Elu pihtide vahel

Margus Haav

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Endale Hollywoodi stsenaristina nime teinud David Benioffi teine raamat «Varaste linn» on haarav ajalooline seiklusromaan, milles on fiktsiooni tõest keeruline eristada.


Teose peategelased on kaks noormeest, 17-aastane juudi päritolu häbelik Lev ja paar aastat vanem kasakate soost võrsunud uljas Kolja, kes kohtuvad surma mõistetuna Leningradi blokaadi ajal kurikuulsas Krestõ vanglas. Poisid saavad siiski juuspeene võimaluse eluga pääseda.



Nimelt annab oma tütrekese pulmadeks valmistuv kõikvõimas NKVD polkovnik neile võimaluse vahetada oma elu kümne muna vastu, mida on vaja pulmatordi valmistamiseks. Nii seavad noormehed sammud Saksa tagalasse ning nende teekond on palistatud võigaste sõjakoledustega.



Üheksasada päeva kestnud Leningradi blokaad oli vaieldamatult üks Teise maailmasõja õõvastavamaid sündmusi. Selle linna elu igapäevased märksõnad olid noil päevil pommitamine, NKVD ja sõjaväe valimatu terror tsiviilelanike suhtes ning kannibalism.



Kuulsal Heinaturul müüdi purkidesse panduna Badejevi muda, mis oli pärit toidulao endiselt asukohalt ja suhkruga segunenud. Menukas kaubaartikkel oli ka raamatukogukommid. Retsept oli lihtne: nende valmistamiseks kisti raamatutel kaaned küljest, kooriti köitmisliim maha, keedeti läbi ja vormiti tahvliteks. Maitse polnud suurem asi, aga liimis oli valku, mis aitas hinges püsida.



Niisuguseid värvikaid ja vaieldamatult autentseid detaile leidub ohtralt. Kuigi autor viitab eessõnas oma vanaisale, kelle mälestustena lugu justkui kirja on pandud, pole sel ajaloolist tõepõhja. Põhilise inspiratsiooniallikana on Benioff kasutanud hoopis Harrison Salisbury monumentaalteost «900 päeva».



Minu mõningaseks üllatuseks suhtutakse raamatusse


ookeani taga kohati päris veidralt. Kõige kummalisem näppu sattunud arvustus nimetas teost Nõukogude Tomi ja Hucki sõjaseikluseks.



Raamatus on küll võllahuumorit, kuid see ei domineeri. Aga eks blokaadis surnuks nälginud 1,2 miljonit ole tänaseks pelgalt statistika.



Kuigi raamatus leidub ka kaheldava väärtusega ajaloolisi fakte, nagu mingid kummalised Eesti terasetööstused, kuhu saatmisega Saksa surmaeskadron Einsatzkommando vangi langenuid hirmutab, on see põnev ja lugemisväärne sõjaromaan, milles igapäevase surmaohu kõrval tõuseb pinnale elu kui säärase väärtuslikkus.

Tagasi üles
Back