Külmaõrnad taimed igatsevad talveks kasukat

Merike Rosenbergi suured lemmikud on roosid. Sügisel soovitab ta neil ära lõigata kõik haigustunnustega ning suvega kahjustada saanud varred ja värsked võrsed. Foto: Elmo Riig / Sakala

Täispikkuses artikkel ilmus 21. novembri «Sakala» paberväljaandes.

Et kevadel ei ootaks aiapidajat halva üllatusena hukkunud ja kahjustada saanud taimed, tasub talve hakul ette võtta katmistööd.

Osaühingu Järve Talu Aiandus perenaise Merike Rosenbergi erilised silmaterad on roosid. Selleks et nende pungad oleksid talvel elujõulisemad, soovitab ta neile juba septembri lõpul anda roosiväetist. See-eest katmisega tasub Rosenbergi sõnutsi sügiseste heitlike ilmadega ettevaatlik olla.

«Praegu, mil maa on veel külmumata, ei maksa rooside ega teiste taimede katmisega kiirustada, vastasel korral lähevad need soojas hauduma,» hoiatab ta.

Kindlasti tuleks aga taimede ümbert vanad lehed ja muu praht ära koristada. «Need on haigustele ja kahjuritele väga hea talvituskoht,» põhjendab Rosenberg. «Samuti võib sügisel panna kõikide taimede ümber paraja kihi kompostmulda.»

Aednik soovitab roosidel ära lõigata kõik haigustunnustega ning suve jooksul kahjustada saanud varred ja võrsed. «Värsked võrsed võtab külm kindlasti ära ning nendest on kevadel põletik,» selgitab ta.

Kui tavaliselt soovitatakse roosi vanad varred ära lõigata maapinna lähedalt teise punga pealt, siis Rosenberg kärbib oksi minimaalselt. «Sel juhul on taim küll külmaõrnem, ent kui ta talve kenasti üle elab, on põõsas suvel suurem ja võimsam.»

Põhjalikum katmine tasub Merike Rosenbergi ütlemist mööda ette võtta siis, kui maa on külmunud. «Rooside ümbrusesse tuleks raputada turbakiht ning peale sättida kuuseoksad. Oksad hoiavad turba talvel kuivana, nende pealt vajub vesi alati ära.»

Kuuseoksi eelistab aednik poes talvekatteks müüdavale pakasekangale sellepärast, et need tekitavad taimede ümber õige mikrokliima: koguvad lund, peavad kinni tuult, takistavad kiirgusfiltrina maa sügavamat külmumist ning moodustavad õhurikka keskkonna. Pealegi hoiavad need eemale närilised.

Taimedele võib Rosenbergi jutu järgi peale ehitada ka puidust katuse, mis hoiab turba kuivana. «Meie talvede puhul kipub muidu olema see häda, et maapind kord külmub, siis jälle sulab. See tekitab kaetud kohtades varrepõletikku, mille tagajärjel võivad roosid hukkuda,» tõdeb ta. Sellist niinimetatud kuiva katmist peab ta kõige tõhusamaks.

Roniroose katma hakates võtab aednik kõigepealt toed lahti ja painutab taime vastu maad, nii et vahele jääks parasjagu õhku. Siis paneb ta sellele peale paksu kihi kuuseoksi.

«Üht roniroosi püüan ka niimoodi ületalve pidada, et pakin ta tugevalt sisse ja seon kinni. See roos nimelt ei kannata üldse niiskust,» räägib Rosenberg. «Külmakindlamaid sorte lõikan aga ainult veidi ja sätin siis kuuseoksad peale.»

Kui katmine tehtud, tuleb oodata talve, õigemini lund. Lumi on taimele kahtlemata parim külmakaitse.

Rosenberg ütleb, et varakevadel koos esimese väetamise ja mullakuhjade eemaldamisega teeb ta ka esimese profülaktilise pritsimise hallituste ja seenhaiguste vastu. «Kui sügisel tasub väetamisel lämmastikust hoiduda, siis kevadel on just see aine võluvits, mis roosi käbedamalt kasvama paneb.»