Sõrmejäljelugejad kuulutavad vana kooli võtmetele kadu

Kui kiipkaardiga avatava ukse üle ei imesta enam ammu keegi, siis sõrmejäljelugejad mõjuvad veel üksjagu ulmeliste abivahenditena. Foto: Elmo Riig / Sakala

Sõrmejälje tuvastamise teel avanevad uksed, moodsaim tulekahjusignalisatsioon, detailiküllast pilti edastavad turvakaamerad, fuajeedes hiiglasliku diagonaaliga LED-telerid. Kas see on Eesti Panga peakontor? Või kaitseministeerium? Ei, hoopis kutsekooli ühiselamu Vana-Võidus.

Vene ajast pärit inimesel, kellele sõnaga «ühikas» seostub eelkõige mälupilt kõledast täissuitsetatud majakolakast, kus pooled uksed ei käi lukku või on sootuks hingedelt varastatud, on ehk omajagu keeruline ette kujutada, kuivõrd tuubil kõikvõimalikku turva- ja infotehnoloogiat üks tänapäevane ühiskodu võib olla.

«Eks see olnud meile üks suuremaid ja huvitavamaid töid. Midagi niisugust pole siin kandis varem tehtud,» ütleb hiljuti kahekümnendat sünnipäeva tähistanud Viljandi osaühingu Nano Turvasüsteemid juhatuse esimees Gunnar Veermäe.

Kokku paigaldati euroraha toel renoveeritud ühiselamusse sadakond sõrmejälje- või kiipkaardilugejal põhinevat lukku. Ühtlasi märgib Veermäe, et firma spetsialistid on praegu sealsamas ametis järgmise analoogse projekti kallal.

Kohapealne partner

Samal ajal poetab Nano Turvasüsteemide tegevdirektor

Aavo Upan lauale nimekirja teistest Viljandimaa avalikest asutustest, kuhu ettevõte on aastate jooksul turvaseadmeid paigaldanud. Haigla, pärimusmuusika ait, kultuurimaja, politseijaoskond, teater, kultuuriakadeemia, pangakontorid, linnavalitsus ning ridamisi kauplusi on vaid väike osa loetelust.

Nii ei jää kahtlust, et kui üks ehitaja otsib Viljandimaal alltöövõtjat, kes uude majja nõrkvooluseadmed ja nende toimimiseks tarviliku juhtmestiku paigaldaks, valib ta suure tõenäosusega just kohalikele meestele kuuluva osaühingu.

«Oleme oma äristrateegias olnud algusest peale konservatiivsed ja keskendunud eeskätt Viljandi maakonnale,» räägib Veermäe. «Selle seltskonnaga, kes meie palgal on, suudame siinse piirkonna kenasti ära teenindada. Laias laastus oleme igal aastal saanud üks-kaks uut suurt objekti ja mõned väiksemad. Aga meie filosoofia aluseks on ikkagi olla partner suurtele ehitus- ja turvafirmadele, kes vajavad kohapeal seadmetele paigaldus- ja hooldusteenust.»

Kuigi nimi viitab turvaseadmetele, kuuluvad ettevõtte ampluaasse ka arvuti- ja multimeediasüsteemid. Enim tööd annavad aga ikkagi tulekahju- ja valvesignalisatsioonid ning mitmesugused läbipääsusüsteemid.

Olgugi et elektrooniku taustaga Gunnar Veermäe ja mehaaniku tagapõhjaga Aavo Upan on kaks kümnendit ühessamas valdkonnas toimetanud, pole nende õhin sugugi raugenud.

«See on väga põnev ja kiiresti arenev valdkond kas või ainuüksi nutitelefonide kasutuselevõtu tõttu kõigis neis süsteemides,» kiidab Veermäe.

Upan aga rõhutab tõsiasja, mida on pidanud viimasel kümnendil nentima peaaegu kõigi valdkondade ärimehed: maailm on muutunud ootamatult väikeseks. Tänu internetile on infot leida ülilihtne ning see aitab väikese vaevaga jõuda kõige moodsamate lahendusteni, mis viimasel ajal on välja mõeldud.

«Aga selleks et hästi hakkama saada, peab ikka natuke hull ka olema. Vahel tuleb hommikuni mõne uue seadmega pusida, et sellest täielikult aru saada,» tunnistab Upan.

Nano meeste julge pealehakkamise parimaks tunnistuseks võib pidada just eelnimetatud sõrmejälje tuvastamisel põhinevat pääslate süsteemi kutsekeskkooli ühiselamus. Ehkki sääraseid seadmeid oli Eestis varemgi kasutatud, oli selline sisustus ühiselamus siinmail vaieldamatult pretsedenditu.

Vähem tülikaid võtmeid

Isegi kui kõrgtehnoloogilise lukusüsteemi rajamine läks haridusasutusele kallimaks, kui oleks tulnud suure koguse sarivõtmetega lukkude soetamine, tagab see Nano juhtide hinnangul pikemas perspektiivis ikkagi kokkuhoiu. Esiteks on niisuguse süsteemi puhul väga hõlbus mõne arvutiklahvi vajutusega määrata, kellel on õigus ühest või teisest uksest sisse pääseda. Teiseks langeb ära vajadus kaotatud võtmete asemele alatasa uusi osta.

Teise tuntud Viljandi asutusena kasutab sõrmejäljelugejaid küünlatootja Hansa Candle. Lisaks turvalisuse tagamisele tootmiskompleksis võimaldab selline lahendus kergesti inimeste tööaja üle arvestust pidada: täpselt on teada, millal keegi tööpostile saabus, millal välja suitsetama läks, millal naasis ning millal koju läks.

Rääkides teistest objektidest, mida võiks teed rajavaks nimetada, viib Gunnar Veermäe jutu mullu ajakohastatud Lõhavere hooldushaiglale. Sinna paigaldas Nano Viljandimaa esimese juhtmevaba õekutsesüsteemi.

Kui veel kümmekonna aasta eest vaatasid sõrmejäljelugejad ning silmapupilli ja näojoonte tuvastajad vastu eeskätt James Bondi filmidest, siis nüüd on neist saamas igapäevased tarbeseadmed.

«Asjad, mis tundusid veel hiljuti ulmelisena, on muutunud suhteliselt odavaks ja kättesaadavaks. Tegemist pole enam millegi eriotstarbelise või luksuslikuga,» tõdeb Veermäe.

Varas udus

Ettevõtte lähituleviku huvitavamatest töödest toob Gunnar Veermäe välja ühe hoone varustamise udukaitsega. Tegemist on süsteemiga, mis käivitub siis, kui valveseadmed on fikseerinud varga tungimise ruumi, ning täidab hoone mõne sekundi jooksul ülitiheda uduga. Kui sellisele niigi ebameeldivale keskkonnale lisada välgusähvatused ja müra, kaotab kurikael hõlpsasti orienteerumisvõime ning jääb turvatöötajate saabumiseni kuriteopaigale ekslema.

Küsimuse peale, kas linnastuv inimkond ei kipu valve-, video- ja jälitussüsteemide kasutamisega liialdama, kehitab Veermäe kergelt õlgu. Ta nõustub, et ühes tänapäevases linnas on keeruline tegutseda nii, et sa ei satuks ühegi turvakaamera vaatevälja. Tema aga ei näe selles probleemi.

«Normaalseid ja korralikke inimesi ei tohiks see häirida. Sama hästi võiks meid riivata, et meid näevad iga päev tänaval käies sajad silmapaarid ning me võime kogemata sattuda kellegi fotoaparaadi ette. Siin on küsimus inimese eneseväärikuses: kui sa teed õigeid asju, ei ole sul midagi sellest, et sind nähakse,» sõnab ta.