/nginx/o/2012/11/26/1454256t1hc5c3.jpg)
Artikkel ilmus 27. novembri «Sakala» paberväljaandes.
Karksi naised tegid kadripäeva eel verivorste. Aga ega neid olnud plaanis jõuluaega jätta. Sõpruskond, kes koondab end Mokalaada nime alla, sööb need juba lähematel päevadel ära. Ja jõuluajaks tuleb juba teine laar.
«Kus need soolikad nüüd kadunt on?» hõikas Metsküla Lepikmäe talu köögis perenaine Maimu Elming, otsides taga Paistu kandist saadud loomasooli. «Ei ole, siin on hoopis tangu,» lausus üks proua potikaant kergitades. «Säänse pange sehen olive. Valge pange sehen,» seletas Elming.
Tuli välja, et sooled olid sahvris. Ilusti ämbri sees.
«Vuih!» tõmbasid naised põlastavalt ninaga.
«Ärge siis nuusutage neid soolikaid!» kostis seepeale Elming.
Ega see rupskite nägemine olnud maanaistele midagi enneolematut, aga nagu tähendas Reet Kõõra, peab üks naisterahvas ikka vuih tegema — mis naine ta muidu oleks.
Maimu Elming võttis soolikad kahe peoga pisikesest ämbrist välja ja tõstis kaussi, valas neile sooja vett peale, pesi nad puhtaks ja solpsatas siis ämbrisse tagasi. Seejärel läksid kaheksa prouat köögilaua juurde.
«Või teeme sellest ühest soolikast hoopis hästi pika verivorsti, nii 15-16-meetrise?» õrritas Elming kaaslasi. Nood leidsid, et pole ikka mõtet. Nii lõigatigi soolikas parajateks juppideks. Juppide sisse topiti verine kruubi-peki-küüslaugu-sibulapuder.
«Mulgimaal valgeid mauke ei tehtud. Need olid Saaremaal,» sõnas Reet Kõõra.
«Seo vahepeal kinni ka!» torkas Elming naiste jutu vahele, viidates oma käes ripnevale soolikale.
Lepikmäe linalapp
«Ahjaa, ja miks need vokid siin on? Ikka selleks, et kui vorstid lähevad keema, siis saame linateo filmi ära lõpetada,» tähendas Viiu Lepik.
Naistel on plaanis koolilaste ja teiste huviliste tarvis välja anda DVD, millele jäädvustavad kogu töö käigu, linakülvist kuni liniku valmimiseni. «Ajalootunnist on küll teada, et omal ajal said mulgid just linakasvatusega rikkaks, sest lina kasvas siin kandis hästi, aga asjast enesest ei teata enam midagi,» rääkis Viiu Lepik.
Tänavu küsiti Eestis põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametist linakasvatuseks toetust ainult 155 hektari kohta ning Viljandimaalt polnudki taotlejaid. Nii külvasid mokalaadalised maikuu keskpaigas Lepikmäe talu kõrvale kuus vagu linaseemet maha. Veel nüüdki, verivorstiteole ja ketrama tulles olid naised nostalgiliselt selle 5 x 10-meetrise linapõllulapi poole vaadanud.
«Ma ikka ei saa, ma kohe pean sellest linateost rääkima,» lausus Lepik ning seletas, et külviajaks oli põllule tehtud kaltsuvaipadest tee ja külvajatel olid isegi rahvarõivad seljas.
«Noh see oli nii, et mees külvas ja siis naised tampisid seemned mulda ning ise laulsid regilaulu tam-tam-tamm...» meenutas ta.
«See vihmane suvi tegi linakasvatamise tegelikult keeruliseks,» tähendas Maimu Elming. «Ta tahtis meil ära minna, aga kuidagi saime lõpuni vedada. Vähe oli teda ka, aga proovisime kõik operatsioonid siiski ära teha.»
Ille Mõts meenutas, et esiti nägi linapõld ilus roheline välja. Temale oli see kõik olnud täiesti uus kogemus. «Kahju on ainult sellest, et õitsemisaega, mil põld sinetas, ma ei näinudki. Lina õitseb ju vaid ühe päeva või õieti mõned tunnid ja sel ajal ma Lepikmäele ei jõudnud. Pärastine kupras põld oli aga ka ilus.»
Linakiud kui blond pats
Kui aeg sealmaal, hakkasid naised lina kakkuma. Igaüks tegi seda isemoodi, nii kuidas tema teadis, et on õige. Viiu Lepikut oli koolis õpetatud ühe käega kakkuma.
«Näe niimoodi,» tegi ta keeruga tõmbe ning lisas, et Maimu Elming kui maainimene korjas kõik käe peale ja tõmbas kuidagi korraga. «Ise ütles seejuures veel, et muidu ei teeni raha ära. Mida rohkem tõmbad, seda rohkem saad.»
Siis sidusid naised linapeod kinni. Vanasti pandi need veel põllu peale hakki, aga mulgi naised seda ei teinud. Nad kupardasid taimed ära ja said hulga seemet. Seda kuivatati Lepikmäe talu ahju juures.
Siis läksid linad likku. Pärast murti linalõugutiga, raasiti ja lõpuks kammiti. «Et tuleks niisugune jõuluvana habeme moodi asi,» viitas Lepik korvitäiele taimekiule, mis kangesti patsiks punutud blonde juuksesalke meenutasid.
Ja kuigi jutu järgi läks kõik libedalt, ohkas Elming, et see linakasvatus on üks raske töö ja nõuab palju aega. «Tegemist jätkub kevadest kuni talveni välja — pime aeg on ju põhiline ketramisaeg.»
Jutu vahepeal oli Maimu Elming juba blondid linasalgud koonlalaua külge kinnitanud ja ketrama asunud. «Vett on vaja,» tähendas ta, tõusis ja tõttas kööki.
«Kiud oli kuiv. Vesi aitab paremini joosta, teinekord tuleb ka rasva kasutada,» selgitas Viiu Lepik.
Tagasi voki taha istunud, õhutas Elming Lepikut ka proovima, sedasi tasa ja targu, ning kuigi too oli kindel, et tema seda asja ei oska, haaras ta siiski voki järele, seadis selle paika ja hakkas pihta.
«Noh? Mõistad ka või?» hõikas talle köögiukselt õde Reet Kõõra.
«Ei mõista! Olen siin üksnes dekoratsioon,» kostis Lepik lõbusal toonil vastu.
«Sa oled seal filmidiiva,» muigas õde ja viitas kaamerale, mille taga askeldas Ille Mõts, et linateofilmile lõpp üles võtta.
/nginx/o/2022/04/19/14493293t1h0a35.jpg)