Lihavõttepühade aegu kihas Soomaa veematkajatest, kes üleujutust nautides üksteise võidu mööda Tõramaa ja Raudna jõge allavoolu sõudsid.
Kevadine suurvesi tõi kanuutajad heinamaadele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Huhh, külm on,» väristasid paljud pühapäeval Kõrtsi-Tõramaale Soomaa külastuskeskuse juurde jõudes õlgu. See hommik oli ju sootuks teiste kraadidega kui eelmine, peaaegu suvesooja pakkunud laupäev.
Jahe ilm loodusesõpru siiski koju jääma ei hirmutanud. Vastupidi: rahvuspargi jõgedel liikus enneolematult palju rahvast.
Kuigi kõnealuseks päevaks oli aprilli algul ootamatult kiiresti tõusnud suurvesi juba alanema hakanud, saatis oma kanuud ja süstad Tõramaalt teele kuus matkakorraldajat.
Turismiettevõtja Aivar Ruukeli sõnul sõudis või aerutas pühapäeval Soomaal 170—200, pühade jooksul kokku aga lausa 400 inimest.
«Tegemist on rekordiga, aga ma ei ole kindel, kas see on asi, millega uhkustada. Eks see masside rändamine tekita kahetisi tundeid,» rääkis ta.
«Me keegi ei taha ju tegelda massiturismiga. Teisalt oleks suurveest huvitatud inimestele imelik öelda, et rohkem ei tohi keegi siia tulla.»
Ruukel avaldas lootust, et matkajate sedavõrd suur hulk loodusele siiski negatiivset mõju ei avaldanud.
«Mõnikord võib üks džiibitäis töllmokkasid palju rohkem kahju teha kui näiteks Looduse Omnibussi rahvas,» leidis ta. «Ma ei usu, et selles seltskonnas kedagi pahatahtlikku oli. Hilisema tagasiside põhjal otsustades jäid nad kõik päevaga rahule.»
Ümber läks üks kanuu
Et rahvahulk loodusele võimalikult valutult ringi liiguks, on tarvis selle tegevust suunata. Nõnda pühapäeval Soomaal ka toimiti. Looduse Omnibuss tõi inimesed kahe bussiga otse Kõrtsi-Tõramaale ning matkakorraldajad sõidutasid sinna teisedki retkelised, kelle autod lõpp-punktidesse ootama jäid.
Külastuskeskuse eri nurkadest kostis valjuhäälset matkajate instrueerimist ning sellest oli ka kasu: Aivar Ruukeli sõnul tuli suurest rahvahulgast külm suplus läbi teha ainult ühel paatkonnal, kelle kanuu läks ümber juba esimese 200 meetri peal.
Kuusekäära talu peremees Indrek Hein istus oma kanuusse samuti alles siis, kui kõik tema hoole alla antud matkajad teele olid saadetud. Giidi ülesanne oli peale ümbruse tutvustamise mahajääjaid järele aidata ja olukorda kontrolli all hoida.
Esimese hooga suunas Hein oma kanuu siiski hoopis teisele poole: põiki üle järveks muutunud Tõramaa jõe. Selle tagumises nurgas oli tal ette näidata muljetavaldavalt suur koprakuhil.
Tõramaa uputas heinamaid
Ma ei tea, mis tunne oli sel päeval sõita eespool, keset kanuurägastikku, kuid Indrek Heina seltsis rivi lõpus loksuda oli väga mõnus. Ühel hetkel kadusid ka pilved ja udu ning peegelsiledalt veelt helkis vastu sinine taevas.
Tõramaa jõgi, millel on tavaliselt külastuskeskuse juures laiust paar-kolm meetrit, oli kevadises suurushullustuses üle ujutanud nii heinamaad kui metsaaluse.
Indrek Hein nentis suurvette jäänud kuusekultuuri vaadates, et ehk kuu aega peavad puud niimoodi vastu. «Kui okaspuudel tuleb aga vees olla kaks või kolm kuud, siis nad kuivavad.»
Aastaid tagasi viibis Indrek Hein Vastemõisa metskonna tehnikuna ise nende kuuskede istutamise juures. Ta meenutas 1980. aastatel tulnud käsku, mille kohaselt pidi riigistatud ja seisma jäänud heinamaad metsastama. «Soomaal käisid siis kuuski istutamas paljud Viljandi koolilapsed. Siia istutati ikka tohutult palju puid — kuskil 50 hektari ulatuses. Kultuurid said tehtud kuivadel aastatel ja osa puid pandi mulda nii madalale, et vesi võttis need hiljem ära. Enamik on siiski alles.»
Heina jutu järgi oli enne Teist maailmasõda Tõramaa jõe ääres 28 ajapidamist. «Nüüd pole enam ühtegi alles. Ainult jäänused on veel näha, kui Kõrtsi-Tõramaa külastuskeskus välja arvata.»
Üks kunagise majapidamise mälestusmärk on Üleoja talu elumaja, mis jõe ääres seni püsti püsib. Veel 1980. aastatel oli Indrek Hein selle viimase peremehe Mihkliga juttu ajamas käinud. Pärast tolle surma jäi talu tühjaks.
Pühapäeval olid ka Üleoja talu juures heinamaad veega kaetud, nii et kohalikke olusid mitte tundev inimene ei osanud aimatagi, kus seal oja harilikult voolab.
Meie ees oli veevälja vallutanud üks süstadega seltskond, kes seal oma kollaseid aerulabasid välgutas.
«Nagu pardipere,» muigas Indrek Hein ja tunnistas, et giiditööd tehes tunnebki ta ennast vahel pardiemana. «Kui ikka jõel on korraga mitme grupi paadid segamini nagu klimbisupp, tuleb omad lähedale kamandada ja nendega vaikselt edasi minna.»
Pärast seda, kui Tõramaa jõgi Raudna jõkke suubus, otsustasime teha väikese kõrvalepõike ning sõuda mõni kilomeeter mööda Raudnat ülesvoolu, vaatamaks üle Karuskose talu seisukorra. Nii nagu Tõramaa jõe ääres, kasvasid ka seal väärikas eas tammed, millest igaüks oli omaette kunstiteos.
Indrek Heina sõnul on tammesid Soomaa metsades palju. «Ja kui palju neid veel ära on kadunud!» lisas ta. «Mõnikord saavad neil juured vigastada ning puude sisse poeb seenhaigus, mis nad ära võtab. Mõni aasta tagasi oli siin ka mingi grupp inimesi, kellele meeldis tammesid lihtsalt põlema panna, kui need seest tühjad olid, ja ohtralt puid on süüdanud äike.»
Lisaks tammede imetlemisele saime jõe ääres uurida sarapuude urbi ja punaseid viisnurgakujulisi emasõisi. Ja loomulikult kasvas Karuskose lähedal rohkesti pärnasid.
Karuskose oli veevangis
Mõne aja pärast avanesid meie pilgule taas veega üle ujutatud heinamaad, millest me tee lühendamiseks üle põikasime. Nii mõneski kohas ähvardas kanuu põhjapidi heinamaale kinni jääda, sest võrreldes üleujutuse kõrgseisuga oli vesi pühapäevaks juba paarkümmend sentimeetrit alanenud.
Jõudsime siiski viperusteta Karuskosele ning täheldasime, et sealne kuulus rippsild oli muutunud ujuvaks. Ka taluõues ulatus vesi poolde säärde.
Suitsusauna seinale veetud sinine triip, mis tähistab 1956. aasta suurvee seisu, andis aga mõista, et paljude varasemate üleujutustega võrreldes oli seekordne viies aastaaeg poisike.
Indrek Heina hinnangul oli tänavukevadine üleujutus keskmine. Erakordne oli üksnes see, et suurvesi tekkis nii äkki: 30. märtsil kadus Kuusekääral jää ja 1. aprillil vesi juba tõusis.
«Üleujutus lõpeb paari päeva pärast,» lausus Indrek Hein kanuud tagasi allavoolu, meie matka lõpp-punktiks oleva Riisa küla poole tõugates. «See viimane osa vett kaob heinamaadelt nii järsku, et hommikul ärgates avastad: maa on väljas.»