Mikrokiip aitab inimestel kadunud lemmiku üles leida

Et kaduma läinud lemmikloom jõuaks ruttu koju tagasi, oleks kasulik talle paigaldada mikrokiip. Foto: Gert Kiiler

Artikkel ilmus 18. septmebri «Sakala» paberväljaandes.

Kuigi loomaarstide sõnul on lemmikloomade kiibistamine püsinud juba aastaid ühel tasemel või näitab isegi kasvutendentsi, satub loomade varjupaika kiibistatud lemmikuid harva.

«Üldjuhul võime kiibiga looma puhul alustada võidutantsu ja avada šampanja,» kommenteeris Varjupaikade mittetulundusühingu juhataja Triinu Priks olukorda nukravõitu huumoriga. Tema haldusalasse kuuluva Viljandi varjupaiga kundedest on kiibistatud kõigest paar protsenti.

Tegelikult peitub põhjus arvatavasti selles, et inimesed, kes lasevad oma lemmikuile kiibi panna, hoiavad neid niikuinii hoolikamalt. «Meile jõuavad enamasti ikka sellised loomakesed, kes pole elus ka ühtegi süsti saanud,» lausus Priks.

Kiibist üksi ei piisa

Paraku ei pruugi kiibilugeja piiksatus tähendada seda, et omanik ongi leitud ja loom võib varsti koju jõuda. Nimelt pole kiibist tuhkagi kasu, kui see pole kirjas mõnes lemmikloomaregistris.

Põhjusi, miks kiibistatud looma registrist ei leia, on mitu. Triinu Priksi hinnangul lasevad paljud koertekasvatajad ja -aretajad oma kasvandikud küll kiibistada, aga registreerimise jätavad uute omanike hooleks. Nood paraku unustavad selle või ei teagi, et seda peab tegema. Et registreerimine on nagu kiibi panekki tasuline, võib põhjus mõnel juhul peituda ka soovis raha kokku hoida.

Osaühingu Viljandi Kliinika juhataja Piia Vilu sõnul võib siin näha koertekasvatajate tegemata tööd: nad jätavad uutele omanikele, kes ei pruugi teemaga nii kursis olla, info edastamata. «Et paberites on kiip kirjas, ei tule neile pähegi seda veel ka registreerida,» selgitas ta.

Ka Männimäe loomakliiniku juhataja Riina Jõgila nentis, et kiibistatud, kuid registreerimata loomad teevad muret, ja arvas, et vaja oleks tõhusamat selgitustööd, sealhulgas meedia abil.

Teisalt näitab Männimäe kliiniku statistika, et tänavu on kiibistatuid 47 ning registreerituid koguni 63. «Järelikult on osa varem registreerimata loomi võetud arvele tagantjärele,» tõdes Jõgila.

Nii loomaarstid kui Triinu Priks on nõus, et lemmikloomade kiibistamine ja arvele võtmine võiks olla kohustuslik — Tallinnas, Pärnus ja Rakveres see nii ongi. Priks tõmbab paralleeli autodega: need peavad samuti registris olema.

Praegune olukord, et see on omavalitsuse otsustada, pole tema arvates siiski kõige parem. «Näiteks kui Viljandi linnavalitsus võtaks sellise otsuse vastu, aga Pärsti vald mitte, oleks ikkagi segadust, sest koerad võivad joosta ka üle halduspiiride,» rääkis Varjupaikade juhataja.

Teisalt on kohustus ainult medali üks pool: kui keegi sellest kinnipidamist ei kontrolli, kaotab see mõtte.

Praegu, kui kiibistamine on vabatahtlik, pannakse meil Triinu Priksi jutu järgi kiipe eelkõige kallimatele loomadele. Sõna «kallim» ei märgi siin lemmiku emotsionaalset, vaid materiaalset väärtust. «Kiibiga kasse on meile sattunud kogu tegutsemisaja jooksul vaid mõned üksikud,» lisas Priks.

Loomaarstid oma hinnanguis nii skeptilised pole. Piia Vilu sõnul kiibistatakse kasse ja koeri enam-vähem võrdselt. «Näiteks need, kel kass on korra juba kaduma läinud, ilmutavad kohe asja vastu huvi,» rääkis Vilu.

Mõlema loomakliiniku kinnitust mööda on neil üsna paljud loomad tänu kiibile taas koju jõudnud. Triinu Priksi teada on Tallinnas kiip aidanud kätte saada ka varastatud looma.

«Mõnikord võib juhtuda nõnda, et inimene on leidnud tänavalt koera, pidanud seda hulkuvaks ning võtnud endale. Alles hiljem selgub arsti juures, et loom kuulub kellelegi teisele,» kõneles Priks. Tema arvates võiksid loomaarstid alati igaks juhuks kiibi olemasolu kontrollida.

Priks jutustas varjupaigast ühe eriti kentsaka juhtumi. Üks mees tõi neile koera, kelle ütles olevat leidnud. «Autotuled polnud veel kaduda jõudnud, kui me registrist kontrollides avastasime, et looma toonud inimese ja omaniku andmed kattuvad,» rääkis Priks. Hiljem oli too väitnud, et ei tundnud oma koera lihtsalt ära.

Registreid on mitu

Kõik loomad, kes lahkuvad Viljandi varjupaigast uutesse peredesse, on Triinu Priksi kinnitusel kiibistatud ja registris arvele võetud. Seda tööd tehakse annetustest saadud raha eest.

Viljandi Kliinikas maksavad looma kiibistamine ja registrisse märkimine 32 eurot, pesakonna puhul tehakse Piia Vilu sõnul ka soodustust.

Männimäe loomakliinikus maksab kiibistamine 12.78 ja registreerimine 11.50 eurot. Kui tullakse kiibistama mitut looma, on järgmise hind juba 6.39 eurot.

Lemmikloomaregistreid on Eestis mitu ja omanik saab ise valida, millisesse ta looma kirja paneb. Arstidel on ühine lemmikloomaregistri nimeline andmebaas. Viljandi varjupaik märgib oma hoolealused, sealhulgas kassid üle-eestilisse koerte andmebaasi. Et andmed on avalikud, pole vahet, millises registris loom on —arstid saavad kontrollida kõiki.