30. märtsil esines Vana-Võidu kutsekeskkoolis haruldase koosseisuga ansambel Una Corda, milles on kokku pandud kolm näppepilli klavessiin, harf ja kannel.
Hõrk muusika vales ümbruses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuulsin säärast kooslust esimest korda ja pean kohe ütlema, et tegemist on väga hästi kokku kõlava ja huvitava kollektiiviga. Klavessiin (Ene Nael) toetas oma tüseda harmooniaga, harf (Liis Jürgens) lasi voolata helisevaid passaaže, kannel (Kristi Mühling) lisas õrna mahedamat kõla. Kava oli äärmiselt põnev, koosnedes suuremas osas eesti nüüdismuusikast.
Kõige modernsem teos oli Helena Tulve «Silmajad», mis olevat algul kirjutatud kolmele kandlele ja kanti esimest korda ette Kumu avamisel. Selles teoses kasutati kõikvõimalikke kõlaefekte. Appi võeti ka häälestusvõtmed, millega löödi keeltele või tekitati voolavaid glissando’sid. Hästi toodi esile heliloojale iseloomulik süvenemine kõlavärvidesse ja üksikhelidesse.
Mirjam Tally kahest loost äratas enam tähelepanu «Struktuurid» oma salapäraste kellukesetaoliste flažolettidega. Raimo Kangro «Klaverisüit» on tuntud pala helilooja varasemast loomeperioodist. See kõlas klavessiinil nii, nagu olekski sellele pillile kirjutatud. Eriti vahva oli «Tokaata» oma ostinaatse rütmiga.
Kaunis oli ka harfimängija Liis Jürgensi loodud pala «Igatseja» sooloharfile. Klassikute Johann Sebastian Bachi ja Peeter Süda teosed jäid seekord uudse muusika varju, kuigi ka need sobisid sellele kooslusele.
Kokkuvõttes oleks see olnud hõrk ja värskendav kontsert, kui poleks olnud segavaid asjaolusid. Kontsert kuulus sarja «Kammermuusika mõisakoolides», kuid Vana-Võidus toimus see tänapäevases (õigemini nõukogudeaegses) saalis, mis pealegi oli pooltühi. Nii et ei mingisugust mõisaatmosfääri.
Tegelikult oli päris hea, et õpilasi oli vähe, sest need vähesedki ei suutnud tundi aega vaikselt kuulata. Sosistati, niheleti, räägiti telefoniga, mõni kõndis keset lugu välja, mõni tuli sisse. See seltskond vajanuks ansambli Una Corda (tõlkes üks keel) asemel pasunakoori või hevibändi. Delikaatsed näppepillid ja moodne eesti muusika oli noormeestele tõeline katsumus. Tõtt-öelda mõni neist siiski kuulas üpris vaikselt.
Kontserdi juht Ene Nael püüdis vahetekstide abil kuulajatega kontakti saavutada ja aeg-ajalt see isegi õnnestus. Aga muusika kuulamine on teadagi raske töö, isegi keerulisem kui mängimine.
Kõnealune kontsert oleks võinud vabalt aset leida Vana-Võidu mõisniku linnaresidentsis Viljandi muusikakoolis. Seal oleks pillimängijatel olnud tänulikum kuulajaskond.