Seeme läheb kasvama soojas ja niiskes

Karksi-Nuia aianduse ja mesinduse seltsi vanim liige Erna Takk on oma kodus juba osa köögivilju ja maitsetaimi maha külvanud. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Nüüd, kui muld on juba küllalt soe ja jagub veel niiskust, on kõige õigem aeg avamaale köögivilju ja maitsetaimi külvata.

Karksi-Nuia aianduse ja mesinduse seltsi juht Leili Nael ütleb, et naljaga pooleks kehtib selle juures põhimõte, mis on kirjas Oskar Lutsu tähtteoses «Kevade». «Seal rõhutas Joosep Toots, et külvama võib hakata siis, kui oled palja tagumikuga järele proovinud, et muld on soe.»

Sellest reeglist kalduvad Naela sõnul kõrvale redis ja porgand. «Need kannatavad külvata juba keltsa peale.»

Abiks katteloor

Leili Nael räägib, et kui mulla temperatuur on juba püsivalt üle pluss viie kraadi, olenevalt aastast kas aprilli lõpul või mai esimesel poolel, on paras aeg külvata aedhernest, peterselli, punapeeti, tilli, spinatit, nui- ja spargelkapsast, mustjuurt, pastinaaki ning mustrõigast.

Aedherne, porgandi, nui- ja spargelkapsa, redise ning mustrõika peenardele on soovitav pärast külvi peale panna katteloor, et idanemist kiirendada ja tärganud taimi lindude eest kaitsta. Kui taimed on juba mitme pärislehega ja neli-viis sentimeetrit pikad, võib katteloori eemaldada.

Nael toob välja sellegi, et kui kapsast ja porgandit kasvatada kevadel katteloori all, hoiab see taimedest eemal kapsa- ja porgandikärbse.

«Porgandit võiks hoida katteloori all kuni augusti keskpaigani, siis on lehti kahjustava porgandi-lehekirbu ja pea­juurt uuristava porgandikärbse lendlus lõppenud ja oht möödas,» kõneleb ta.

Katteloor kaitseb Naela jutu järgi ka nui- ja spargelkapsa, redise ja mustrõika tärkavaid taimi maakirpude eest. «Kui nendel köögiviljadel on kasvanud mitu pärislehte, võib katteloori ära võtta.»

Aiandusseltsi liikmete kogemuste põhjal võiks hiljem külvata veel kaalikat ja naerist, samuti osa teiste taimede külve teha mõnevõrra hiljem, et saaki oleks võtta eri ajal. Lühikese kasvuajaga kultuure, nagu redis, spinat, lillkapsas ja till, võib vegetatsiooniperioodi jooksul külvata mitu korda.

Osa varem, osa hiljem

Leili Nael peab otstarbekaks külvata varakult ka maitsetaimi tilli, peterselli, sellerit, melissi ja lehtsalatit.

«Olenevalt ilmast külvatakse need otse peenrasse umbes mai esimesel dekaadil. Osa kasvatatakse ka ette,» räägib ta ning lisab, et tilli võib mitu korda külvata: kevadel varakult ja enne jaanipäeva. «Kui kasvatada kevadel külvatud tilli sügiseni, siis see puitub ning pole enam värske ja mahlane.»

Aed- ja põlduba soovitab Leili Nael külvata mai keskel, hilise kartuli panekuga ühel ajal.

«Aeduba on üldiselt külmaõrn, aga Jõgeva sordiaretusjaamas on aretatud kaks väga head ja märksa tugevamat sorti «Lemmik» ja «Vaia». Öökülmade puhul tuleks neile siiski katteloor peale panna.»

Soojanõudlike köögiviljataimede, näiteks kurgi ja kõrvitsa seemneid tasub Naela ütlemist mööda avamaale külvata siis, kui muld on vähemalt kümme kraadi soe ning öökülmi pole enam karta. «Tavaliselt on selleks sobiv aeg mai lõpp või juuni algus. Ajutise kilekatte või katteloori kasutamise korral võib seda teha siiski ka paar nädalat varem.»

Aednik toob näiteks, et porgandisordi «Napoli» võiks aprillis külvata katteloori alla, aga juhul kui tahetakse saada talveks säilitusporgandit, võiks seda enne jaanipäeva uuesti maha panna.

«Üldiselt tulekski see köögivili, mida tahetakse talveks säilitada, külvata hiljem, umbes mai lõpul, muidu see puitub ega ole talvel enam hea ja mahlane.»

Leili Naela hinnangul praegu mullas niiskust jagub, aga kui hakata külvama enne jaanipäeva, tuleb vaadata, kas maa on ikka küllalt märg. «Juhul kui pole, on kindlasti vaja kasta ning porgandi-, tilli-, redise- või salatikülvile võiks nädalaks peale panna kile, mis aitab niiskust hoida.»

Teadma peab õiget sügavust

Külvi sügavus oleneb Leili Naela sõnul eelkõige seemnete suurusest. «Suuremad, näiteks herne-, aedoa- ja peediseemned pannakse mulda kahe poole kuni viie sentimeetri sügavusele, väiksemad poole kuni kahe poole sentimeetri sügavusele.» Arvestada tuleb aga ka mulla niiskust ja lõimist, samuti külviaega ja seemnete idanemise kestust. «Raske ja niiske mulla puhul tuleb külvata madalamale, kuiva ja kerge mulla puhul sügavamale.»

Aednik selgitab, et sügava külvi korral on seemnetel paisumiseks ja idanemiseks küll piisavalt niiskust, aga kuna õhk ja soojus pääsevad neile halvasti juurde, idanevad need aeglaselt. «Mulla mehaanilise vastupanu ületamiseks ja idulehtede mullapinnale viimiseks kulutavad taimed liigselt varuaineid ning võivad hukkuda.»

Samas kui seemned külvata liiga mullapinna lähedale, ei piisa niiskusest seemnete paisumiseks. «Ka võib õhuke mullakiht enne läbi kuivada, kui seemned idaneda ja taimed tärgata jõuavad.»

Tähtis on viljavaheldus

Aiandusseltsi juht ütleb veel, et kuigi potipõllumehel on harilikult maad vähe, ei maksa ühte kultuuri väga pikalt sama koha peal kasvatada — muidu muutub maa plingiks, kasvatab rohkem umbrohtu ja suur kahjurite hulk tungib isegi katteloori alla.

«Kui ühtsama liiki köögivilja ühe koha peal kasvatada, väheneb saak tunduvalt juba teisel aastal. Ainult porgand, kartul ja sibul taluvad seda, kui just muld ei saastu haigustekitajatest.»

Külvikorra koostamisel planeeritakse kultuuride järgnevus nii, et ühte sugukonda kuuluvad köögiviljad, millel on ühised kahjurid ja haigused, ei korduks samas paigas enne, kui muld on nakkusest puhastunud. Vahelduda võiksid mullaviljakuse suhtes nõudlikud ja vähenõudlikud, umbrohte alla suruvad ja umbrohtude suhtes tundlikud, vara ja hilja koristatavad ning orgaanilise väetise suhtes nõudlikud ja vähenõudlikud kultuurid.