada meie rahva ennastsalgavat vastupanu Sinimägedes, on Relva-SS-i atribuutika kollektsioneerimine mõistetav. Palju on säilinud originaale. Tavaliselt on need perekonnareliikviad, mida antakse edasi põlvest põlve.



Punasümbolitega lehvitavasse našilasse suhtuvad rahvuslased kahjutundega, sest niisugune noor on propaganda ohver. Räuskav punaveteran väärib aga samasugust põlgust kui eesti soost polkovnik Nikolai Trankmann. Meenutagem, et just tema oli timukas, kes käskis Teise maailmasõja lõpu poole hukata Avinurme kirikus varjul olnud raskesti haavatud Eesti vabadusvõitlejad ja sõita tankiroomikutega üle kergemalt haavatute voorist.



PUNASÜMBOLEID vihatakse igati põhjendatult, sest need on toonud meie rahvale ülimaid kannatusi. Ei leidu suguvõsa, kellele punavõim poleks kurja teinud.



Meil, eestlastel, on oma rahvuslik uhkus, mida rõhutatakse asjakohaste sümbolitega. Midagi pole teha, Relva-SS-i sümbolitel on otsene seos meie vabadusvõitlusega. Punasümbolid meenutavad aga vaid alandust ja kannatusi.

Tagasi üles