Marko Vaher juhib Võrtsjärve suurimat alust

Marko Vaher (ees) võib ennast pidada Võrtsjärve esimeseks laevakapteniks.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Valmas elav Marko Vaher kannab Võrtsjärvel ainsana laevakapteni austusväärset tiitlit: tema juhtida on kuuetonnine ühemastiline purjekas Paula.


Peale kapteni kuulub Paula meeskonda veel pootsman Ants Leiaru.


«Ants on minu kõrval suur mees. Nii saan talle käske anda ja tema peab need täitma,» naerab Marko Vaher.



Vajalikud otsused ja tööd teevad mehed ära siiski kahekesi koos.


Päris ainsaks kapteniks Vaher ennast järvel siiski ei pea. «Igaüks, kel on oma paat, on kapten,» leiab ta.



Marko Vaher sai Viljandimaa rahvale rohkem tuntuks pärast seda, kui ta Otepää kolmandal kalapeol võitis loosiga sõiduauto KIA Pride.



«Võistlus leidis tol aastal aset Kaarna järvel, sest Pühajärve jää oli liiga pude,» meenutab ta.



«Kuldkala» kirjaga auto köitis inimeste pilku kolm aastat, siis sai selle aeg otsa.


«Emexisse läks,» muigab Vaher ja lisab: «Kergelt tulnud, kergelt läinud!»



Töötas kala suitsutajana


Ühismajandi aegu töötas Marko Vaher Võrtsjärve kalamajandis kalasuitsutajana. Noil aastatel tuli järvest ohtralt angerjat ja see pani aluse kaluriküla jõukusele.


«See asfalt Tartu teeni on puhtalt angerja pealt ehitatud,» lausub Vaher.



Järvehõbedat toodi tema jutu järgi tollal sadamasse sedavõrd palju, et mehed otsisid paarikümne sentimeetri paksusest kalakihist suitsutamiseks sobivamaid välja.



Nagu teisigi ameteid oma elus, pidi Marko Vaher ka kalasuitsutamist ise õppima. Tsehhi toodi Kirovi kalurikolhoosist ahjud, mis olid programmeeritud räime suitsutamisele, nii et angerja töötlemine tuli tal katsetades selgeks saada.



«Ladusime ahju prügikala täis ja paar angerjat lisaks. Tervet ahjutäit angerjat ei tahtnud korraga panna — kartsime, et järsku läheb kogu partii metsa.»



Kaluriametis alustas nullist


Kalur sai Marko Vaherist pärast kalamajandi lagunemist. Siis taotles ta endale kaluri- ja paadijuhtimisloa ning hankis püünised ja paadid.



«Mõrrad sain vanematelt meestelt — ühe ühelt, teise teiselt,» jutustab mees. «Alustasin selles ametis samamoodi täitsa nullist — mingeid teadmisi mul polnud. Õppisin targemate käest.»



Oma suure, kahetonnise püügipaadi sai Vaher sõbra kaudu — see 1962. aastal Poolas alumiiniumtahvlitest kokku needitud ja Miiduranna sadamas lootsialusena töötanud paat ootas vee peale naasmist tolle aias.



Praegu on Vaheril ja Leiarul püügis 11 mõrda ning nende kasutada on ka 12 võrku.



«Tuleme ots otsaga kokku,» nendib Vaher. «Angerjat on järves vähe ja väikeste latikate hind madal.»



Kapten järves ei uju


Saan Marko Vaherilt teada ka ühe uskumatuna tunduva asja. Nimelt pole ta juba aastaid suviti Võrtsjärves suplemas käinud.



«Egiptuses puhates võin päev otsa vees olla, Võrtsjärve vesi mind aga ujuma ei kisu. Siin käin ujumas kaks korda aastas: sügisel nõrga ja kevadel pulkas jääga,» räägib kalur muiates.



Ta jutustab, et turskete paarimeeste Ants Leiaru ja Aivar Kärbiga jää peale talipüüki tegema minnes saadab ta nood natuke maad ette. «Kui nemad läbi jää kukuvad, saan mina neile lähemale roomata ja köieotsa kätte anda, nemad mulle mitte.»



Võrtsjärve kalurid tunnevad järve ja jääolusid siiski küllalt hästi, et mitte eluga riskida, ning jääst on nad läbi vajunud ainult päris kalda ligidal.



Võib öelda, et Marko Vaher on koos paarimehega endale ise Valmasse töökoha loonud: nad ehitavad laevu ja teevad ühega neist soovijatele lõbusõite.



Idee purjekas ehitada tekkis Vaheril ja Leiarul siis, kui nad hakkasid endile sõudepaate ehitama ning nende tarvis metsast kõverikke kaarepuid otsisid.



«Leidsime ka suuri, purjekale sobivaid kaari, aga need jäid ikka metsa,» kõneleb Vaher. «Siis mõtlesime, et proovime — kolme aastaga saame ikka purjeka valmis.»



Läks aga hoopis nõnda, et laeva ehitamine algas mais ning vette lasti see juba septembris. Mehed töötasid vana paadimeistri Väino Leiaru juhendamisel ja kaasabil ning ettevõtmisest vaimustunud omakülamees ja praegune külavanem Jaan Leetsar hakkas selleks otsima projektiraha.



Vahetult enne kalepaadi pidulikku veeskamist sündis ühele Emajõe lodjamehele tütar ja tema järgi sai alus nimeks Paula.



Aprilli viimasel päeval alustas Võrtsjärve sihtasutusele kuuluv purjekas järvel viiendat hooaega.



Seilab sisevetel


Lõbureisid viivad Paula meeskonna kõige sagedamini Valmast lõuna poole Tondisaare kanti ja limnoloogiakeskuse juurde. Järve põhjaotsa mehed purjekat tavaliselt ei juhi, sest seal leidub veealuseid varesid ja üksikuid suuri kive — tõsi küll, GPS-i abil saab nendest ohutult mööda.



Kõige kaugem reis, mis meestelt tellitud on, pidi viima Värskasse. Paraku tõusis tol teekonnal torm ning sundis purjekat Piirissaarelt varju otsima.



«Sadas vihma, puhus vali tuul. Pardal oli kolmekuune laps, kes nuttis... Nii jäi Värska-sõit ära,» nendib kapten.



Ka Võrtsjärvel tuleb meestel sageli purjed langetada, sest tuulepuhangutes on targem liikuda mootori jõul.



«Kui kapten otsustab purjed alla lasta, siis nõnda ka tehakse,» ütleb Vaher.



Paulaga on lõbusõidul käinud nii Eesti inimesi kui välismaalasi. Vaheri sõnul teevad reisile tulijad suurima vea sellega, et ei pane end sobivalt riidesse. «Maal võib olla tuulevaikne, aga järvel pidevalt lõõtsuv tuul võib lõbu ruttu vaevaks muuta,» märgib ta.



Uus laev tulekul


Marko Vaheri ja Ants Leiaru peamine teenistus tulebki lõbusõitude korraldamisest. Kahe mehe osaühingu Maranti nimi on tuletatud nende eesnime esitähtedest.



Praegu valmib neil teine kalepaat, mis hakkab kuuluma mittetulundusühingule Kaleselts. Seda, kas ja kuidas nad kahel alusel seilama hakkavad, Vaher ja Leiaru veel otsustanud pole.



«Oleme teistelt meestelt uurinud, kas keegi tahaks uue purjekaga sõitma hakata, aga ega vist kedagi tulemas ole,» kahtleb Vaher.



Ühe oma mõtteis mõlkuva soovina nimetab ta suvel purjekaga folgipeole tulla. Selleks on tarvis alus treilerile panna ja Viljandi järvel sõidukõlblikuks muuta. Praegu on veel puudu kajut ning peale tuleb sättida mootor, mast ja poom.



Uuel purjekal on juba nimigi olemas, kuid enne selle tema küljele maalimist mehed saladust ei reeda. Teada on vaid, et traditsiooniliselt on tegemist naisenimega.



Purjeka ja paadikuuri ehitamiseks sai kaleselts raha Ettevõtluse Arendamise sihtasutuselt, osa summast tuli endal leida.



Pärit Mulgimaalt


Oma sünnikohaks ütleb 1959. aastal ilmale tulnud Marko Vaher olevat Abja rajooni Nuia alevi — nii on kirjas sünnidokumentides. Tema laudatöötajatest vanemad jõudsid aga teenistuse otsingutega Võrtsjärve kalamajandisse ja nõnda sai temast Valma elanik.



Marko Vaher õppis Pärnu kutsekeskkoolis mööblitisleriks, kuid seda ametit ta pidanud pole.



Tema elukaaslane töötab Valma infopunkti perenaisena. Poeg Allar teenib aega kaitseväes ja Markus on alles koolipoiss.



Küsimusele, kas pojad võtavad isalt kaluriameti üle, vastab mees, et lastele ta seda rasket ametit ei soovita. «Vana-Võidu koolis restauraatoriks õppinud vanem poeg tahab pärast ajateenistust oma ametis tööd leida, kuid esialgu võib jutuks tulla ka töö purjekal.»

Tagasi üles