Koduaias eelista looduslikke vahendeid

Polli aiandusuuringute keskuse teadur Kersti Kahu soovitab koduaias kahjuritõrjet tehes kasutada vase- ja väävlipreparaate, mis on inimese tervisele ja keskkonnale vähem ohtlikud.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Polli aiandusuuringute keskuse taimekaitse ja biokeemia labori teadur Kersti Kahu soovitab viljapuude pritsimist vajaduse korral alustada, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur on üle viie soojakraadi.


Esimest korda võiks õuna- ja pirnipuid Kahu sõnul pritsida siis, kui pungad on juba paisunud, veidi hõbedased, kuid lehepungad pole veel puhkenud.



«Koduaias on soovitav kasutada vase- ja väävlipreparaate, mis on inimese tervisele ja keskkonnale vähem ohtlikud. Kui aga puud on vanemad ning nende tüvel ja jämedatel võraharudel esineb sammalt ja samblikke, tuleks eelistada raudsulfaati,» räägib ta ning lisab, et suuremates aedades võib tarvitada ka Chorus 75 WG preparaati.



Harilikult piisab kolmest tõrjekorrast


Kersti Kahu nendib, et esimesel korral tuleks peale võraharude pritsida ka tüve ja puualust pinda võra laiuselt. See on vajalik, et hävitada talvitunud kahjurid. Pritsimisvedeliku hulka on soovitatav lisada veidi kleepainet, näiteks vedelseepi või taimeõli.



Tarvilikud kogused on Kahu sõnul tavaliselt pakendile märgitud, aga igal juhul peaks vesilahust olema sedavõrd, et puud jääksid pärast tõrjet tilkuma.



Teise pritsimise peaks teaduri jutu järgi tegema nädal-poolteist enne puude õitsemist, tavaliselt mai keskel, kui õienupud on üksteisest eraldunud ja värvunud.



«See on peamiselt õunapuu-õielõikaja, külmavaksiku ja lehekirpude ning õunapuu-kärntõve tõrjeks,» õpetab ta ning ütleb, et noortes aedades võikski see olla esimene pritsimine.



Selgi juhul passivad kasutamiseks väävli- ja vasepreparaadid, aga ka Effektor ja Score 250 EC, millele tuleks lisada kahjuritõrje preparaati, näiteks DECIS-t või Fastacit.



Kolmandat korda pritsitakse seemneviljalisi Kahu ütlemist mööda kohe pärast õitsemist, kui kroonlehed on varisenud. «Teise ja kolmanda pritsimise vahe peaks olema kolm-neli nädalat. Kui tegemist on kärntõvele vastuvõtlikuma sordiga, võib vajaduse korral neljandat korda pritsida juuli algul.»



Luuviljaliste ja marjapõõsaste pritsimine


Ploomi- ja maguskirsipuudel võetakse esimene pritsimine Kersti Kahu sõnul enamasti ette pärast õitsemist. Kui aga eelmisel aastal oli seenhaiguste kahjustust, on soovitatav see teha pungade paisumise järgus.



Et luuviljalised eriti vasepreparaate ei talu, peaks nende puhul pritsimislahus õunapuudega võrreldes poole lahjem olema.



Marjapõõsaid pritsitakse teaduri jutu järgi tunduvalt vähem kui õunapuid ning ka nende puhul sobib kasutada vaskoksiidkloriidi. «Seda võib pritsida alates pungade puhkemise ajast kuni õitsemiseni. Hiljem saab tõrjet teha üksnes looduslike preparaatidega.»



Karusmarja jahukaste vastu on Kahu sõnul väga hea tuhk. «Varahommikuti, kui põõsas on niiske, tasub see tuhaga üle soputada. Kaltsiumisisalduse tõttu sobib tuhk ka väetiseks ja mulla reaktsiooni parandajaks.»



Parimad on looduslikud vahendid


Viljapuudele ja marjapõõsastele tõrje tegemisest kõneldes toonitab Kersti Kahu siiski, et niisama, igaks juhuks pole koduaias mõtet kemikaale kasutada.



Samas leiab teadur, et juhul kui õunapuudel on ohtralt samblikke või oli õuntel eelmisel aastal palju kärntõve kahjustusi, lehtedel rohkesti pihlaka- või õunakoi pahategude jälgi, läheb pritsimine asja ette.



Spetsialist ütleb veel, et profülaktikat võiks koduaias teha looduslike vahenditega.



«Loomulikult on keemilise tõrje efekt tunduvalt suurem, aga inimese tervis maksab ka midagi. Kõik mahepritsimise jäägid lahustuvad väga kiiresti õhus ja mullas,» selgitab ta. «Näiteks lehetäide vastu võib astuda piimaga. Lahusesse läheb üks osa piima ja üheksa osa vett. Suur puu vajab umbes viis liitrit lahust.»



Kahu jutu järgi kasutatakse Pollis mahetõrjet tehes peale piima veel kõrvenõgese- ja sõnnikuleotist. Mõlemat kääritatakse enne pritsimist kaks nädalat päikese käes.



«Kõrvenõgese- ja sõnnikuleotis on ühtlasi nii kahjuritõrjevahend kui väetis, sisaldades rikkalikult lämmastikku. Nendega võib pritsida igal ajal.»



Preparaate tuleb vahetada


Rääkides veel keemilisest tõrjest, ütleb Kersti Kahu, et väga pikka aega ühtesid ja samu preparaate kasutada ei maksa, sest kahjurid ja haigused harjuvad nendega ning muutuvad nende suhtes immuunseks.



«Uued preparaadid, mis algul on tõhusad, muutuvad pikapeale väheefektiivseks. Näiteks praegu võiks jälle kasutusele võtta mõnda aega tagaplaanil olnud vase- ja väävlipreparaadid. Need on lubatud ka maheviljelejatele,» kõneleb ta.


«Paraku on vasepreparaate raske poodidest saada.»



Lõpetuseks rõhutab Kersti Kahu, et kemikaalidega pritsijal peavad seljas olema kaitserõivad. «Kasutada tuleb kummikindaid, prille ja respiraatorit ning kummikuid.»



Kindlasti tuleb valida ka selleks tööks sobiv ilm ja aeg. «Ei tohi olla tuult, mis mürki laiali kannaks, ega päikest. Pritsimist peaks tegema kas hommikul vara või õhtul hilja — muidu võib hävitada kasulikke putukaid, näiteks mesilasi.»

Tagasi üles