Koristusfirma loodab avalikule sektorile

Pesueksperdi juhi Tiit Jürmanni sõnul on firma kliendid hakanud kokku hoidma ka materjalidelt, näiteks eelistavad nad kasutada odavamat tualettpaberit kui varem. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Kuigi suur osa Pesueksperdi kliente on avaldanud soovi hakata koristusteenuse eest vähem maksma, loodab ettevõtte juhatuse liige Tiit Jürmann, et uute koostööpartnerite leidmisega õnnestub käivet enam-vähem endisel tasemel hoida.

Tiit Jürmann, ilmselt on puhastusteenused üks esimesi kohti, millelt ettevõtted kriisi ajal kokku hakkavad hoidma. Kui palju see teid on mõjutanud?

Kulude vähendamise surve on praegu muidugi igas valdkonnas. Samas pole võimalik koristamisest täielikult loobuda. Kui saadame direktori kuuks ajaks Mauritiusele, ei juhtu midagi, aga kui koristaja mõneks päevaks ära läheb, tekib kaos.

Kui suur osa klientidest säästuvõimalusi otsib?

Vähemalt 40—50 protsenti vaatab koristamisega seotud väljaminekud üle. Kui juba püksirihma pingutatakse, siis tõmmatakse kokku terve vöökoht, mitte ainult vasak rasvavolt.

Kõige mõistlikum on puhastuskulusid kahandada tööde tegemise sageduse vähendamisega. Büroos, kus on ametis üks-kaks inimest, pole vahest tõesti vaja iga päev koristada — piisab paarist korrast nädalas. Samuti pööratakse varasemast rohkem tähelepanu materjalide hinnale ja vahetatakse näiteks tualettpaber odavama vastu.

Kui klient koristamissagedust vähendada ei taha, on meil juba keeruline hinda alla lasta. Olgem ausad, koristaja palk ei ole just kõrge. Meie firmas jääb tema tunnitasu keskmiselt 30—35 krooni kanti, olles 27-kroonisest miinimumtunnipalgast ainult natuke parem. Kuhu me sealt veel minna saame? Üksnes miinimumpalgale.

Samas on meil paljud ametis osalise tööajaga. Näiteks puudega inimesed kasutavad seda pensionile lisateenimiseks. Kui me palka alandama hakkame, siis neile ju raha õieti ei jäägi. Aga minu teada on pärisorjus Eestimaalt kaotatud.

Kas miinimumpalk on pärisorjus?

Võib-olla mitte just pärisorjus, aga mina küll ei taha, et ükski minu töötaja tunneks ennast orjana või leiaks, et ta ei saa tasu, mis on selle töö eest enam-vähem inimväärne.

Erinevalt staatuserõivaste müüjatest ja teistest tohutu juurdehindlusega ettevõtetest pole meil kuigi palju taandumisruumi. Meie kasumimarginaal on tagasihoidlik, sest muidu keegi teenust ei telliks. Meil tuleb maksta koristajatele palka, muretseda töövahendeid ning tasustada ka objekte kontrollivaid ja varustavaid töödejuhatajaid.

Muidugi oleks mõeldav säästmisviis seegi, kui jätkaksime väiksema hulga inimestega, pannes nad efektiivsemalt tööle. Paraku tahab enamik kliente, et koristaja käiks kas varahommikul või hilisõhtul, kui töötajad on koju läinud, justkui tuleks koristaja kuskilt õudusfilmist. Tegelikult on ta tänapäeval ju korralikult riietatud ja suhtleb meeldivalt.

Miks päevane koristamine odavam on?

Päevase koristamise korral saaksime rakendada ühte inimest optimaalselt, märksa suurema koormusega. Praegu peab meil olema kella 6—8 ametis palju inimesi, kellele ülejäänud ajal tööd anda pole. Samas nõuab seadus, et sotsiaalmaks tuleb tasuda miinimumpalga pealt isegi siis, kui inimene töötab osaajaga.

Veel üks võimalus kulusid vähendada on võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid.

Näiteks panime ühes avaliku sektori asutuses üles pesumasina, mis peseb 20—30 moppi määratud ajal ära ja tsentrifuugib need parajalt kuivaks. Nii pole koristajal vaja kogu aeg ämbreid kaasa vedada, lappe loputada ja vett vahetada. Ta lihtsalt võtab valmis mopid ja teeb oma töö palju kiiremini ära.

Algul oli klient sellele küll väga vastu, aga kui me paberil kõik kulutused välja tõime ning näitasime, kui palju vee- ja tööjõukulu väheneb, said otsustajad muudatuse kasulikkusest aru. Pesumasin ja mopid tähendavad küll lisakulu, kuid kokkuhoid on tunduvalt suurem.

Muide, sageli räägitakse, et riik on hööveldatud juba nii õhukeseks kui võimalik. Mina näen oma valdkonnas küll vastupidist: mõnes kohas on riik paksem kui poliitikute nahk.

Puhastusteenuste puhul valitseb avalikus sektoris täiesti kõlvatu konkurents.

Olen välja arvutanud, et umbes 70 protsenti riigi- ja omavalitsusasutuste koristajatest teeb kaks kuni kuus tundi päevas tööd, kuid saab täiskoha miinimumpalka. Mis siis nende tunnitasu erasektori omaga võrreldes tuleb?

Mõnes asutuses oli seetõttu ühele koristajakohale mitukümmend kandidaati.

Kas tööturul aset leidnud muutused on ka teile ametissesoovijaid juurde toonud?

Nüüd on selles osas tõepoolest leevendust tunda, aga ma kardan, et nii kui majandus natuke kosub ja pulss taas normaalseks muutub, tekib aastatagune olukord uuesti. Siis oli meil kogu aeg kuulutus lehes, aga keegi ei tahtnud tööle tulla. Vahel käisid töödejuhatajad ja isegi minu abikaasa koristamas, et klienti mitte mustuse sisse jätta.

Ma mäletan juba lasteaiast, et ega ükski tüdruk koristajaks saada tahtnud, ja vaevalt see kellegi unelmate amet on. Samas pole koristamine lihttöö, nagu esmapilgul võib tunduda, vaid eeldab väljaõpet. Koristaja peab ju teadma, mida ta millega puhastab, et mitte oma tervist ega väärtuslikku pinda ära rikkuda.

Kui palju on selliseid ettevõtteid, kes on teie teenustest üldse loobunud ja pannud koristamise näiteks sekretäri õlule?

Mõni on ikka olnud.

Püüame loomulikult uusi kliente leida, et koristussageduse ja lepingutasude vähenemisest tingitud käibelangust tasa teha. Loodetavasti sunnib rahanappus ka avalikus sektoris majanduslikumalt mõtlema ja saame sealt uusi kliente.

Paljud ametiasutused ja omavalitsused ongi hakanud juba aru saama, et kaks-kolm tundi päevas tööd tegevat inimest pole mõtet miinimumpalgaga ametis hoida, ning otsustanud teenust osta.