Tarvastu valla Murese talus algas lammaste suurem poegimine märtsis ja praeguseks on uted ilmale toonud veidi alla poole tuhande talle.
Lambakasvatusega elab päris hästi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muresele saabunuid tervitab sadade väikeste lammaste määgimine, mis summutab isegi linnukoori rõkkamise. Parasjagu käib lisasöötmine — neile pisikestele, kelle emal on udarapõletik või kes ei saa nisast piisavalt kõhutäidet, antakse piima lutipudelist. Perenaine Mirja Arm ütleb suure kivilauda kohta, et see on justkui haigla, kus lambukeste tervise- ja toitmismuresid lahendatakse.
Käed pudeleid täis, astuvad lauta Iisraelist pärit neiu Mira Gray Lieberman ja Briti noormees Timothy Christian Boyd, kes töötavad Muresel mahepõllumajandusest ja ökoloogilisest eluviisist huvitatud noorte ülemaailmse ühenduse vabatahtlikena.
«Ta on nii armas!» kallistab Mira tallekest.
Mõlemale noorele meeldib Eesti maaelu väga, sest see pakub üllatusi. Näiteks ei teadnud nad, et kaselt ja vahtralt saab maitsvat mahla.
Õues käib kümneid talli, kes tulevad ka külaliste juurde julgelt lutipudelit otsima.
Raske, aga ilus aeg
Möödunud kolmapäevaks oli Muresel sündinud umbes nelisada viiskümmend talle. «Kokku ootame neid üle viiesaja,» lausub perenaine.
Talu lambad poegivad korra aastas. Selleks lastakse jäär kindlal ajal uttedega kokku.
Murese tõukari on Eesti valgepealine, tõuparanduseks kasutatakse Saksamaalt ja Taanist pärit Texeli jäärade Eestis sündinud järglasi.
«Kui tõujäär on Eestis üles kasvanud, sobivad nii tema kui ta järglased meie kliimasse paremini,» selgitab Mirja Arm.
Murese kari on aasta läbi väljas. Seetõttu tulevad talled mõnikord ilmale lausa lumes. Tänavu oli perenaise sõnul ilm soodne — polnud tuult ega tuisku. «Vinge tuulega ei saa talled sündimise järel küllalt ruttu kuivaks.»
Hommikusele loomade toitmisele kulub talus umbes kolm tundi. Talled saavad vajaduse korral piima imeda ning lambad nosivad samal ajal heina ja kaera.
Heina kannab ette perepoeg Madis ning tavaliselt lööb talu tegemistes kaasa ka peremees Aavo.
«See on raske, aga ilus aeg,» ütleb Mirja Arm poegimisperioodi kohta.
Peres keskmiselt kaks talle
Kui lauda juurde kogunenud suured ja väikesed lambad on süüa saanud, lähevad noored talitajad ja perenaine kaugemasse koplisse, kus on samuti talledega kari. Mõned talled parajasti magavad. Kui neile juurde astuda, ajavad nad endale jalad alla ja kepsutavad minema. Suuremad talled krõmpsutavad juba heinagi.
Lammaste viljaga söötmine tähendab suurt tunglemist: iga ümmarguse plastist söödatorbiku ümber koguneb kümmekond utte, kes üritavad iga hinna eest viljale ligi pääseda. Mõni loom sooritab lausa hüppe teiste vahele.
Kui sööt on otsas, algab taas kõva määgimine: talled otsivad ema, nood omakorda oma pisiperet, et neile piima anda. Siis hajub kari koplisse laiali.
Mirja Arm räägib, et utel sünnib tavaliselt kaks ning harvem ka kolm või isegi neli talle.
«Neli talle on juba liiga palju, siis tavaliselt mõni neist ellu ei jää,» nendib ta ning täpsustab: «Umbes kümme protsenti sündinud talledest on ellujäämiseks liiga nõrgad.»
Perenaise sõnul on väljal sündinud lambakestele ohtlikud veel näiteks rongad, kes lesivaid talli surnuks peavad. Lambaid on Muresel murdnud aga ka hulkuvad koerad ja ükskord koguni ilves.
Talled võõrduvad utest tavaliselt kahe kuni nelja kuu jooksul, mõni aga ronib sügiseni ute alla nisa otsima.
Lambad sõidavad saarele
Murese põhikarjas on üle kolmesaja ute. See on laiali neljas kohas, sealhulgas metsakarjamaal. Mullu rändas viiskümmend lammast Võrtsjärve lõunaosas asuvale Pähksaarele, mille omanik soovis neid sinna maad korras hoidma.
Ka tänavu saavad villakandjad ilmselt teha kakuamipaadiga väikese reisi järvele. Sügisel kogutakse nad spetsiaalse aia abil jälle kokku, pannakse paati ja tuuakse saarelt ära.
Lambaid pügavad vajadust mööda perepojad Madis ja Margus elektrikääridega. «Umbes seitse minutit lamba kohta,» nimetab Madis selle töö ajaks.
Pestud villa viivad Armid Raasikule ning vastu saadud villast valmivad kindad ja sokid. Neid on võimalik osta mitmest käsitöökojast ja laatadelt. Nahku parkida laseb pererahvas Jõgeval. Liha müüakse peamiselt kodust soovijatele, mullu müüdi Saksamaale ka eluslambaid.
«Lambalihast on turul puudus,» tõdeb Mirja Arm, kes ise nagu ka mitu tema last liha ei söö.
Hein ja silo tulevad Muresel nii oma kui rendimaadelt. Vajalikud masinad on talus olemas — need on liisitud või ostetud. Lammaste tarvis kasvatatakse kaera.
«Kaera ei pea jahvatama,» põhjendab perenaine. «Püüame üldse tööd võimalikult lihtsalt ära teha.»
Murese tegutseb ka praeguses majanduslanguses üpris edukalt. «Meile võib alati külla tulla lambakasvatust uudistama,» kutsub Mirja Arm lahkelt.