Eesti järgmisel rahvaloendusel inimesi enam ei küsitleta

Kaks ja pool kuud statistikaametit juhtinud Andres Oopkaup töötas enne seda põllumajandus- ja kaubanduspoliitika asekantslerina. Oopkaup lõpetas 1991. aastal Eesti põllumajanduse akadeemia mehhaniseerimise erialal ning pärast seda on ta teadmisi täiendanud Prantsusmaal Sorbonne’i ülikoolis, USA-s San Francisco ülikoolis ja Kanadas Dalhousie ülikoolis.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Statistikaameti uus peadirektor Andres Oopkaup ütles, et kuigi eelmise rahvaloenduse andmeid veel analüüsitakse, valmistub statistikaamet pisitasa juba järgmiseks, 2020. aastal tehtavaks loenduseks.

Möödunudaastane rahvaloendus jäi kõigi eelduste kohaselt viimaseks, kus küsitleti kogu elanikkonda.

Andres Oopkaup, mis teid Viljandisse tõi?

Tulin meie bürood vaatama. Olen ju alles kaks ja pool kuud ametis olnud. Meil oli siinse kontori üheksa inimesega sisukas ja tõsine diskussioon.

Küsimust, kas üheksa inimest on palju või vähe, võib erinevalt tõlgendada. Kui arvestame seda, et maakonnast käib üle tuhande inimese mujale tööle, siis pole üheksa tõesti eriti suur arv. Samas kehtib reegel «Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa» ehk kui sa vähese pärast ei muretse, pole ka suures pildis võimalik edu saavutada.

Nii et statistikaameti näite põhjal võib väita, et riigiasutus saab tegutseda ka väljaspool pealinna.

Minu käest on küsitud, kas mul on Viljandi kontoriga mingeid tõsiseid plaane. Võin kinnitada, et mul ei ole selle kontori suhtes maakonna kontekstis mingit halba plaani.

Siia ei saa küll tuua statistika põhiprotsessi osi, mis nõuavad suuri andmemahte ning peavad olema serveritele lähedal, kui me räägime aga süsteemi analüüsivõime kasvatamisest, siis mina ei näe küll probleemi selles, kui üks selline üksus asetseb väljaspool Tallinna.

Kümme-kakskümmend töökohta on Tallinna mõõtkavas kaduvväike, Viljandis aga mitte.

Ma ei tahaks öelda, et Viljandi maakond on sellises seisus, kus tähtis on ka üksainus töökoht, kuid eks see sisuliselt peegelda asja olemust kindlasti.

Kui siin on kvalifitseeritud tööjõud ning hea hinna ja kvaliteedi suhtega rendipind, siis julgen öelda, et inimesed ei pea ilmtingimata Tallinnas istuma. Küsimus on töö organiseerimises. Kui panna statistik tükitööd tegema, pole üldse vahet, kas ta töötab kodus või kontoris.

Kui palju töid statistikaametit tänavu ootab?

212. Jämedalt öeldes on ligi 200 nendest tellimustööd. Kui näiteks põllumajandusministeerium tahab saada mingit konkreetset statistikat, esitab ta taotluse, see võetakse kavva ja tehaksegi vajalik uuring.

Asja muudab keeruliseks see, et uued tööd nõuavad sissetöötamist. Kõige kiirema töö saame teha nullist peale hakates umbes kahe aastaga, enamasti läheb kolm ja pikematega isegi kümme aastat.

Aastal 2020 peaks olema rahvaloendus tehtud nii, et inimese enda käest midagi ei küsita ehk siis registripõhisena. Selle ettevalmistamisega lähebki tõenäoliselt ligi kümme aastat. Projekt algatati juba eelmisel aastal. Töö, mida seal tehakse, on kõige suurema projektiühiku hinnaga.

Mida siis õigupoolest tehakse?

Üritatakse aru saada sellest, kas inimene oma igapäevase tegevusega annab kinnitust, et ta kuskil kindlasti elab. Võime ju ütelda, et kõik sündinud, kodakondsuse ja ID-kaardi saanud isikud on teada, aga kas ta tegelikult ka Eestis elab, seda on tegelikkuses juba raskem teada saada. Nüüd siis üritatakse erinevate elektrooniliste andmejälgede järgi otsustada, kas ta on ja kus ta on ning kus ta elektroonilisi kanaleid kasutab.

Ühelt poolt on väga huvitav töö mõelda sellele, milliseid jälgi inimene maha jätab. Kui ta maksab näiteks veearve, ongi üks jälg maas. Märgid jäävad ka sellest, kui ta tellib aeg-ajalt mingit teenust, näiteks käib riigi maa-ameti kodulehel oma kinnistuga seotud asju uurimas.

Analüüsitakse niisiis seda, mis on inimese tegevusest näha.

Tundub, et siin on nüüd see koht, kus paranoilisemad inimesed muutuvad pisut närviliseks.

Ma pean ütlema, et olen ise ka nende hulgas. (Naerab.) Näiteks Prisma kauplustes on loodud uus kontosüsteem. Igaüks saab endale punkte koguda tingimusel, et kasutab konto  aktiveerimiseks oma ID-kaarti.

Olen mõelnud, et nad koguvad sel moel liiga palju informatsiooni minu tarbimisharjumuste kohta. Nii saab täpselt teada, mitu vorsti ma aasta jooksul ostsin ja muudki. See läheb juba liiga detailseks! Olen kindlalt otsustanud, et selles tarbijaprogrammis mina kaasa ei mängi.

Ideed kasutada ID-kaarti kõikvõimalike kiipkaartide asemel on ju sageli välja pakutud. Neid on kotis tõesti kole palju!

Mul on endal paarkümmend kliendikaarti. Omal ajal mõtisklesin, mida teha selleks, et neid saaks võimalikult mugavalt kaasas kanda ning kuidas nad võimalikult vähe ruumi võtaksid. Igasugused taskud nagu ei sobinud kuidagi.

Lõin siis kõigile augurauaga täpselt ühte kohta augu sisse, muidugi nii, et magnetriba terveks jääks. Panin august poldi läbi ning keerasin selle mutriga kinni. Nüüd on see nagu lehvik. Kui vaja, keeran lehviku lahti ning otsin õige kaardi üles. Mul on see polt kogu aeg kaasas, asi töötab. Mõned müüjad küll üllatuvad...

Mis puutub seni viimasesse rahvaloendusesse, siis sellest on möödas tublisti üle aasta, uued andmed aga muudkui tulevad ja tulevad. Kas te hoiate nii pinget üleval või võtab nende analüüsimine tõesti kaua aega?

Analüüsimine võtab palju aega tõesti. Isegi meie praegune avaldamiskalender on väga tihe. Tegelikult anti andmed pärast rahvaloendust kiiresti välja: esimesed tulid juba kaks kuud pärast loendust. Näiteks 2000. aastal avaldati tulemused aasta pärast loendust. Hüpe on suur.

Võib öelda, et kõik sisestati elektrooniliselt ja isegi kõige aeglasem arvuti peaks selle töö ära tegema nii, et paned õhtul käima ja hommikuks on tulemus käes. Loendusel oli aga mitu vastuse sisestamise võimalust ja nii võiski tekkida olukord, kus keegi sai mitu korda sisestatud.

Võin seda kinnitada isikliku kogemuse põhjal. Mingil põhjusel arvas süsteem, et minu kohta ei ole andmeid sisestatud. Täitsin siis kord juba abikaasa esitatud asja uuesti ning nii sattus süsteemi kaks Andres Oopkaupi!

Väga detailselt pidi vaatama, mis ankeetide põhjal kattus. See võtabki aega. Kõike ei saa lasta arvutil otsustada. Paljudel juhtudel vaadatakse andmed käsitsi läbi.

Statistikaamet prognoosib mineviku põhjal tulevikku. Ennustamine on ikka tänamatu töö, kuid kui Igor Mang suudab lehetiraaži korraks lakke ajada, siis statistika enamasti just väga populaarne ei ole.

See on koolitamise küsimus. Statistika huvitab inimesi mingil määral kindlasti, kuid teatud osast ei saa enamik lihtsalt aru ja see jääbki elukaugeks.

Kui Mihkel Servinski kirjutas pruudipõuast, läks see väga korda. Võin öelda, et see on enim klikatud lugu statistikaameti ajaloos ning ületab senist rekordit kolmekordselt.

Mul on endal meeles sellised andmed, et kuni neljakümneaastaste hulgas on 100 mehe kohta 95 naist, aga üle viiekümneste hulgas on 50 mehe kohta juba 150 naist! Nii et seda lugu saab vaadata hoopis teises raamis.

Üle kuuekümneste meeste arvestuses on valik veelgi suurem!

(Naerab.) Jah, siis on valik juba üsna arvestatav. Aga muidugi on see naer läbi pisarate ning näitab tegelikult meeste keskmist eluiga ja suurt suremust.

Poliitikutele on statistika vahel küllap liiga selge ja halastamatu.

Olen ise ka seda mõelnud. Inimesed nurisevad tihti palgastatistika üle. Vaatavad seda 900 euro suurust keskmist palka ja ütlevad, et nad ei tea kedagi, kes nii palju teeniks. Aga siin tasub mõelda sellele, et paljud ei saa küll keskmist palka täis, kuid mõne sissetulek on kümne inimese keskmine palk. Nii et see statistiline keskmine on mõnes mõttes vahel ebaõiglane.

Arvude tõlgendamisega on nagu on. Meil rõõmustatakse hullupööra, kui mõni aasta paarkümmend last rohkem sünnib. Rahvastiku taastootmiseks oleks vaja aga tuhandeid.

Kui kahe loenduse vahel on lahkunud 75 000 inimest, siis 20 on sellega võrreldes ikka väga väike arv. Statistikaameti tegevuses ongi rahvastikuga seotud näitajad kõige huvipakkuvamad.

Ei saa öelda, et ei ole huvitavat statistikat. Paljut suudab iga inimene oma igapäevaeluga seostada ning võrdlusmomenti tekitada.

Tagasi üles