Viljandi kultuuriakadeemia tudeng Maarja Haamer on 15. eluaastast peale olnud pime, ent see pole teda muserdanud ega takistanud püüelda oma unistuse poole.
Maarja Haamer: kui ma siia ilma nii raskelt tulin, ei lase ma oma elu raisku minna
6. aprill 2009, 19:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maarja Haamer mõtiskleb, kas puue tähendabki alati häda. «Mina suhtun sellesse nii, et eelkõige olen ma lihtsalt Maarja, mitte pime Maarja,» nendib ta.
Maarja Haamer sündis enneaegsena ja tema silmad said kannatada.
«Kui ma siia ilma nii raskelt tulin, ei lase ma oma elu niisama raisku minna!» ütleb ta ning lisab, et on emale ääretult tänulik. «Ta oli omal ajal väga otsusekindel ja pani mu õppima tavakooli.»
Pärast Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi lõpetamist oli Maarja Haameril valida, kas õppida eripedagoogikat või muusikat. Muusikahuvi jäi peale, liiati oli neiul kindel plaan kolida teise linna. Mitte et kodus oleks midagi viga olnud, kuid ta tahtis tõestada, et saab ise hakkama.
«Nüüd, kolm aastat hiljem, leian, et see oli väga õige otsus, aga kui ma peaksin selle praegu tegema, siis enam julgeks,» tunnistab ta.
Kool mõistab ja toetab
Viljandi Maarja Haamerile võõras polnud, sest siin elavad tema vanavanemad ja tädi. Praeguseks on ta leidnud endale toa erakorteris, esialgu kolis ta aga ühiselamusse.
«Ema oli muidugi mures, kui ma ihuüksi siia tulin, aga nüüd ta teab, et ma tulen toime,» räägib neiu rõõmsalt.
Maarja Haamer õpib pärimusmuusikat, olles spetsialiseerunud pilliõpetaja erialale. Loetelu instrumentidest, mida ta mängib, on muljetavaldav: torupill, flöödid, viled, suupill ja karmoška.
«Vahel mõtlen, kas ma olen ikka õige pärimusmuusik — kuulan ju nii erinevaid stiile. Näiteks džäss meeldib mulle,» kõneleb Maarja Haamer oma kahtlustest ja eneseotsingutest. Tulevikus loodab ta töötada õpetajana, ent tegutseda ka muusikuna.
Oma erialaõpetajate Cätlin Jaago ja Juhan Suitsu kohta lausub Maarja Haamer ainult kiidusõnu.
«Tegelikult on kõik õppejõud toredad ja ma ei ole tajunud, et mind ei mõisteta. Akadeemia inimesed hakkavad juba taipama, mida tähendab ühe pimeda tudengi õpetamine,» räägib ta ning toob näite: «Torupilliõpetajal Jussil on minuga päris raske, sest pilli häälestamine on mulle parasjagu keeruline.»
Suupill ja line-tants
Oma suure lemmikuna nimetab Maarja Haamer suupilli. Ta meenutab, kuidas eelmisel aastal suupillifestivalil kutsuti ta hoolimata puiklemisest ja vabandustest, et ta on vaid iseõppija ja niisama huviline, esinema ning ülesastumine tõi talle koguni publiku lemmiku tiitli. See andis noorele muusikule kinnitust, et ta on õigel teel.
«Ma teen muusikat enda jaoks. Samas ma ei taha, et see oleks vaid mu hobi ja teraapiline väljendus,» märgib ta.
Suurt tuge on Maarja Haamerile pakkunud pere.
«Mul on väga vedanud, sest pere aitab mul pille muretseda — puhkpill peab ju ikka isiklik olema,» tunnistab ta.
Maarja Haamer on muu hulgas tuntud algatusjulguse poolest. Näiteks kutsus ta Viljandisse pimedate ühingusse line-tantsu õpetama Kristin Kurtna ehk Saara.
«See ei ole utoopia, et pime tantsib,» lükkab ta kõik kahtlused ümber. «Ratastooliinimesed tantsivad. Miks siis ei võiks meie seda teha — meil on ju jalad all?» võrdleb ta. «Line-tants aitab muide suurepäraselt orienteerumisvõimet arendada, see aga on pimedale ääretult oluline.»
Sõpru on Maarja Haameril nii pimedate kui nägijate hulgas.
«Kooli ajal olin palju pimedatest eemal. Arvasin, et pole vahet, kellega suhtled. Nüüd aga võin öelda, et on siiski asju, millest vaid teine pime aru saab ja milles sind toetada oskab,» kõneleb ta.
Üks õnnelik juhus viis Maarja Haameri kokku viljandlanna Sille Varblasega. Sünnipäevapeol vesteldes tuli neile idee, et võiks olla niisugune blogi, milles õpetataks pimedatele toiduvalmistamist. Sille Varblane, kes nagunii suurt toidublogi peab, haaras sellest mõttest kinni ja on nüüd juba mõnda aega selleteemalist veebipäevikut koostanud.
Koos Iirisega
Alates eelmisest suvest on Maarja Haameri kaaslane ja sõber olnud ka kolmeaastane labrador Iiris. «Temast on mulle juhtkoerana palju kasu ja ühtlasi pakub ta seltsi.»
Koera saab pime endale tasuta, tema kanda jäävad aga toidu- ja vaktsiinikulud.
«Viljandi näiteks maksab juhtkoerale iga kuu teatud summa toidurahaks,» kiidab Maarja Haamer. «Mina seda aga kahjuks ei saa, sest ei ela siin.»
Iirisega käib neiu muidugi mõista ka koolis. «Väga armas oli leida tudengite listist kirja, et meil on majas nüüd uus tegelane, koer Iiris, keda töö ajal ei tohi segada,» kiidab ta akadeemiat.
Koos Iirisega on Maarja Haameril küll lihtsam liikuda, ent see toob kaasa ka sekeldusi. Näiteks ei taheta koera mõnes toidukohas või kaupluses sisse lasta, kuigi seadus selleks kohustab — pimeda juhtkoer ei ole lemmikloom, vaid nii-öelda tema silmad.
Suur probleem on koerad, kes lahtiselt ringi jooksevad ja Iirist ründama kipuvad. Vahel on aga neiu oma sõnul hädas ülisõbralike inimestega, kes üritavad Iirist paitada või teda toita.
«Kui mu koeral on erimärgistusega rakmed peal, tähendab see, et ta on tööl ja teda ei tohi segada, aga millegipärast ei saa inimesed sellest aru. Politsei teenistuskoerale ei lähe küll keegi pai tegema,» kõneleb ta.
Maarja Haameril on kogemusi ka üliagarate loomasõpradega, kes ekslikult arvavad, et juhtkoer on ahistatud, kui tal on rakmed küljes.
«Ühe juhtkoera elu on palju parem kui ketikoera oma. Tema eest hoolitsetakse, ta on tihti tähelepanu keskpunktis. Kas vanasti oli siis hobustest kahju, kui nad tööd tegid? Hobusel oli ka hea meel, kui ta oma tubli töö eest suhkrutüki ja pai kätte sai,» arutleb ta.
Kui Maarja Haamer pilli harjutab, siis Iiris väriseb — ei tea, kas see talle meeldib või mitte. Vahel hakkab ta aga torupilliga kaasa «laulma».
Et kõik oleks selge, ütleb neiu veel, et pime ei ole kohustatud juhtkoera tagant junne korjama. «Kui aga temaga on saatja kaasas, siis tuleb seda teha.»
Et unistused otsa ei saaks
Maarja Haamer tõdeb, et üldiselt on inimesed tema suhtes abivalmid ja sõbralikud.
«Mõnikord ollakse ka liiga abivalmis ja hakatakse küsimata aitama, näiteks haaratakse koeral rakmetest, ehkki seda ei tohiks teha,» räägib ta.
Teine lugu on, kui pime satub ohtlikku olukorda, kuid ise seda ei tea. «Siis tuleb muidugi kiiresti reageerida. Ei tohiks aga sõnagi lausumata järsku pimedast kinni krabada, sest too ju ei tea, milliste kavatsustega inimene on. Kui tahad mind aidata, siis küsi!»
Maarja Haamer tunnistab, et tal on väga palju unistusi, ometi ta ei rabele ülearu, et kõike kohe kätte saada.
«Ma olen ju alles nii noor, 22. Mul ei ole vaja kohe tippu ronida. Kui ma oma unistused ruttu-ruttu teostaksin, ei oleks mul enam millestki unistada,» lausub ta elutargalt ning lisab: «Olen saanud teistelt innustust ja tahaksin oma elu jooksul ka ise kedagi innustada.»
Maarja Haamerilt on imestunult küsitud, kas tõesti ka tema on mõelnud pere loomisele.
Selle kohta ütleb ta nõnda: «Mõelnud olen ma ikka, iseasi on, kas see ükskord päriselt juhtub. Nii jaburalt ei saa ju öelda, et kuna sa ei näe, siis ei peaks sul peret olema. Kõike ei saa ette planeerida. Eks lõpuks tule ikka see, mis tuleb.»