Õunast, astelpajust, kõrvitsast ja apelsinist sündis võidumoos

Kokaeriala teise kursuse õpilased Janne Luik (vasakult), Kristjan Lukas ja Carolin Saar ning õpetaja Maire Vesingi valmistavad auhinnamoosi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 24. oktoobri «Sakala» paberväljaandes.

Hea moosi keetmise valem on lihtne. Selleks on vaja ohtralt pealehakkamist, hulka töökaid käsi ning kuhjaga loomingulist meelt ja katsetamisjulgust — lisaks veel kodumaist toorainet ja vürtsiks eksootikat.

Just nii sündis Olustveres peetud hoidistemessil võidutöö «Kuldne sügis» — moos, milles segunesid kõrvits, õun, astelpaju ja apelsin. Magusate hoidiste klassis esikoha pälvinu kuulutati parimaks ka üldarvestuses, rohkem kui 60 väljapaneku seas.

Kaheksalt žüriiliikmelt maksimumpunktid kogunud hoidise puhul kiideti selle kuldkollast välimust, kreemjat konsistentsi ning maitsete täpset tasakaalu. «See nägi suurepärane välja, oli hea puhta maitsega, klaar ja särav,» kommenteerib võidutööd žürii liige Malle Peterson.

Võit jäi sedapuhku koju: moosi olid õpetajate Elli Vendla ja Maire Vesingi käe all valmistanud Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli kokaeriala teise kursuse õpilased Janne Luik, Carolin Saar ning Kristjan Lukas.

«Moosi tuleb teha hinge ja armastusega,» teab Janne Luik. Tänu võidule sai Olustvere õppeköök oma valdusse «Maalehe» väljapandud peaauhinna, mahlapressi.

«Uhke on olla selliste noorte klassijuhataja,» rõõmustab Maire Vesingi. Noorte sõnutsi on moosi keetes põnev katsetada. Lõpptulemus ei ole kunagi päris kindel.

Enne võidutöö juurde peatuma jäämist katsetasid nad tundides mitmesuguseid teisigi koostisi. Näiteks proovisid õppurid valmistada apelsini-kõrvitsamoosi, samuti meega aroonia, mustasõstra ja kõrvitsa keedist ning enne lõpliku valiku tegemist veel sedagi, millesse kuulusid astelpaju, õun ja kollane ploom.

Võidutöö valmistatakse «Sakala» palve peale uuesti. Tõsi küll, messil kasutatud «Vahur» on vahepeal otsa lõppenud, asendussordid on «Veteran» ja «Antonovka».

Ühte potti panevad noored astelpajumarjad, lisavad veidi vett, keedavad need pehmeks ja suruvad kuumana läbi sõela. Samal ajal pestakse ja kooritakse õunad ning eemaldatakse neil südamikud. Pesta tuleb ka kõrvits. Selle pehme sisu võetakse välja ja tükeldatakse.

Samuti lõigatakse tükkideks õunad ning pannakse koos kõrvitsaga vähese veega keema. Apelsingi läbib põhjaliku pesu, et saada lahti võimalikult suurest hulgast säilitusainetest. Seejärel riivivad noored ettevaatlikult koore oranži osa ning fileerivad ja tükeldavad apelsini.

Kui õuna- ja kõrvitsakuubikud on poolpehmed, segatakse nende hulka apelsinikoor ja -tükid ning keedetakse, kuni õunad ja kõrvitsad on pehmed. Purustanud pudrunuiaga suuremad tükid, ajavad moosimeistrid kogu kupatuse uuesti keema ning lisavad suhkru ja astelpajupüree.

Kõiki aineid keedetakse koos 10—15 minutit. Kui tavaliselt läheb valmis kraam õhukindlasse purki, siis sel korral sööme seda noorte küpsetatud pannkookidega. Moos on ühtviisi võrratu niisama mekkides kui koogi peal.

Õpetaja Maire Vesingi sõnutsi passib selline poolvedel moos küpsetiste täidiseks, näiteks rullbiskviidi või Napoleoni koogi vahele. Ta nendib, et lõpptulemus sõltub suuresti toorainest ning iga laar võib olla eelmisest erinev. Soojalt maitseb keedis ühtviisi, külmalt mõnevõrra teisiti.

Maire Vesingi jutu järgi valmistavad nad kooliaias kasvanud puu- ja köögiviljadest ning marjadest õppeköögis mitmesuguseid keediseid. Õpilased saavad neid mekkida hommikuti, mil neile pakutakse sööklas tasuta putru.

Mooside ja hoidiste tegemise puhul peab Vesingi tähtsaks puhtust. Suhkrut ei soovita ta panna üleliia palju, vaid pigem maitse järgi. Keskeltläbi võetakse seda kilo viljade kohta 200—300 grammi.

Magusate õunte puhul piirdutakse 100 grammiga, väga hapude puuviljade ja marjade, näiteks astelpaju puhul võib suhkrut tarvis minna isegi 500 grammi. Õunamoosi saab valmistada ka suhkruta ning keetmata — ahjus küpsetades.

Tähtis on koorida vaht, steriliseerida purgid, keeta kaaned ning sulgeda lõpuks kõik õhukindlalt. Purk tasub kurguni täis panna, siis lähe moos käärima ning sellele ei teki hallitust.  

Õpetaja meelest tasub keediseid valmistades katsetada mitmesuguste toorainetega. «Õnneks on järjest suurem hulk noori koduperenaisi asunud taas ise moose ja muid hoidiseid vaaritama. Kui vahepeal osteti kõike poest, siis nüüd mõistetakse, et oma aias kasvatatust säilitusaineteta keedetu ja purki pandu on tervislikum,» räägib ta.

Tema sõnutsi lisanduvad sel puhul veel loomisrõõm ning igapäevase toidu mitmekesistamise võimalus. Moosi soovitab ta keeta tasasel tulel aeg-ajalt segades. Pärast suhkru lisamist ei maksa tema jutu järgi üle 15 minuti keeta, vastasel korral vitamiinide kogus väheneb ning hoidis tumeneb.